Kodumaata kirjanik: Isamaaliidu hääletorule Kaur Kenderile

TAAVI REBANE,      23. jaanuar 2002


Alanud 2002. aasta läheb kirja me kõigi jaoks lausparempooluse lüüasaamisega poliitilisel maastikul. Seoses sellega ilmub meil veel vaid mürgiseid artikleid, mis nagu üritaks teel olevat rongi peatada. Selliseks piduriks nimetaksin Kaur Kenderi kirjatööd “Klounaadi lõpp” 4. jaanuari Eesti Päevalehes.

Sissejuhatuses üritab Kender ironiseerida vasakpoolsuse üle ning pöördub esimesena Venemaa poole, mis on Isamaalise taustaga tegelase kohta lausa kangelastegu.

Kender ei mäleta ajalugu

“President - vana kommunist” väide on lausimelik! Ma ei usugi, et Kender vaevuks oma mälust üles kaevama, kes olid tulejoonele 1991 a sündmuste ajal veel lähemal kui Savisaar ja Rüütel. Ise ta aga arutab, et pole sugugi kindel, kas seda Eestit meil ikka vaja on.
Vabandust, aga kas kommunist ei ole siis pigem Kender ise, kes pole sugugi kindel, kas tal on vaja kodumaad.
Samuti on imelik, et kõiki Savisaare toetajaid kutsub Kender separatistlikeks pensionärideks ja fundamentalistlikuks lumpeniks. Mida arvab sellest 114 000 kodanikku, kes valisid 1999. aastal Keskerakonda üle kogu Eestimaa?!
Huvitav on seegi, et reformikaid nagu muuseas amööbideks ristides nimetab kirjanik oravapartei ja keski liitu tagurlikuks jõuks. Vabandage väga, aga kas Eesti Elektrijaamade müük Isamaaliidu eestvõttel oli siis eesrindlik ja austust vääriv tegu?

Eestis jätkub kohta nii vaestele kui ka edukatele

Ainuke positiivne osa “Klounaadi lõpus” oli see, et Rüütel peaks ikkagi jääma presidendiks. Teda aga vaeserahva presidendiks liigitada on imelik, sest valiti ta ju kogu rahva poolt - valijamehi ei valitud selle põhjal, mitu krooni neil parasjagu taskus oli. Kui Kenderil jätkus usku eelmisse presidenti, siis igatahes praegusele Arnold Rüütlile ei tohiks tal midagi ette heita olla.
Pärast konstruktiivse maailmavaate võitu riigi tasandil (mille all mina pean silmas humaanset suhtumist riigikodanikesse) ei kuku Eestimaa sugugi oma raskuse all kokku, vaid hakkab ennast uuesti määratlema natuke sõltuva, kuid ikkagi iseseisva riigina, kus on kohta nii vaesemale kui ka rikastele.
Öeldes kogu südamest - mina ja ka enamik minu kaasmaalasi, olenemata rahvusest, rikkusest või vaesusest, oleme siiralt oma riigi poolt. Mitte nagu Kender, kes antipatriootlike teesidega üritab maha teha kõike, mis Eestis head on.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (31)