Erki Korp: Pühendage rohkem aega oma lastele!

Nii Res Publica kui ka hiljem IRL-i ühe võtmefiguuri Kaur Hansoni poolt toime pandud laste seksuaalsed kuritarvitamised kinnitasid, et meie ühiskonnas on  midagi tõsist lahti. Kuid kuritegude analüüsimise tagamaade uurimise asemel „unustas" meedia kohe Kaur Hansoni juhtumi, keskendudes peamiselt Keskerakonna ründamisele. Meedia ülesanne on aga avada ühiskonna mädapaiseid, milleks pedofiiliajuhtumid kahtlemata on - eriti seoses võimuparteiga (IRL).

Jätkuks Inno Tähismaa artiklile ilmub nüüd Kesknädalas intervjuu Tallinna Laste Turvakeskuse juhataja Erki Korpiga.

Kesknädala küsimustele vastas Tallinna Laste Turvakeskuse juhataja Erki Korp. Intervjuus toob ta välja faktivead, mida meedia levitas pedofiil Kaur Hansoni juhtumit käsitledes, ning jagab soovitusi, kuidas kaitsta lapsi pedofiilide eest.

Abivajavatele lastele ajutiseks koduks olev Tallinna Laste Turvakeskus on pealinna vanim turvakodu (loodud 1993. aastal) ning sellesse kuulub kaks keskust - Nõmme teel ja Lillekülas.

Kuidas on Tallinna Laste Turvakeskusel seni läinud? Kas abivajajate hulk on suurenenud?

Turvakeskuses toimuvatest arengutest rääkides vaataksin tagasi eelmise aasta augustisse, mil Nõmme tee keskuse vanema hoone mitmed ruumid said renoveeritud ja keskus avas pärast suvepuhkust uksed.

Esimene üllatus oli see, et tunduvalt oli suurenenud sõltuvusprobleemidega laste arv. Keskuse 40 kohast täitusid kahe augustipäevaga juba pooled. Kui tavaliselt täituvad need kohad augustist oktoobrini, siis seekord olid juba augusti lõpuks kõik kohad täis. Seoses majanduslangusega on lapsed hakanud rohkem jooma ja narkootikume tarbima.

Oktoobris avasime uue 10-kohalise keskusehoone Nõmme teel, kuhu kolisime ümber kogu turvakeskuses toimuva õppetöö. Hoone esimest korrust saame kasutada, kuid teise korruse 10 voodikohta poistele jäävad 2010. aastal avamata, sest linnaeelarvest abilinnapea Merike Martinson selleks raha ei leidnud.

Lisaks saime tänu tudengite kogutud ligi 200 000-kroonisele annetustesummale avada nüüdisaegse bändiruumi ja DJ-tehnikaga varustatud stuudio. Selliste võimaluste loomine kindlasti teeb laste elu huvitavamaks ning seeläbi on neil ka lihtsam üle saada oma alkoholi- ja narkoprobleemidest.

Nõmme tee keskuse osas olid pikka aega õhus ka probleemid seoses õiguskantsleri nõunike erakorralise kontrollkäiguga, mille tagajärjel anti meie tegevusele hinnang, et tegutseme konkreetsetele õigusaktidele tuginemata. Õnneks pärast kirjavahetust ja täiendavaid kohtumisi erinevate ekspertidega, samuti õiguskantsleri nõunikega sai siiski selgeks, et meie riigis tervikuna puudub seaduslik alus pakkuda abi ja teenuseid sõltuvushäiretega lastele.

Mida uut võib välja tuua Lilleküla keskuse arengust?

Tallinna Laste Turvakeskuse Lilleküla keskus koostöös SEB Heategevusfondi, Kristiine Linnaosa Valitsuse ja AS-iga Automeister avas septembri algul meie maja Mooni tn. 1 hoovis uue mänguväljaku nii turvakodu kui ka keskuse lastele. Tegemist on kena näitega erinevate sektorite koostööst.

Lastega seotud probleemid on läinud keerulisemaks. Muutunud majanduskeskkond on jätnud palju vanemaid tööta ja eluasemeta. See omakorda mõjutab ka lapsi, ning turvakodusse sattujate arv suureneb. Kõnekaimaks näiteks on mullu septembris ühest garaažist Kristiine linnaosas leitud väike tüdruk, kelle noorel emal on narkosõltuvus ning puudub töö- ja elukoht. Laps on viibinud turvakodus üle kolme kuu ning kuna tema ema pole suutnud narkosõltuvusest vabaneda ja ka teisi talle seatud eesmärke täita, tuleb tüdruk ilmselt anda kasuperre.

Viimasel ajal on turvakodu 14 kohale tulnud majutada isegi 15 ja 16 last.

Kas abi sõltuvusprobleemidega lastele on ülejäänud Eestis samal määral kättesaadav kui Tallinnas?

Kui Tallinna linn on turvakeskuse juba loonud, siis teised kohalikud omavalitsused ei ole kahjuks suutnud oma piirkonnas niisuguseid keskusi asutada. Sealsed sõltuvushäiretega lapsed ei saa seetõttu ka neile vajalikku abi erinevatest sõltuvustest vabanemiseks. 2009. aasta septembris esitas õiguskantsler Riigikogule pöördumise, kus rõhutas: seadusandja peab looma õiguslikud alused, et sõltuvusprobleemidega lapsed saaksid vajalikku abi kogu Eestis.

Mullu detsembri alguses olimegi koos õiguskantsleriga kutsutud Riigikogu õiguskomisjoni ja sotsiaalkomisjoni ühisistungile, kus veel kord arutati just sõltuvushäiretega lastele teenuste pakkumise õiguslikke aluseid. Ühisistungi tulemusel sai Sotsiaalministeerium ülesande teostada vajalikud analüüsid ja koostada seaduseelnõu, et saaks pakkuda rehabilitatsiooniteenust sõltuvushäiretega lastele. Seejärel lubas Riigikogu menetleda seda eelnõu nii, et tekkinud õiguslik vaakum saaks lahendatud jaanipäevaks ning sõltuvusprobleemidega lapsed saaksid vastavalt oma sõltuvuse tõsidusele abi kas kinnises või poolkinnises keskuses.

Hetkel on minu mureks see, et Sotsiaalministeeriumis puuduvad eksperdid, kes oleksid pädevad niisugust eelnõu koostama. Lubasin olla abiks, et meie peaaegu 10-aastased kogemused Nõmme tee keskuse tööst sõltuvushäiretega lastega leiaksid rakendust.

Siinkohal näen võimalust ühendada see töö ka oma poolelioleva doktoriõppega - valmis kirjutada pooleliolev dissertatsioon riskilaste rehabilitatsioonist, täpsemalt - sõltuvushäiretega laste abistamisest Tallinna Laste Turvakeskuse näitel. Seda tegevusmudelit saaksid tulevikus kasutada teisedki, veel asutamata keskused, sest sõltuvusprobleemidega laste arv kasvab ka mujal Eestis. Siin võiks lisaks Tallinnale olla veel neli regionaalset keskust: Ida-Virumaal, Lõuna-Eestis, Läänemaal ja Harjumaal.

Eestis peaks olema laste ombudsmani ametikoht, mis võiks kuuluda õiguskantsleri büroo alluvusse. Sellel peaks töötama inimene, kes spetsialiseerub laste õiguste kaitsmisele.

Möödunud aasta lõpul räägiti ja kirjutati meedias palju endise IRL-i valimiskampaaniameistri Kaur Hansoni räigetest laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumitest, samuti lasteahistamisest ka üldisemalt. Kas üllitatud sõnavõtud ja kommentaarid olid asjatundlikud?

Tegemist on olnud laste seksuaalse väärkohtlemise tõsiste juhtumitega. Lisaks erialaspetsialistidele võtsid meedias kahjuks sõna ka paljud „asjaarmastajad" ning lihtsalt „tühikargajad", kes oma võhiklike ja ebapädevate arvamusavaldustega võivad teha hoopis halba nii ahistaja ohvritele ja nende peredele kui ka üldse selle teema uurimisele nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Kindlasti ei ole Kaur Hansoni juhtumi kajastamine olnud adekvaatne. Nii nagu ütles ka Keskerakonna esimees Edgar Savisaar, on tegemist olnud IRL-i poolt hästi varjatud poliitilise saladusega. Kui sellesarnane juhtum oleks aset leidnud mõne teise Eestis tegutseva mõjuka erakonna liikmega, siis oleks see kohe kõigile teada olnud.

Kas sul on olnud kokkupuuteid Kaur Hansoniga?

Tööalaselt kokkupuuteid temaga mul praktiliselt pole olnud. Ainuke kokkupuude oli see, et ma ise olin kunagi Lastekaitseliidus tööl. Mäletan seda, et ta käis seal. Tööalaselt me ei puutunud otseselt kokku, rääkimata sellest, et oleksin teda isiklikult tundnud.

Kui palju oled oma töös laste seksuaalse väärkohtlemise teemaga tegelnud?

Töötasin aastatel 1998-1999 Avatud Eesti Fondis ning koordineerisin laste väärkohtlemise ennetamise programmi juhina Tartusse ja Tallinna laste tugikeskuste loomist, käivitamist, koostöövõrgustike edendamist ja spetsialistide koolitamist. Programmi tulemusel loodigi mõlemasse linna laste tugikeskus, mis siiani aitavad nii väärkoheldud kui ka seksuaalselt väärkoheldud lapsi. Ise olin MTÜ Tallinna Laste Tugikeskus juhataja jaanuarist 2000 kuni juulini 2001.

Näiteks 1999. aastal pöördus Tallinna Laste Tugikeskusesse 40 seksuaalselt väärkoheldud klienti. Aastal 2000 oli selliseid 39 ning 2001. aastal 63. Osa nendest olid lapsed, kuid leidus ka täiskasvanuid, keda lapsepõlves oli seksuaalselt väärkoheldud. Seega võib väita, et tugikeskusesse pöördunutest olid ca 5% kogenud seksuaalset väärkohtlemist.

2001. aastal koostasin Sotsiaalministeeriumi tellimusel dokumendi, mis käsitles laste seksuaalse väärkohtlemise ärahoidmist ja ka väärkoheldute abistamist. Kahjuks jäi see vaid dokumendiks, mida ressursside puudusel väga ei suudetud rakendada. Samuti kirjutasime selle teema ka lastekaitsetöö käsiraamatusse, mille koostasime koos Reet Rääguga.

Laste seksuaalse väärkohtlemise puhul on tegemist globaalse probleemiga ning seetõttu pööravad paljud riigid sellele teemale tähelepanu, tehes koostööd rahvusvahelisel tasandil.

Alates 1996. aastast on näiteks Rootsi kuninganna eestvedamisel korraldatud kolm väga kõrgel professionaalsel tasemel kongressi. Esimene toimus 1996. aastal Stockholmis, teine 2001. aastal Jaapanis Yokohomas ning kolmas 2008. aastal Brasiilias Rio de Janeiros. Kahel viimasel olen ise osalenud. Mõlemal korral olid kohal Rootsi kuninganna, mitmed riigijuhid, hulk poliitikuid. Näiteks viibis Rio de Janeiro kongressil mitmel päeval kohal ka Brasiilia president. Osalejaid on kongressidel olnud kõikjalt maailmast - kokku üle 3000 eksperdi ja erialaspetsialisti.

Viimasel kongressil olid üheks olulisemaks teemaks internetiga seonduvad ohud. Samuti ka see, et järjest nooremaid lapsi kasutatakse reklaami- ja modelliäris, mis omakorda rõhutab lapsi seksuaalobjektina.

Seoses Kaur Hansoni juhtumiga sai tugevasti kahjustatud Eestis tegutsevate lastekaitsetöötajate maine. Mida teha, kui on tekkinud kahtlusi konkreetsete  inimeste suhtes?

Ajakirjandus tegi Hansoni juhtumit kajastades palju faktivigu. Neist kõige hullem on see, et Kaur Hansonit nimetati lastekaitsjaks. Ta ei ole seda kunagi olnud, olgugi et 1997. aastal oli ta lühikest aega Lastekaitse Liidu vanematekogu liige. Eesti Lastevanemate Liit, kus Hanson oli tegev, pole professionaalne lastekaitseorganisatsioon. Pigem on see grupp lapsevanemaid, kes üheskoos tegutsevad kellegi nimel.

Kui vaatame riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil toimuvat lastekaitsetööd, siis nii riik kui ka kohalikud omavalitsused on kehtestanud lastekaitsetöötajatele nõuded, mis hoiavad ära suvaliste ja ka kahtlase taustaga inimeste kuulumise lastekaitsetöötajate ridadesse. Sama puudutab erinevaid lastega töötavaid hoolekandeasutusi ja lasteasutusi, kus põhjalikult vaadatakse üle nii inimeste haridus ja pädevus kui ka taust.

Kahjuks mitte alati ei järgi seda kõik mittetulundusorganisatsioonid. Riigis peaks kehtestama nõude, et kõik laste ja noortega töötavad mittetulundusühingud ja sihtasutused tuleks litsentseerida, et olla kindel nende pädevuses. See oleks võrreldav olukorraga meditsiinis: kui arstil ei ole litsentsi, siis ta ei saa töötada arstina.

Kui ikkagi tekib mingeid kahtlusi, siis ei ole mõtet teemat omal käel uurima asuda, vaid nendest juhtumistest tuleb teavitada politseid. Seal töötavad vastava ettevalmistuse saanud spetsialistid, kes olukorra lahendavad vastavalt õigusaktidele.

2000. aastate algul tiirles palju pedofiiliakahtlusega mehi meie Nõmme tee keskuse aia ja ukse taga. Kui kahtlustel oli alust, teavitasime politseid. Mitu pedofiili pandigi pärast uurimist vangi.

Millised võimalused on Eestis saata pedofiilid sundravile?

Kahjuks on rahapuudusel välja töötamata erinevad raviprogrammid ja pole rakendatud seksuaalkurjategijate ravimise võimalusi. Samuti ei ole meil piisavalt spetsialiste, kes saaksid väärkohelduid (nii lapsi kui ka täiskasvanuid) professionaalselt aidata.

Senikaua, kuni puuduvad pedofiilide ravimise programmid, peaks kaaluma pedofiilide karistamist minimaalselt 15-aastase vangistusega. Kuna oht muutuda seksuaalkurjategijaks jääb alles ka peale vangistusest vabanemist, võiks kaaluda näiteks Poola eeskujul pedofiilide keemilist kastreerimist. Ning miks mitte ka maksimumkaristusena eluaegset vanglasolekut?

Kuidas vältida laste langemist seksuaalsete kiskjate rünnakute ohvriks?

Minu soovitus on järgmine:

Pühendage rohkem aega oma lastele! Pöörake neile tähelepanu, rääkige nendega, tundke nende tegemiste, sõprade ja ka murede vastu siirast huvi! Kuulake neid ära, sest kui lapsel on lapsevanemaga usalduslik suhe, siis ei teki lapsel vajadust otsida võõraste või juhututtavate seltskonda, mis võivad lõpuks kujutada lapse jaoks ohtu kuni joomise ja seksuaalse ärakasutamiseni välja.

Samuti ei peaks igal sammul kõiki lastega töötavaid mehi ja ka naisi (naisedki võivad lapsi seksuaalselt ahistada) kahtlustama selles, et neil „äkki võib-olla" on mingi haiglaslik huvi laste vastu.

Julgustan kõiki mehi olema oma lastele hea ja armastav isa, sest viimasel ajal on kujunenud probleemiks, et väga vähe juletakse välja näidata oma hoolivust ja siirast palet. Usun, et ausad ja abivalmis mehed leiavad alati tunnustamist, kui nad seisavad selle eest, et nende pojad oleksid omakorda head isad oma lastele ning head mehed oma naistele.

Küsis Kesknädala reporter-toimetaja INDREK VEISERIK

 [Pildiallkirjad]

TUNNEB LASTE MURESID: Tallinna Laste Turvakeskuse juhataja Erki Korpi sõnul on lastega  seotud probleemid läinud aasta-aastalt keerulisemaks. Muutunud majanduskeskkond on jätnud palju vanemaid tööta ja eluasemeta. See omakorda mõjutab ka lapsi - turvakodusse sattujate arv suureneb.

LASTE HEAOLU ON TÄHTIS: Tallinna Laste Turvakeskuse uue korpuse avamine 15. oktoobril 2009. Pildil (vasakult) turvakeskuse juhataja Erki Korp, Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja abilinnapea Merike Martinson.

Jaga |