Nädala juubilar RAIMOND VALGRE 100

* Valgre looming sai populaarseks alles pärast tema surma tänu Georg Otsale jt eesti lauljatele.

 * Valgre muusikat on palju jäädvustatud, rohkesti on tema muusika salvestisi Eesti Raadio fonoteegis, kogumik- ja autoriplaatidel.

* Valgre loomingust on ilmunud mitu laulukogumikku. Tema laulude põhjal on loodud muusikal "Muinaslugu muusikas" (libreto - Ülo Raudmäe, Sulev Nõmmik ja Enn Vetemaa, esietendus 1967 Estonias). Valgre elu ja loomingut käsitlevad telefilm "Igavesti Teie" (režissöör Mati Põldre, käsikiri Lembit Lauri, 1976), näidend "Valgre tee kutse" (lavastaja Kaarel Kilvet, esietendus 1985 Noorsooteatris) ning mängufilm "Need vanad armastuskirjad" (režissöör Mati Põldre, 1992; CD 1993, DVD 2003).* Lavastus „Autori surm" (Tartu Uus Teater 2012).

 * 1988. a paigutati mälestustahvel Valgre kodumajale Raplas.

* 2008. a avati Pärnus mälestusmärk (skulptor Rait Pärg).

* Natalja Veeber. «Raimond Valgre. Nedoskazannaja legenda». (Katkenud legend. Kirjastus «Aleksandra», 2010).

Raimond Valgre ja tema „Saaremaa valss", „Ei suutnud oodata sa mind", „Ma loodan, et saan sellest üle..." ja „Peagi saabun tagasi su juurde". Need meenuvad meile muidugi esmajoones. Samuti „Hall sõdurisinel" ja „Veel viivuks jää". Ning muidugi „Muinaslugu muusikas".

See mees ise oli ka otsekui muinaslugu muusikas. Ühtekokku on ta loonud ligi sada laulu, neist enamik loodusest ja armastusest. Raimond Valgre armastas naisi ja naised armastasid teda, aga naised ka petsid teda tihti. Teadagi, et kõige ilusamad laulud tulevad ajal, kui inimene armastab, Valgre aga muudkui armus ja armastas... Meie jaoks on Valgre midagi väga sooja ja südamesseminevat.

Lapsena mängis Raimond klaverit, akordioni, trumme ja kitarri. Teda võlus viiul, kuid ema otsustas klaveri kasuks, kuigi poiss polnud usin õppija, rohkem improviseeris ja klimberdas popviise ega harjutanud etüüde. Hiljem mängis orkestrites ja ansamblites peale klaveri ka akordioni ja kitarri. Eratunde klaverimöngus sai Paides Perteli juures ning Tallinnas õppis professor Theodor Lemba juures.

Pärast tehnikagümnaasiumi lõpetamist ja kaitseväeteenistust algas kutselise muusiku tee Tallinna, Tartu ja Pärnu restoraniansamblites. Tema esimene trükis ilmunud laul „Blond Aleksandra" avaldati 1933. aastal väljaandes „Modern lööklaulud".

Viimased sõjaeelsed suved veetis tulevane laulumeister Pärnus, mängides sealses Rannasalongis. 1939. aasta suvel tutvus ta Alice Feillet'ga, kellega algas midagi enamat kui pelgalt suveromaan. Järgmine suvitushooaeg katkes aga ... igaveseks.

Teise maailmasõja ajal mobiliseeriti Raimond Valgre Punaarmeesse. 1942. aasta märtsist alates sai ta väeosas jälle võimaluse teha muusikat. 1944. aastal moodustati Eesti Laskurkorpuse suur džässorkester, kus Valgre mängis akordioni. Repertuaaris oli Glenn Milleri, Raymond Scotti, Priit Veebeli ja muidugi Raimond Valgre kirjutatud muusika.

Raimond Valgre kavatses pärast sõda astuda Tallinna konservatooriumisse, kuid teda ei võetud vastu: tema looming ei vastanud tolleaegsele mentaliteedile.

Eredaks valguskiireks helilooja elus sai tutvus Piiterist pärit Niina Vassiljevaga. Hulk südamedaamile saadetud kirju annab aimu suure muusikalooja viimastest eluaastatest.

Sõjajärgsel ajal oli Valgre laule tihti raadios kuulda, neid esitati restoranides ja tantsupidudel. Asi võttis teise pöörde, kui algas kampaania kõige lääneliku vastu. Keelustati saksofon, tango, fokstrot... Põlu alla sattusid ka Valgre foksi- ja tangorütmis laulud.

Saatus viis helilooja taas Pärnusse. Tollal oli ta juba elule alla jäämas, andmas loobumisvõitu. Muretust ja pahaaimamatult naeratavast inimesest ei olnud jäänud enam midagi järele. Laululooja läks vara hauda, jättes meile oma unustamatu loomingu.

Kui üheksakümnendatel tehtud Mati Põldre Valgre-film „Need vanad armastuskirjad" näitab Laskurkorpuse tegemisi enam-vähem ausalt, siis täna on suhtumine tollastesse Eesti sõjameestesse kreeni läinud. Sildikleepijad nagu nimme ei tea, et eesti meestel polnud valikut. Neid lihtsalt võeti sõjaväkke, metsastki otsiti üles, ähvardati.

Paljudele see film meeldib. Need vaatajad on mõistvad, nad ei saa aru neist, kes teotavad korpusemehi ja ülistavad Sinimägede lahingut. Peab siiski mainima, et praegune võimuklikk ei kipu Raimond Valgre kuju Pärnu kuursaali eest maha võtma, kuigi ta sõdis Pronkssõduriga samas armees.

Poliitiline pööre Eestis mängis laululoojaga saatuslikku vingerpussi. Oli temagi oma aja võimu- ja vaimuvahetuse ohver. Raimond Valgre elu on ere näide, kuidas riigipööre hävitab ande.

Perestroika, mis Eestis muudeti äralörtsitud uutmiseks, viis meilt ka Lepo Sumera, Juhan Viidingu, Evald Hermaküla ja Rudolf Rimmeli, viis teisigi loomeinimesi, kes oleksid vajanud toetust ja tunnustust. Esimese neist viis infarktini omandireformiga kaasnenud kodukaotus, teised lahkusid oma käe läbi...

Paljude lahkunud loojate loomingut me praegu peaaegu ei kuule ega näe. Ka Raimond Valgre oli kaua siinsest elust kadunud. Uuesti tõi ta meie kodudesse Mart Sander kaheksakümnendate lõpus; varem lauldi Valgret peaaegu et salaja. Sajandivahetusel leidis tee Raimond Valgre loomingu juurde ka kuulus Belgia kitarrist Francis Goya, kelle interpreteeringutest Valgre laulude põhjal ilmus Soomes kordusväljaannegi - huvi oli nii suur.

Tänavu tähistatakse Raimond Valgre juubelit suurejooneliselt.

ANNE RATMAN

Jaga |