Meie vabadus ja julgeolek

Hiljuti ilmus Eesti Päevalehes suisa pealkiri - vabadus või julgeolek -, nagu üks välistaks teise. Kust võetakse sellised totrad dilemmad, nagu garanteeriks vabadusest loobumine julgeoleku, ja vastupidi?

Vabadus ja julgeolek - kindel liit

Meie esivanemate õuduseks, kes elasid siin viiskümmend ja sada aastat tagasi, olid üliinimlikud jõud koos oma üliinimlike nõudmistega. Jubedaks ja vihatuks oli ISAND (saksa parun, nõukogude võim etc), kes jälgis orja igal sammul ja karistas teda vähimagi eksimuse korral, kui see iganes tihkas ühtsest rivist välja astuda. Opman ja kilter olid need, kes kontrollisid, kõigest ette kandsid ja kellega sisimas kõik tahtsid sarnaneda. Sellest kõigest vabanemine tähendaski vabaduse võitu - polnud ühtki ligitõmbavamat või ihaldatumat ideed, kui selline võit.

Loomulikult ei kujutanud meie esivanemad oma mõttekonstruktsioonide alusel ette vabadust kui seisundit, milles ei tule järgida kellegi käske ja keelde ega toimida sunniviisiliselt kellegi teise tahte alusel ja kohaselt. Selliste vaadete ja arusaamade kohaselt oleksid nad kirjeldanud situatsiooni, milles me täna otsekui asuksime ja mis oleks olnud vabaduse kehastus.

Kuid nad ei näinud ette (ega saanudki näha), et vabaduse tüüp, millest nad unistasid, omab hinda, ja et see hind saab olema kõrge.

Selleks hinnaks on julgeoleku puudumine (pigem kindlusetunde puudumine - Unsicherheit -, mis on kordades komplekssem diskomfort ja millega omakorda kaasneb määramatus ja kaitsetus). See on tõesti kõrge hind, millega vaba isiksus paljude valikuvariantide puhul igapäevaselt kokku puutub. Selline valik toimub tegelikult väljaspool veendumust, et ettevõetud sammud toovad kaasa oodatud tulemuse ning et tänased väljaminekud toovad ilmtingimata kaasa homsed tulud.

Pole sugugi kindel, kas loobumine mingitest variantidest, mis praegusel hetkel tunduvad ebaõigetena, ei too omakorda kaasa üsnagi fataalseid tagajärgi suurte kaotuste näol.

Pole samuti sugugi selge, keda ja mida võib uskuda või usaldada, kuna silmapiiril pole kedagi, kes kontrolliks ja suunaks asjade üldist kulgu, mitte keegi ei saa ega suuda garanteerida, et sündmused kulgevad just soovitud rada pidi. Julgeoleku puudumise tingimustes elatakse riski tingimustes - Risikoleben -, ja inimene, kes võtab vastu otsuseid, peab võetud riskide eest ise maksma.

Vabadus kui tunnetatud paratamatus

Vabadust tunnetatud paratamatusena kirjeldasid oma traktaatides paljud filosoofid - Spinoza, Hegel ja isegi Engels. Kuid mis ikkagi seisab selle tunnuslause taga, mis on saanud peaaegu et aforismiks?

Maailmas on olemas jõud, mis toimivad inimtahtest sõltumatult, pöördumatult ning vältimatult. Need jõud mõjutavad inimtegevust paratamatult. Isegi kui see vajadus on mõtestamata, on inimene ikka nende jõudude ori. Kui see jõud on aga tunnetatud, siis omandab inimene võime otsustada asjatundlikult. Selles väljendubki tema tahte vabadus.

Kuid mis jõud need lõppude lõpuks on ja milline on vabaduse loomus? Sellele küsimusele annavad autorid erinevaid vastuseid. Ühed näevad jumalikku tahet ja nende jaoks on kõik juba ette otsustatud. Milles seisneb siis inimese vabadus?! Seda polegi.

„Jumalik ettenägemine ja Jumala kõikvõimsus on meie tahte suhtes diametraalselt vastupidine - me ei tee mitte midagi oma tahtest lähtuvalt, vaid kõik toimub vastavalt Jumala ettenägemise vajadusele," - nii kinnitas suur reformaator Luther.

Tsiteeritud seisukohale vastupidiselt pakuvad õigeusklikud usutegelased välja teise arusaama jumaliku ettenägemise ja inimese vabaduse omavahelisest suhtest: jumal plaanis ilmaruumi sellisena, et tervel loomingul oleks suur kaasanne - vabadus. Vabadus tähendab antud kontekstis eeskätt vabadust valida - see on valik kurja või hea vahel, ja see valik pidi toimuma isikliku valiku ja otsustuse alusel. Muidugi võib Jumal ühe hetkega hävitada nii hea kui ka kurja, kuid samal hetkel oleks ta maailma jätnud ilma ka vabadusest.

Ingli ja saatana vahel

Julgeolek tähendab kaitstust ja kindlust kolme liiki kannatuste eest:

* kannatuste eest, mis lähtuvad meist enesest;

* välisilmast tulevate kannatuste eest

* ja nende eest, mis kaasnevad suhtluses teiste inimestega.

Julgeolek saavutatakse vaid siis, kui kontrollimatu ja stiihiline (sageli isegi plahvatuslik) soovide puhang asendub mõistega kord - sunniviisiga, mis määrab (pärast seda, kui üldine seadus on vastu võetud), kus, mis ja millal peab tehtama, et sellistel tingimustel oleks võimalik vältida kõikumisi ja määramatust.

Määramatust ei saa kuidagi pidada meeldivaks hingeseisundiks. Seetõttu toob korra loomine kaasa tuntava kasu. Kuid siin tuleb lisada, et vabaduse vahetamine julgeoleku vastu ei ole mingil juhul valik hea ja kurja vahel. Kui äsjakirjeldatus tundub miski eemaletõukava ja ebainimlikuna, siis on see just nimelt vahetus ise. Sest inimese jaoks on väärtuslikud mõlemad - nii julgeolek kui ka vabadus. Seetõttu kaasnevad suvalise vahetusega inimese jaoks nii kasu kui ka kahju. Iga akt on selles suhtes kahemõtteline nii motiivide kui ka tagajärgede poolest. Vabadus, mida saadavad ohud, võib kaasa tuua mitte vähem õnnetusi kui julgeolek ilma vabaduseta. Nendevaheline kompromiss toob paratamatult kaasa teatud ohvreid ega garanteeri mingit õnne. Inimesed vajavad nii vabadust kui ka julgeolekut ning ühe või teise ohvriks toomine viib paratamatult kannatusteni. Siit järeldub, et dilemma - kas vabadus või julgeolek? - on inimlikus mõttes nii väär kui ka kohatu.

Teisalt võib öelda, et püsiv tasakaal vabaduse ja julgeoleku vahel on loogiliselt vastuoluline ja praktikas teostamatu, kuid iseenesest on ta võimsaks stiimuliks optimaalseimate vahetusvariantide otsingul.

Eesti valem julgeoleku vahetamiseks vabaduse vastu

Inimesed ootavad avalikult võimult laias laastus vaid kahte asja: need on inimõigustest kinnipidamine (s.o õigus lasta igaühel ise endal võimaluste ja oskuste kohaselt oma tee leida) ja rahu säilitamine (s.o tingimuste loomine, kus inimene saab end nii vaimses kui ka füüsilises mõttes koos ja tervena hoida ning tema maine vara saab kaitstud, kus kurjategijad eraldatakse „korralikest", tänavatel jm avalikes kohtades pole röövleid, perverte ega kerjuseid ning ka pahatahtlikke võõraid.)

Kindlustunde puudumine muudab meie tuleviku määramatuks ja takistab igasuguseid loomulikke ja ratsionaalseid ootusi. Isegi tulevikusoovid ja -ootused muutuvad olematuks või hääbuvad.

Hulk inimesi on juba kokku puutunud saladuslike jõududega, mida iga kord nimetatakse isesuguste nimedega, olgu siis mingi salapärane „konkurentsivõime" , „retsessioon", „turunõudluse vähenemine" või „tootmismahtude kahanemine".

Igaüks on neid sõnu kuulnud, nende sisu väidavad end teadvat vaid vähesed ja nood seda teavet välja ei anna. Mõnigi meist on näinud oma kaaslasi, kel pind jalge alt kadunud. Need kaotused ilmnevad ka otsestest sihtmärkidest oluliselt kaugemal ning jutt ei ole sugugi ainult neist, kes päevapealt kinga said, palgas kaotasid, alandust talusid või elatusvahenditest täiesti ilma jäid.

Iga hoop on hoiatus neile, kes (veel) terved on, ja see hoiatus sunnib oma tulevikku kiiremini hindama just oodatava karistusmäära ranguse kontekstis ning arvestades selle karistuse möödapääsmatu lähenemise ajalist faktorit. Selle sõnumi mõte on lihtne: iga inimene on potentsiaalselt üleliigne ja väljavahetatav, ning seetõttu on kõik vägagi haavatavad. Neis tingimustes on haavatav iga sotsiaalne kiht - sõltumata sellest, kui kõrge ja mõjuvõimas ta ka ei oleks, sest kogu positsioon muutub tinglikuks.

Eestlane tajub tulevikku ohuna

Eestlane on pandud olukorda, kus ta peab suhtuma tulevikku kui ohtu, mitte kui külluslikku tulevikku, mis saabub valge laevaga, mis lisaks toob ka suurima unelma - vabaduse.

Kui inimesed lepivad võimetusega kontrollida omaenda elu ning kui nad kapituleeruvad selle ees, mida peavad vältimatuks ja vajalikuks, siis pole ühiskond enam autonoomne. Autonoomia tähendab eeskätt võimet end ise juhtida ning oma asju ise määrata-korraldada.

Inimese usu kaotus autonoomia võimalikkusesse toob automaatselt kaasa mehisuse ja julguse kaotuse. Enam ei riski oma asju ise määrata!

Tulemus on üsna lihtsalt aimatav - ühiskond muutub juhitamatuks ja omandab staatuse, kus ta on teiste lükata-tõugata; isegi mitte juhtida. Selline ühiskond triivib poliitilistes ja majanduslikes hoovustes otsekui plankton, selle asemel, et liikuda kindlal kursil. Triiviva laeva reisijad ja meeskond lepivad saatusega ning loobuvad isegi lootusest kunagi ise kurssi ja sihtsadamat määrama hakata.

Kuid - lootus pidigi lollide lootsik olema ja valgest laevast ei unista enam keegi. Kuipalju vabadust tuleb siis lõppude lõpuks ära anda selleks, et tulevik meie jaoks enam pelgalt ohtu ei kujutaks?!

ANDRES RAID, teleajakirjanik

[kaks esiletõstet]

Vabaduse vahetamine julgeoleku vastu ei ole mingil juhul valik hea ja kurja vahel.

ANDRES RAID: „Eestlane on pandud olukorda, kus ta peab suhtuma tulevikku kui ohtu, mitte kui külluslikku tulevikku, mis saabub valge laevaga, mis lisaks toob ka suurima unelma - vabaduse."

http://www.truth-out.org/opinion/item/16987-how-would-american-indians-teach-us-history

Jaga |