Kui Tallinna koolipoisid sõtta läksid

RUDOLF MÄHAR,      18. aprill 2007


1918. aasta novembri lõpupäevil, kui Saksa okupatsiooniväed Eestist "Vaterlandi" poole samme seadsid, valitsesid Tallinna elanikkude seas mitmesugused mõtted maa saatuse pärast. Kõikjal, kus kohtasid suuremat inimeste salka, oli meeli köitmas küsimus: "Mis nüüd saab, kui sakslased ära lähevad, kas ei tule jällegi uus okupatsioon venelaste poolt jne."

Eriti tõusis ärevus rahva seas haripunktile, kui punaste salgad 22. novembril olid lähenenud Narva traataedade juurde, kust sakslased neid sundisid taanduma, millele otsekohe sõjapõgenike killavoorid Narvast ja Virumaa idapoolsest osast järgnema hakkasid.

Tuletõrjeorkestriga sõjaretkele Narva

Olin tol ajal Tallinna kaitseliidu Balti jaama komandatuuris, kus ülesandeks oli mul ja teistel tolleaegsetel "koolipoistel" valvata Balti jaama ja takistada sakslasi "sõjasaaki" Saksamaale saatmast.
23. või 24. novembril pidin millegipärast "Brookusmäele" [Kaitseliidu staapi] minema, kus parajasti arutati Narva sündmusi ja mullegi ettepanek tehti ühes teiste vabatahtlikkudega Narva sõita, et tõsta kohalikkude elanikkude meeleolu ja aidata kaasa vabatahtliku mobilisatsiooni paremaks kordaminekuks ning võtta üle sakslastelt mahajäetud varandusi.
Sama päeva õhtuks kogunesime uuesti kaitseliidu staapi ärasõiduks, kuna enne seda jõudsin käia veel kodus vanematele oma ärasõitu teatamas (olin tol ajal alles 16-aastane). Kuuldes minu kavatsusest, keeldusid vanemad mulle esialgu "sõiduluba" andmast, kuid nähes, kust poolt tuul puhub, võtsin jutule teistsuguse kursi ja suutsin neile lõpuks "augu pähe rääkida", sest nende teada pidi osa Tallinnast väljasaadetavaid kooliõpilasi jääma Rakverre ja Tapale korravalvuriteks, kus mul sugulasi ees oli, mille tõttu juba "luba"-saamine oli võrdlemisi kerge.
Olles kodus end hädatarviliste abinõudega salaja varustanud (varustuse hulka kuulusid 1 pakike "bindesid", mis lahkuvatelt Vene vägedelt oli näppu jäänud, ja kannikas leiba, mis salaja ema järelt varastasin igaks juhtumiseks, kui nälg kallale kipuks), algas sõit Narva.
Et "sõdurite" meeleolu tõsta, oli kaasa võetud isegi Tallinna tuletõrje orkester, mille helidel hilissügise pimedal ööl sõideti kaubavagunites ja õpiti tundma sõjariistu ning neid käsitama, sest paljud kaassõitjatest polnud püssi veel õieti kättegi saanud, rääkimata kahest kuulupildujast, mis Tallinnast kaasa võeti.

Sõda lahti, punased pommitavad

Narvas rongilt maha tulles tegime mitu tiiru linnas, et sakslaste taktika järele näidata oma vägede rohkust ja narvalaste meeleolu veidi tõsta. Kui lõuna paiku kokad olid keetnud meile maitseva kapsasupi, algas laskeharjutus kuulipildujast kuskil "parohodi pristani" juures vallikraavis ja meie ülesannete seletus ülemuste poolt ning vahiteenistus ehk patrullimine Narvas, mis esialgu tundus õige kohutavana, sest sageli võis kuulda uulitsatel käies tundmata isikute poolt mitmesuguseid ähvardusi, eriti Kreenholmi poolel liikudes. Esimene öö aga jättis õige õudsa mulje, kui punased piiri taga iga silmapilgu järele rakette lasksid, mis tuletas meelde, et see on alles kannatuste algus noorele Vabariigile.
Järgmistel päevadel jõudis Virumaalt mehi juurde, ja nüüd seati juba suurematele väeüksustele alused: meist Tallinna kooliõpilastest 4. rahvaväe polk, mis koosnes paari-kolmekümnest isikust, polkovnik Seimanni juhatusel ja Virumaa meestest 5. rahvaväe polk.
27. novembril olime sunnitud "strateegilistel" põhjustel Ivani kindlusesse üle kolima, kuna öösel juba osa mehi "eesliinile" sakslaste juurde saadeti õppima.
28. novembri hommikul kella 6 paiku äratas juba vali suurtükimürin meid üles. Mina magasin väsimusest pööraselt raskesti ega ärganud enne, kui sõbrad suure kisaga äratasid: "Ruts, sõda lahti, punased pommitavad!"

Argpüksi lasen maha kui koerapoja!

Vanemate meeste seas, kes olid paigutatud samasse kasarmusse, tundus nagu midagi kahtlast, sageli nähti mõndagi tühiste asjade juures pead murdvat ja oma hirmu kuidagi varjavat. Nii mõnedki neist hakkasid hommikul, kui kindluse väravas oli veel Narva koolipoiste vahipost, sellest tähelepanemata mööduma ja linna kaduma, ilma et oleksid mõtelnud tagasituleku peale. Meiegi seas oli märgata lagunemist, kuid energilise lipniku Adolf Johannese eestvõttel oli poistelt hirm nagu pühitud ja õhtu eel, kui kindlusest lahkusime, võisime igaüks öelda: nüüdsest peale oleme juba tulega karastatud ja verega ristitud. (Lipnik Johanneses sõnad, kes oma nagaani välja võttes jatkas: "Kes nüüd veel kartma hakkab ehk ära jookseb, see on argpüks, selle lasen maha kui koerapoja!")

Lahkumine Jaanilinnast ja Narvast

28. novembri õhtupoolikul kella 4 paiku saime käsu rännakuvalmis seadmiseks ja kindlusest kiires korras lahkumiseks. Silman punast raketti õhku lendamas, mille põhjust ei teadnudki tähele panna.
Kui olin jõudnud Pimeaia treppideni, kärgatab kuskil jõe poolt midagi kohutavalt. Enne veel kui midagi jõudsin mõelda, laskusin jalge ees olevasse granaadiauku, peites pea sügavale, et ennast varjata. Sarnaselt lamades sähvatas mõte, et nüüd vist pommitavad, kuradid, küll kümnetollistest, kuna möödaminev koolivend Sprantzmann juba arvas minu sellest asendist midagi hullemat – surnud! – ja laskis sarnase jutu lahti, kui ise Tallinna poole tõttas, mida ka "Tallinna Teataja" olevat ära trükkinud.
Selgub oma meeste juurde jõudes punase raketi ja kohutava mürtsu saladus: sakslased lasksid sillad õhku ja tõttavad ise minema "nach Vaterland". Edasi. Sõidame linnas ringi ja lõpuks kella 7-8 paiku jõuame Narva raudteejaama, kust padruneid peale võtame ja algame teekonnda Tallinna maanteed mööda Narvast välja. Narva on langenud, sest oleme viimased, kes Eesti vägedest sealt lahkuvad, kuna eeslinnades juba punaste salgad (arvatavasti kohalikud) rüüstamisi ette võtavad.

Eesti Ajakirjanikkude Liidu kogumikust "Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt" (II kd, Tallinn 1927) toimetanud Ralf R. Parve



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)