Taasiseseisvumata meedia

Meedia puhul on pigem tegu poliitikute, võimulolijate, poliittehnoloogide mängumaaga, millega kinnistatakse sotsiaalseid stereotüüpe, põlistatakse majandusdogmasid, jutlustatakse eetilist relativismi ning koos sellega alavääristatakse humanistlikke väärtusi. Kõige selle põhjuseks oli, on ja paraku jääb meie meediakeskkonna poliitilis-majanduslik tsentraliseeritus, konglomeraatide võim vaba mõtte üle, meedias töötavate inimeste alandlikkus ja hirm omanike ees, ajakirjanikkonna üha süvenev seadusandlik ja sotsiaalne kaitsetus.

Pole olemas ajakirjandust asjana iseeneses

Minu subjektiivse arvamuse kohaselt algas Eesti ajakirjanduse teatav vaesumine juba 30 aastat tagasi, kui Tartu Ülikoolis asutati eraldi ajakirjandusosakond lahus eesti filoloogia erialast. Ehkki tollal nähti selles suurt võitu, sest nõukogude süsteemis üldiselt ei talutud ajakirjanduseriala õpetamist väljaspool üleliidulisi õppeasutusi, siis Eesti puhul võis see olla ka eksisamm. Teatavasti on paljud uue eriala lõpetanud täna juhtivail kohtadel meie meediamaailmas. Seevastu varasemad, filoloogiharidusega ajakirjanikud, nagu minagi, on taandunud peavoolumeediast või üldse ajakirjandusest. Põhjuski lihtne - ajakirjanduse süvenev enesekesksus, keelekasutuse nüristumine, üha õhenev kultuuritaust jne ei paku lihtsalt enam väljakutseid neile, kelle arust ajakirjandus peaks olema lahutamatu osa (rahvus)kultuurist.

Seevastu üha selgemini ajakirjandusele ja meediale kui ärile orienteeruvad uued lennud aktsepteerivad muutusi külma kõhuga ja peavadki sellist arengut paratamatuks. Ausse on tõstetud vaid see, mis toob raha, mis toob võimu - toob süvenevat põimumist raha- ja võimumaailma vahel. Ajakirjandus on muutunud koos sellega asjaks iseeneses - osaks turundusest, suhtekorraldusest, poliittehnoloogiast. Selliste tõekspidamiste õhustikus ühiskonda teeniv ajakirjandus hakkab paratamatult lämbuma, teiseneb anaeroobseks meediatööstuseks.

Meediakontsentratsioon suretab ajakirjanduse

Eesti ühiskond on (taas)iseseisvumisest alates arenenud vildakas suunas. Seda tunnistavad täna juba kõik terve mõistusega uurijad ja analüütikud. Klammerdumine makromajandusliku Mooloki väidetava eduloo külge, mis pole märkimisväärselt tõstnud elanikkonna põhiosa elatustaset, ühtlasi mürgitades ühiskonna väärtushinnanguid ja eetilisi tõekspidamisi, mis rahvusteadvuses elasid üle ka nõukogude perioodi, on paratamatult muutnud ka ajakirjanduse aluspõhimõtteid ning allutanud need maksimaalselt kasumit taotleva äritegevuse huvidele. Ilmselt pole Euroopas täna ühtki teist riiki, kus peavoolumeedia võimutseb nii suveräänselt, kus suurimate korporatsioonide ärihuvid põimuvad üha rohkem, luues mingi totaalse meediamonopoli, mille tegelik väljund polegi enam Eesti kultuuriruumis.

Välisomanduses olevad kommertslikud telekanalid ning nendega eluliselt ja majanduslikult seotud pressikontsernid on tekitanud totaalse ajakirjanduse horisondi, mille vääramiseks pole Eestis enam elementaarset mentaalset jõudu. Selle monstrumi üha tihenev põimumine valitsusringkondadega tekitab omalaadse võõritusmomendi, kus isegi viimatine võimukandjate terav kriitika väljaannetes omandab teatava karikatuurse iseloomu, muutub kollaseks propagandaks. Neljanda võimu otsustavast rollist pole selles meediaruumis enam lõhnagi. Kriitika sumbub iseendasse nagu oma saba neelaval maol.

Kui veel 1990. aastate keskel suutis avalik-õiguslik meedia pakkuda mingisugustki konkurentsi üha kommertsialiseeruvale ja võimuiharale pressile, siis otsus Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni ühendamisest oli kirstunaelaks ka senisele alternatiivsusele. Reklaamirahadest toituv ETV võttis kiiresti omaks kommertsmeedia tegevuspõhimõtted ja orienteerus rahvuskultuuri väärtuste asemel konsumerismile. Koos sellega muutus ka teleajakirjanduse maailmapilt, omandades üha rohkem majanduslibertaanluse kompromissitu heaks- ja takkakiitmise jooni. Kes ajakirjanikest sellega ei nõustunud, pidid otsima uut tööd.

Sellel taustal profileerus Eesti Raadio vaba ajakirjandusliku mõtte ühe viimase kantsina, kuid loomulikult ärritas see oligarhe ja nende kannupoisse. Nn rahvusringhäälingu moodustamisega likvideeriti viimane takistus arvamusmaailma totaalseks monopoliseerimiseks. Pange tähele, mis olid argumendid: suurem sünergia, uue ühise tootmishoone rajamine, rahvusvahelise esindatuse kasv, paremad töö- ja palgatingimused. Mis neist väidetest on teostunud? Mitte ükski. Ainult raadiopool on pidanud ennast üha rohkem koomale tõmbama, üha vähem tegeldakse analüütiliste saadetega infotainment'i arvel, üha rohkem ekspluateeritakse tasuta kasutusel olevaid telearhiive, üha rohkem kaldutakse tõsielusarjade libedale rajale, mõistmata, et konkurents kommertskanalitega selles vallas on ette määratud läbikukkumisele.

Ajakirjandus ei tervene demokraatia taastamiseta

Kui minult on küsitud, miks meie ajakirjandus on meedia kägistavas kaisutuses muutunud kohati naeruväärseks oma teeseldud tõsiduses, hambutuks oma nüris teravuses, läbipaistvaks oma olematus kaalukuses, siis eelnevalt tõin välja need põhilised mõjurid, mis selleni on viinud. Viinud meediakanalite näilise rohkuseni sisulises ühetaolisuses, ajalehtede-ajakirjade värvipiltide üha hallima mittemidagiöeldavuseni, üha pikenevate kolumnite igavliku igavustumiseni analüütilise selgepilgulisuse ja subjektiivse aususe asemel. Kas on veel lootust? Kas võiks taaselustuda alternatiivne ajakirjandus? Kas Eestis on kohta arvamustel ja seisukohtadel, mis ei voola vaiksel vulinal peavoolumeedia sängis?

Jah, on, kuid see eeldab kogu ühiskondliku õhustiku muutumist, demokraatlike põhimõtete taastamist senise autokraatliku võimu asemel, kultuuriinimeste uut vastutusevõtmist oma riigi ja ühiskonna eest nagu 1980. aastate lõpul, noorima ajakirjanike põlvkonna solidariseerumist ja kutseühinguga liitumist. Eesti Ajakirjanike Liidu tasalülitamine on olnud üks strateegilisi mehhanisme, millega meie meediamonstrum on jaganud ja valitsenud, stigmatiseerides Ajakirjanike Liitu kuulumist, represseerides selle liidu aktiivseid liikmeid, järjekindlalt valetades selle erakondliku kallutatuse kohta, jättes taastamata Ajakirjanike Liidu õigustatud koha Kultuurkapitali loomeühenduste seas jne. Ilma ajakirjanikkonna tööandjatest sõltumatu laia solidaarsuseta ei saa ajakirjandus taasleida oma juuri, taasiseseisvuda tänases stagneerunud ühiskonnas. Ent siiski on esmajärgulise tähtsusega senise poliitilis-majandusliku võimuliidu kokkuvarisemine, mis võiks avada võimalused taastamaks ka ajakirjanduse kui rahvuskultuuri ühe alustala edasiviivat rolli.

Eesti ajakirjandus pani kunagi aluse meie rahvusriigile. Täna võiks ajakirjandusest saada Eesti ühiskonna tervenemise ja demokratiseerimise üks võtmeid. Kui teda ainult luku kallale lastaks...

[esiletõsted:]

Ajakirjandus on muutunud osaks turundusest, suhtekorraldusest, poliittehnoloogiast.

Otsus Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni ühendamisest oli kirstunaelaks ajakirjanduse senisele alternatiivsusele.

Eesti ajakirjandus pani kunagi aluse meie rahvusriigile.

UMMELAS: Ajakirjandusest võiks saada Eesti ühiskonna tervenemise üks võtmeid.

MART UMMELAS

Jaga |