Hoidkem silmad ja kõrvad lahti!

 Saksakeelseid raamatukogusaale kaitstes ei kaitse me ju ainult kirjandust ja lugejaid, vaid ka annetuste ja annetamise pühadust. Kaitseme eetikat ja moraali. Saksakeelseid saale juhtis hästi Leili Naan, luues suurepärased suhted nende riikide saatkondadega, kes meid murranguajal hädas aitasid.

Eestvõitleja koondatakse

Kuulsin juba augustis siseinfot, et just Naan olevat julgelt protesteerinud Rahvusraamatukogu kui riigi olemusliku kultuurivaramu liiga kommertslikuks muutmise vastu. Oleks eriti kurb, kui just selline igati mõistlik kriitika sai saalidele saatuslikuks ja mässaja otsustati lihtviisil koondada.

Rahvusraamatukogu saksakeelsed saalid loodi murranguajal suure armastuse ja vaevaga, kusjuures raamatuid ja raha annetasid eraisikud ning ka välismaised organisatsioonid. Niisugune olukord sarnaneb kahjuks annetuste väärkasutamisele: kogutakse summasid kindlaks otstarbeks – näiteks pisikese Mari või Jüri operatsiooniks –, aga pärast läheb kogutu hoopis mujale.

Kuhu? Kui see pole eetikaprobleem, siis mis veel seda on?

Eesti Ekspressis (10.12.14) hoiatab Pekka Erelt, tutvustades Jaak Valge teost „Punased“: „Nagu umbrohi, pole ka Barbarused ja Semperid meie hulgast tänagi kuhugi kadunud. Seega – hoidkem silmad lahti!“

Sots kiidab kirjandusüritusel sotsi

Hoiatajal on loomulikult õigus, sest üht nii populaarset kirjanduskonverentsi nagu „Paabeli Raamatukogu“ tasub küll pühendada lugejate huvide ja raamatukogusaalide kaitsmisele, aga seda ei maksaks politiseerida ühe oma partei liidri reklaamiga, nagu seda tegi sotsiaaldemokraat Jürgen Rooste, lõpetades kirjandusürituse mitte mõne meie elava kirjandusklassiku, vaid hoopis Marju Lauristiniga, kelle perekond oli kurjuse impeeriumis poolpühakute rollis, sest Stalinit tervitanud revolutsionääripered võisid stagnaajal inimesi nii päästa kui ka hävitada, just neile oli hõlbustatud sissepääs kompartei Keskkomiteesse ja nõukogude ametiasutustesse.

On siis nüüd uuesti käes samasugused pahupidised ajad nagu siis, kui Johannes Lauristinist sai äkki Eesti suurim kirjanik? Kirjanike Majas ei toimunud minu teada stagnaajal ühtegi avalikku kohtumist ei Olga ega Marju Lauristiniga. Ja kui olekski toimunud, poleks ükski impeeriumivastane kirjanik vabatahtlikult sellisel kohtumisel osalenud, lugejatest rääkimata!

Marju Lauristin allkirjastas küll „40 kirja“, kus nõuti õigusi kõigile elanikele, hoolimata nende rahvusest ja emakeelest, aga ta pooldab tänini täiesti vastupidiseid seadusi, mis jätsid, hoolimata selle kirja õilsatest mõtetest, murranguajal meie venekeelse elanikkonna kodakondsuseta ja tuhanded eestlased kodudeta.

Vastavalt „40 kirjale“ on need mõlemad seadused sügavalt ebaeetilised! Nagu ka muud sõjaeelsete sotsiaaldemokraatide või revolutsionääriperede poolt algatatud seadused, mis tekitasid lõhe mitte üksnes meie rahvusvähemusega, vaid ka väliseestlastega, keda valimatult süüdistatakse „mustas äris“ tagastatud kodudega, kuigi väga vähesed pagenud eestlased on tegelikult kodumaale tagasi pöördunud. Niisuguste seaduste loojad jätkasid pigem staliniaegset tegutsemisviisi, mitte sõjaeelse Eesti Vabariigi traditsioone.

Sõimule järgneb „kultuurirevolutsioon“

Kaja Kallase koostatud eetikakoodeksit on seepärast kahjuks kerge naeruvääristada, sest väga hea algatus jääb suuresti pidama välistel käitumishälvetel, mis on teatavasti ainult jäämäe tipp, kuigi peaaegu alati eelneb suurtele „kultuurirevolutsioonidele” sõim. Nii hakkasid ka Rahva-Hiina noored Mao juhtimisel hallipäiseid professoreid kõigepealt sõimama, alles seejärel peksma ja lõpuks tapma. Sama „järjepidevus“ kehtis Saksamaal. Algul pidi rahvusvaheliselt tuntud juudi professor sõimleva nolgi ees vabandama; see oli avaakord suuremale vägivallale ja vahistamistele – ikka rahva hüvanguks!

„Vabariigi kodanikes“ rünnatakse vaid Keskerakonda

Detsembrikuu viimases ETV saates “Vabariigi kodanikud”, kus räägiti Riigikogu eetikakoodeksist ja ebaeetilisest sõimust, unustati kahjuks meenutamast, et kõige enam meediaropendajate poolt läbi sõimatud partei on Keskerakond, kelle esindajaid vestlussaates loomulikult polnud, sest praegu ründab riigitelevisiooni tippajakirjanik Aarne Rannamäe Keskerakonda ja Venemaad sama kirglikult, nagu ta nõukogudeaegse väliskommentaatorina veenis “Rahvusvahelises panoraamis” kodanikke, et Ameerikas väänatakse alati tõde, erinevalt ausast N. Liidust.

Millal Rannamäe valetas, kas stagnaajal või praegu, või luiskab see võluv naisvaatajate lemmik kogu aeg?

Eestlased usuvad tõeväänajaid

Veelgi hämmastavam on, et osa rahvast endiselt kõiki neid stagnaaegseid propagandiste usub. Neid igavesi tõeväänajaid? On siis ilmselgest valest saanud Eesti Vabariigi igavene pühasõna, mida ei kõiguta meie haiglaselt valetavas riigis enam keegi ega miski, kõige vähem veel Kaja Kallase liialt käitumiskoolilik eetikakoodeks?

Usun Rannamäed täielikult ainult siis, kui ta särasilmi väidab, et jah, tulevat muudkui teha propagandat ja vastupropagandat, sest see on tõesti ala, mida ta hästi valdab. N. Liit oskas ju oma rahvale suurepäraselt puru silma ajada. Särasilmselt luiskavad stagnapropagandistid jäävad meie riigiekraanile ja meediatippu seni, kuni rahvas lubab neil igal ajal ja igal teemal sõna võtta.

Stagnaaegne võltsmoraal õnneks ei suutnud kõiki ausaid eestlasi ümber vormida. Osa päästis end isamaalt pagedes, ülejäänud mornilt vaikides. Kodumaalt lahkujad teavad ammu, et kui nõukogulikud propagandistid räägivad eestlaste huvide kaitsmisest, siis kaitsevad nad oma kitsaid huve, et jääda igavesti juhtima riiklikku peavoolu. Nagu ka perekond Lauristin on Stalini ajast peale meie „vaimuelu” kujundanud, olgu ajakirjanikke õpetades või ise pidevalt sõna saades. Ja nüüd lõpuks ka kirjanduskonverentsi politiseerides.

[esiletõste] Marju Lauristin allkirjastas küll „40 kirja“, kus nõuti õigusi kõigile elanikele, hoolimata nende rahvusest ja emakeelest, aga ta pooldab tänini täiesti vastupidiseid seadusi, mis jätsid, hoolimata selle kirja õilsatest mõtetest, murranguajal meie venekeelse elanikkonna kodakondsuseta ja tuhanded eestlased kodudeta.

REET KUDU, kirjanik

Jaga |