Rahvaste ränne ning pärismaalaseks olemine

ROLAND TÕNISSON,      26. jaanuar 2005


Nagu iga ühiskonda puudutav küsimus, peaks ka migratsioonipoliitika olema läbikaalutletud võimalikult vara. Ei ole võimalik kõike ette näha, kuid olla valmis erinevateks stsenaariumideks on riigistruktuuride kohus.

Rahvamasside liikumiseks on erinevaid põhjusi. Stalin kuulutas kuritegelikeks rahvasteks teiste seas tatarlased ja sakslased ning nende vastupanu murdmiseks võeti ette genotsiidilised abinõud. Kuigi toimunu on vaadeldav „dislotseerimise" ühtse nimetuse all, on nendel „juhtumitel" olulisi erinevusi – mõtlen siin löökide alla sattunud rahvuste oskust säilitada ühtsus ning käivitada enesekaitsetoimingud.
Nendest maksab ka meil Eestis mõelda, sest kui teatud elukeskkonda saabub võõrast elementi, toob see endaga kaasa palju enam kui lihtsalt uusasukate füüsilise kohalviibimise.

USA pole enam rahvaste sulatusahi
Huvitav immigratsioonipoliitika on olnud Argentinas, kus kujunes omalaadne variant „Uuest Ilmast". 1940. aastani, mil suuremad migratsioonilained lõppesid, moodustasid seal immigrantidest 44,9% itaallased (2,97 miljonit), 31,4% hispaanlased (2,08 miljonit) ning arvukuselt kolmanda rahvusgrupi moodustasid poolakad, keda oli ümberasujatest vaid 2,7% ehk 180 000.
Argentinas kujunes uus "argentina rahvas" välja tänu valdava enamuse tugevale kultuurile ning ühtekuuluvustundele. Väiksemad grupid sulandusid sellesse, suutmata pakkuda midagi oluliselt paremat. Ka mitte türklased, kelle protsent uustulnukate seas oli 2,6. Kuigi elanikkonna taust on kirju, on Argentinas tänapäeval üsna homogeenne elanikkond – neil ei ole selliseid rahvastikuprobleeme nagu tavaliselt paljurahvuselistel riikidel.
Millisena tahame näha tuleviku Eestit ja Euroopat? Kas saame tulevikus rääkida mitmerassilistest „eestimaalastest"? Mis sunniks inimesi hülgama oma rahvuslikku identiteeti? Kultuuriliselt ei suuda Ühendriigid, Kanada ega Euroopa tsivilisatsioonist saabunuid assimileerida. Jutud Ühendriikidest kui rahvaste sulatusahjust kuuluvad möödunusse. Läänerannikul asuvas Seattle'is antakse kogu informatsioon neljas kohalikus keeles: inglise, korea, hiina ning jaapani keeles. Hiinlased aga on eriti agarad kandideerima kohalikesse omavalitsustesse.
Aasiast ning Aafrikast lähtuv sisseränne Ameerikasse ning Euroopasse alles kogub hoogu. Võrreldes 1950. aastaga on valge elanikkond (white, caucasian) Ühendriikides suurenenud 1,48 korda. Aasiast ning Vaikse Ookeani aladelt saabunute kogukond on 40 aastaga suurenenud 27 973 korda ehk 260 tuhandelt 7,273 miljonile. Must elanikkond on suurenenud umbes kahekordseks.
1990. aasta statistika järgi oli aasialaste protsent Texases 10,6, New Mexicos 12,6 ning Californias 13,2. Valged moodustasid pealinna elanikkonnast 32,2 %.

Immigrandid ise loovad barjääre
Mitte-euroopalike rahvusgruppidega ümberkäimine ei saa olla päris ühtne meie kultuuriruumi kuuluvate etnoste puhul rakendatavaga. Sageli tuleb nendega kaasa meile võõras arusaam vastutulelikkusest ja leplikkusest kui nõrkuse ilminguist. 1980. aastatel alanud vietnamlaste ning somaallaste saabumine Soome oli seni üsna homogeensele elanikkonnale hoopis suuremaks šokiks kui ingerisoomlaste ning Karjalast põgenenute adapteerimine 1940. aastail. Väide, et integreerumist pärsib kohaliku elanikkonna vaenulik suhtumine, ei pea paika, sest immigrandid ise ehitavad sarnast barjääri ka Hollandis, Suurbritannias ning Hispaanias, kuigi need on liberaalseima migratsioonipoliitikaga maad ning seal pööratakse väga palju tähelepanu immigrantide heaolule.
Soovides veenda kedagi saama osaks meie kultuurist, peame suutma veenda uustulnukaid meie kultuuri ülimuslikkuses või vähemasti võrdväärsuses. Liivlaste Kaupo nägi Roomat ja temast sai veendunud Lääne tsivilisatsiooni pooldaja. Tänase Rootsi politseipatrullid lähevad migrantide linnaosadesse kahe autoga – üks patrull valvab teist riigivara rüüstajate eest, kuni see korda üritab luua. Suurbritannia on kimpus radikaalidega, kes kutsuvad üles rajama islamiriiki udusele Albionile. Siberi avarusi on hõivamas hiinlased ilma „kuuma sõjata" ning me võiksime küsida idanaabritelt, milline on hiinlaste sisserännu tõeline kogemus.
Migrandid ei tunne vajadust adapteerida materialistlikku maailmavaadet ning Lääne tsivilisatsiooni materiaalne-tehniline üleolek ei ole enam kaugeltki absoluutne, kui mõtleme Hiinas, Indias ning Brasiilias toimuvatele majanduslikele protsessidele ning viimastele nendevahelistele kokkulepetele.

Eesti võib hukutada tarbijamentaliteet
Ühelgi end riigiks nimetaval territooriumil ning elanikkonna kooslusel ei saa olla üksteisest eraldi seisvaid eluvaldkondi. Rahva ja rahvuse potentsiaal end kaitsta ning luua väärtusi sõltub eelkõige demograafilisest olukorrast, elanikkonna elujõust ning elutahtest. Seda ei ole võimalik importida. Kas tõesti on võõramaalaste sissetoimetamine ainuke võimalus säilitada (ükskõik missugune) elanikkond Eestiks nimetataval territooriumil? Viimase 30 aasta jooksul Euroopasse immigreerunud seltskond ei ole parandanud asukohariikide heaolu, vaid on sotsiaalstruktuuride ning õiguskaitseorganite aktiivseim klientuur.
Kui Nõukogude kord heroiseeris treialeid ning traktoriste äärmuslikul moel, siis tänapäeval on materiaalseid väärtusi loova „lihtrahva" osaks olla kes teab mitmes Eesti. Looduses ja ühiskonnas peab ometigi valitsema tasakaal. Vähe pööratakse praegu Eestis tähelepanu kutseharidusele, mis on samuti rahva püsimiseks vajalik. Riigi võimuses on muuta atraktiivseks perspektiiv omandada väärikas, head elatist andev ametiõpe, ilma milleta sureb ühiskond välja. Me ei suuda toota kõike vajalikku ja selleks on olemas kaubanduslikud suhted, kuid Eesti on läinud tarbijamentaliteediga liiga kaugele. See puudutab sügavalt ka eluks esmavajalikke kaitsesuutlikkuse ning kaitsetahte küsimusi.

Eesti identiteedi tagab inimeste väärtustamine
Eestimaalaste rõhuv enamus vastustab võõrtööjõu sissetoomist ja seda ei tohi vaadelda kui primitiivset ksenofoobiat. Siin avaldub elanikkonna soov säilitada oma identiteet. Kuulutame uhkelt, et oleme Euroopasse kuulunud juba sajandeid. Aga kas omanäolisuse ning iseseisva mõtlemise ärakaotamine peab olema eeltingimus Euroopa küljes rippumiseks? Koostöö naabritega on oluline, aga see ei tähenda kiiluvees hulpimist.
„Rahvuslikud meeleolud ei kahane, vaid hoopis kasvavad paljudes maades jõudsalt. Samal ajal soovivad need maad ühineda suuremate kaubanduslike ja poliitiliste ühendustega nagu Euroopa Liit. Euroliidu tulevikuedu sõltub sellest, kui hästi suudab ta neid rahvuslikke erinevusi arvestada," arvab tuntud futuroloog Patrick Dixon.
Eesti eneseväärikusele tuleb kasuks iga ameti ning iga inimese väärtustamine. Mitte sotsiaalpajukil pidamine, vaid suunamine eluteele ning vajadusel abi osutamine vajaliku ameti leidmiseks. Nii see Rooma impeeriumgi ära võideti, sest kodanikud ei viitsinud enam suurt midagi teha. Olesklemise varjus võib loojuda ka Euroopa.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)