Igal asjal olgu tema õige nimi

Nüüdseks selge, et suurem osa Eesti eliidist, Riigikogust ja valitsusest ning president Toomas Hendrik Ilves elavad universumis, mille keskpunkt on Wall Street.

Selles universumis ei ole Eesti väikeriik Läänemere idakaldal, naabriteks Soome, Läti ja Venemaa.

See on universum, mille olemus on raha- ehk mammonakummardamine. Raha on jumal, mis ei salli ühtegi teist.

See on ka universum, kus süüdlased mitte kunagi oma süüd ei tunnista. Piisab, kui meenutada USA pankade ja kindlustuskompaniide esindajate jultumust öelda rahanduskriisi ajal, et mitte keegi ei olnud teadlik ohtudest. Teati küll. Meie president säutsus ärritunult Paul Krugmani peale, kes järjekindlalt kritiseeris selle loo peamisi osalisi ja nn kasinuspoliitiika vajalikkust ning mõttekust. Nii Ilves kui ka Ansip pidasid eetilisemaks vaikida kriisi tõsidusest oma rahva ees.

Ning siit edasi. Lähituleviku kõige tähtsamaks sündmuseks saab arvatavasti olema loobumine dollarist kui maailmavaluutast. See on pea möödapääsmatu Hiina tõttu. Kuid kas dollarivalitsejad on valmis oma võimust loobuma niisama veretult nagu NSVL juhid omal ajal? Paistab, et mitte.

Me oleme kriitikavabalt toetanud ja tegelikult edendanud EL ja USA poliitikat, mis on viinud Euroopa ja Venemaa suhted tõsisesse kriisi. Nii see oligi mõeldud.

Selle tulemusel oleme hakanud kartma oma riigi tuleviku pärast. Seda hirmu on õhutatud äärmise piirini.

Ukrainat ootab ees pöörane talv, meie ettevõtjad on sunnitud loobuma kaubavahetusest oma loomulike partneritega. Soomet tögatakse.

Igal juhul on nüüd seesama valitsus, kes maailmaraha nimel mängib hasartmänge Eesti rahva tulevikuga, mobiliseerinud osa vaimsest eliidist ja teatava hääleka vähemuse, et varjata oma tegelikku hoolimatust.

Täiesti tavalised inimesed on pandud olukorda, kus neile saab ette heita vähemuse rõhumist. Andrus Vaarik oma videopöördumises süüdistas kooseluseaduse-vastaseid vaat et juba küüditamisele kaasaaitamises.

Meie juhid teevad kõik, et luua olukord, kus asju ei saa nimetada nende õigete nimedega. Riigipööre pole riigipööre, agressiivne poliitika on rahuarmastus, abielu pole abielu, perekond pole perekond. Raha ei salli ühtki teist pühadust oma kõrval

Miks seda tehakse? Selleks, et vabaneda vastutusest ja süüst.

Aga mis juhtub riikidega, kus enam tõtt ei saa rääkida?

Mis juhtus Nõukogude Liiduga?

JAAK SAKS „Postimehe“ kommentaariumist

Jaga |