Sotsid petavad ehk poliitika poliitikas

Tänane eesti rahvas ei ole geneetiliselt enam see, mis ta oli enne Teist maailmasõda. Me kaotasime palju oma potentsiaalist, jäime ilma ausatest, ettevõtlikest, kaasinimestest lugu pidavatest ning oma maad ja rahvast armastavatest kodanikest. Need kas küüditati, mõrvati, põgenesid maalt, langesid lahingutes. Järele jäi suures osas vaimuvaesust, jäid nahahoidjad, pugejad, palju-palju karjäärikommuniste. Ja see on meie õnnetus.

Taasiseseisvumisel interrindelaste toel võimu juurde murdjad, alates Mart Laarist, olid need, kes jagasid omavahel ministrikohti ja on neid nüüdki nagu oma isiklikku vara jaganud või on alati valmis koos mõttekaaslastega seda tegema. Kas see ei ole poliitiline korruptsioon või valmidus selleks?

Praeguses valitsuses istuvad kahjuks ka sotsid, kes on juba palju aastaid seal olnud, kuid ei ole rahva elujärje parandamiseks midagi nimetamisväärset teinud. Nad räägivad astmelisest tulumaksust, ilma milleta Eesti tõesti paigalt ei liigu, kuid ei võitle selle kehtestamise eest. Kui sotsid seda viimatisel valitsuse moodustamisel küsinuks, pidanuks reformikad sellega ehk nõustumagi.

Reformikad ja sotsid elavad nüüd omavahel kokku lepitud reeglite alusel nii nagu nad seda seni teinud. Sotsid on saadud ministrikohtade üle üliõnnelikud ja tänu alanud 2015. a valimiskampaaniale saavad nad võõra raha eest näidata rahvale oma „sotsiaalsust" -- valimiste kaotamise hirmus on reformikad avanud oma rahakotirauad. Lastetoetuste, palkade, pensionide jne tõstmise lubadustega alustas juba Ansip ja täna jätkab seda Rõivas. Ja kui ühe käega antaksegi, võetakse seda teise käega tagasi. „Suur poliitika" pole aga kuhugi kadunud. Üks Rõivase avaldus, kus ta õhkab, et ei kujuta ette koostööd Edgar Savisaarega, järgneb teisele; juba mõte sellest koostööst tekitab Rõivases hirmu.

Vihkamine on see, mis võimaldab rahaparteidel jätkata ja seda seni, kuni nad suudavad ülal hoida sotside vihkamist neile maailmavaateliselt nii lähedase Keskerakonna vastu. Selle üle, mida praegune valitsus toob, ära võtab või muudab, ei ole vaja pikalt mõelda. Rahakad on oma maailmavaate - „enne riik, siis rahvas" või „enne raha, siis inimene" (vahet ju pole!) -- välja öelnud ja toimivad selle järgi.

Meie tänane vaesus on olnud meie endi tahe. Küsida jääb aga see, kui kaua sotsid rahva petmist jätkavad, rääkides üht ja tehes teist-kolmandat.

Ükski erakond ei tohi rahvale müüa vale maailmavaadet, rahvast petta. Eesti sotsid kinnitavad ikka veel, et nad on sotsid. Kui nii, siis miks nad ei võitle rahva elujärje parandamise eest? Kus on nende vastutus?

Tänane SDE esimees on üks Keskerakonnast ärajooksnuist. Ta ei ole ei sots, ei reformikas, ei IRL-lane - ta on need kõik kokku. See ei ole väljamõeldis. Alles hiljuti haudus ta IRL-iga plaane alla neelata reformikad ja moodustada koos IRL-iga valitsus. Ja kui see ei õnnestunud, koputas ta Reformi uksele, ja ta lasti sisse.

Või kuidas kommenteerida seda, et Mikser on alati kohal ja toetab rahakaid nende poliitilistes avaldustes. Olgu siis need presidendi otsevalimise vastu, piirilepingu sõlmimise poolt, „jääkeldri" või „rahvakogu" suhtes või milles iganes. Ta nopib sealt, kust aga saab. Või mida muud on tema eetris väljakargamine, et sotsid on „intelligentne rahvas", alatooniga, nagu teiste erakondade liikmed ei oleks. Sotside hulgas on ka tegusaid inimesi. Urve Palo, Jevgeni Ossinovski, Indrek Saare ja veel mõne teise eestvõtmisel võiks SDE jõuda peaministriparteiks, seda Mikseri juhtimisel aga mitte. Ent kanapoegi loetakse sügisel.

Kui keskerakondlane Savisaar oli reformikate valitsuses majandusministriks, osteti tagasi Eesti raudtee, võideldi välja esimene suurem palkade ja pensionide tõus, hoiti koos tolleaegse Rahvaliiduga ära Eesti Energia müük välismaalastele ega öeldud lahti Tartu rahulepingust, siis palju aastaid valitsuses istunud sotsid on ajanud vaid reformikate asja.

PAUL HANK, Antsla, Võru maakond

Jaga |