Aruanne: kartuli lugu

Küsimusi tekib aga siis, kui läheneda süsteemselt ja sisuliselt. Kõigepealt, kui on tegemist aruandega, siis tekib esimene küsimus: kes kellele aru annab? Sellele vastust pole ega õnnestu saada ka siis, kui pöörduda koostajate poole.

Teiseks pole aruandes inimesest kui subjektist üldse juttu ja arengust ei leia samuti silpigi. On rida arve ja graafikuid, kuid selgub, et uuringuid kui selliseid ei ole. On küsitlusi, arvamusi, nägemusi, kirjeldusi.

Inimesest kui subjektist ei räägita

Traditsiooniliselt on puudu sotsiaalne fenomen, ja see on meie ühiskonnale iseloomulik. Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna (IRL) räägib lõpmatuseni sotsiaalküsimustest ja nende lahendamisest, kuid sotsiaalne fenomen kõne all ei olegi. Alustaks sellest, et räägitakse rahast - seda on vähe, seda on puudu ning tähtis on seda parimal võimalikul viisil leida ja jagada. Rahajagamisega võiks tegelda suvaline finants- või majandusamet või komisjon. Sotsiaalsfäär on teadupärast mittemateriaalne - siit paistab inimene oma ambitsioonide, vajaduste, murede ja kõige sellega, mis teeb temast subjekti. Meil pole isegi stratifikatsiooni indeksit, ja mis kõige jubedam, ametnikele valmistab peavalu isegi mõiste „straat", indeksist rääkimata, ja selle koostamine on neile juba enam kui kosmoseteadus.

Me ei tunne oma ühiskonda

Seega - milline on meie ühiskonna sotsiaalne struktuur, see on meile endiselt teadmata. Professor Tiiu Kuurme hämmingust on võimalik aru saada. Ta kirjutas: „Meie inimarengu aruanne ei puudutanud meie inimeste vaimset poolt - hoiakuid, väärtusi, eesmärgiseadet, käitumisvalikuid. Inimene on seediv organ, mateeria. Tegelik inimareng aga toimib vaimsuse tasandil, vaimselt arenenud inimesed lahendavad ka vaesust, ebavõrdsust ja ülekohut tootvaid probleeme. Halbade ja kannatust toovate probleemide olemasolu sünnib inimeste maailmapildis olevatest tähendustest, vaimupimedusest ja rumalusest."

Lihtne ja arusaadav. Taevani kiidetud Praxise juht Annika Uudelepp ütleb aga nii (ja enne tsitaadi lugemist seame ülesande - lugege mitu korda ja katsuge aru saada):

„Nägin, et need inimesed ei arva sugugi üksmeelselt, et me peaks tegelema nende asjadega, milles oleme alla keskmise. Räägiti majanduse konkurentsivõimest ja innovaatilisest mõtteviisist, milles oleme keskmised, ning haridusest, milles oleme üle keskmise."

Proovige lugeda see tekst uuesti üle ja aru saada, millest jutt käib. Kui „millest" on veel üldjoontes mõistetav, siis see, mida taheti öelda, jääb, pehmelt öeldes. hoomamatuks. „Innovaatiline mõtteviis" on meil fraas, mida on küll meeldiv kasutada juba seetõttu, et keegi ei julge niikuinii selle kohta midagi küsida.

Kus on meie leiutajad?

Kui juba innovatsioonidest rääkida, siis sellele lähedane teema on patendid ja leiutustegevus, mille valitsus on sootuks unustusse jätnud.

Kas ikka on? Söulis lõppes Eesti jaoks maailma suurimaid toidumesse; meie tublid naised tõid sealt ühe kulla ja kaks hõbedat. Reglemendi järgi pidid autorid kohal olema, meie põlluministeerium aga arvas, et inimeste sinnalennutamine on liigne luksus, ja meie leiutajatel ei jäänud muud üle, kui raha ise kokku ajada ja kohale kihutada.

Paar sajandit tagasi imestas krahv Mellin selle üle, kui kohalikud talupojad kartuli kui uudse põlluvilja kasvatamisel saavutatud heade tulemuste eest saadud rahvusvahelise rahalise preemia koiduvalguses tagasi tõid ja palusid asjast mitte kellelegi rääkida. Põhjusena toodi välja, et muidu hakkab kogu küla nende peale viltu vaatama ja saatanaga seotuses kahtlustama.

Praegune praktika näitab paraku tõsiasja, et kui rahaline kasu või rahvusvaheline pai koos tunnustusega ei saa osaks mitte ametnikule, siis mingu asi parem kalevi alla või vaadaku igaüks ise, kuidas saab. Põllumajandusest veel niipalju, et agronoomia pole meil enam ka aktuaalne, sellenimelise tänaseks kaotatud eriala asemel õpetatakse Maaülikoolis välja põllumajandusmänedžere.

Ideaalmaailm

Aruande lõpul on rubriik „Ideaalmaailm". Sealt selgub, et Eestis on suurimad vabadused (ka vabadus olla vaene ja üleliigne). Leiame ka absurdimaailma kuuluva termini - tulevikuoptimism, millega meil olevat kõik korras. Normaalse mõistusega inimene saab vaevata aru, et minevikku suunatud optimismi või pessimismi ei saa põhimõtteliselt olla, nii et optimism on iseenesest juba olemuslikult tulevikku suunatud nähtus.

Korrast ära on see-eest eluiga, tervis, palk, tootlikkus, rahulolu eluga - suuresti kõik see, mis annabki elule elamis- ja olemisväärsuse ning mõtte.

Ah jaa, tuleme Tiiu Kuurme vägagi tabava tsitaadi juurde tagasi - vaimsetest faktoritest juttu ei ole nii ehk naa.

Ja küsimus jääb - mida me kogu selle teadmisega nüüd peale hakkame? Ehk tuleb kunagi ka sellekohane retseptikogu, oleks põnev! Loodetavasti pole need sellised „subteaduslikud innovatsioonid", nagu juba mainitud Praxise juht hiljaaegu väitis: „Neid asju, mis ei lähe iseenesest üle, nimetatakse riigiteadustes lahendamatuteks probleemideks."

Seega, mis iseenesest üle ei lähe, sellega pole mõtet tegelda. Niikuinii on lahendamat, ja pole mõtet pead vaevata.

ANDRES RAID, teleajakirjanik

[esiletõste] Korrast ära on see-eest eluiga, tervis, palk, tootlikkus, rahulolu eluga - suuresti kõik see, mis annabki elule elamis- ja olemisväärsuse ning mõtte.

[fotoallkiri] HILJA: Vaimselt arenenud inimesed lahendavad ka vaesust, ebavõrdsust ja ülekohut tootvaid probleeme. Kui seda ei jõuta teha, jõuab järjest enam inimesi asotsiaalsusse. Siis on vaimsusest hilja rääkida.

Jaga |