Magus sõnavabadus, kibe vastutus

URMI REINDE,      20. november 2002


Kui sõnavabaduse all mõista vabadust pritsida kaaskodanikele näkku kõike, mida sülg suhu toob, ei saa loomulikult suhtuda sellesse "vabadusse" heatahtlikult, mõistvalt, respektiga. Millegipärast kuuleme aga üha sagedamini õpetust, et kui sind lüüakse ühele põsele, keera kohe heaga teine põsk ette, muidu hakatakse lööma veel valusamalt. Et ajakirjandusega (= vasikatega) pole mõtet võidu joosta, nagunii jääd kaotajaks. Ja kui sa ikkagi vakka ei jää, kui nõuad taga oma õigust heale nimele, au ja väärikuse kaitsele, saad hoopiski naerualuseks.

Mida rohkem Eesti sõnavabaduse kaasustesse süüvida, jääb mulje, et paralleelselt on kasutusel kaks täiesti erisugust arusaamist. Üks on sõnavabadus kui pühadus, kui väärtus ja kui mäng, mis väärib küünlaid. Teine arusaam käsitab aga sõnavabadust kui ähvardavat relva, kui tugevama õigust ja kui neljanda võimu realiseerimise jõulist vahendit.

Põlvkonnale, kes tuleb "nõukogulikust demokraatiast", on sõnavabadus selgelt püha mõiste. Sõnavabadus meie mail hakkas julgemalt tiibu lehvitama vene enamarenenud intellektuaalidelt üle võetud terminist glasnost. Avalikustamine ja uutmine, mäletate veel? Kui vene meedia juba avalikustas ja eesti oma püsis alles alalhoidlikuna. Ja kui siis nagu paisu tagant tungisid ka eestikeelsesse avaliku sõna kasutusse ajalooline tõde ja õigus, otseütlemine ja julgus, kui inimeste elu ja tegelikud mõtted pulbitsesid trükki ja ekraanile. Väidan, et sõnavabadus oli põhijõud, millega raputati 50aastasest oleskelust lahti idaeuroopa rahvad ja tulemust näeme täna. Keegi ei kujuta enam ette, et oleks võimalik taastada raudne eesriie.

Seepärast hoiavad kõik riigid, kes on ühinenud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, sõnavabadust kui silmatera, kui demokraatia alustala, kui ühiskonna demokraatliku toimimise põhikriteeriumi. Konventsiooni 10. artikkel "Sõnavabadus" peaks olema peas igal ajakirjanikul, kelle kasutada on sõnade tohutu levitamise vahendid. Selle punkt 1 kõlab nii: "Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ja vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Käesolev artikkel ei takista riike nõudmast raadio-, televisiooni ja filmiettevõtete litsentseerimist."
Punkt 1 on sõnavabaduse magus pool. Möödunud nädalal Eesti Ajalehtede Liidu ja Euroopa Nõukogu Tallinna Infotalituse korraldatud sõnavabaduse seminaril rääkisid eesti meediategelased meelsasti sõnavabaduse just sellest aspektist. Samal seminaril osalenud juristid (eriti inglise advokaat Gavin Miller, aga ka Hannes Vallikivi, Aleksander Glikman) tõstsid esile ka neid sõnavabaduse aspekte, mis valel kasutusel jõuavad lõppkokkuvõttes kohtusse nn sõnavabaduse protsessidesse.

Kohtusse jõuavad sõnad siis, kui kellelgi (kodanikul, juriidilisel isikul) tekib vastupandamatu vajadus sekkuda sõnavabadusse või kahelda sõnavabaduses kui absoluudis. Ja tavaliselt alles siis selgub, et sõnavabaduse artiklil 10 on ka punkt 2, mida esimese punkti apologeedid tähtsustavad kahjuks väga vähe. Ja siit kogu kära algabki. Sest selles teises punktis räägitakse sõnavabaduse kibedamast poolest - kohustustest ja vastutusest:
"Kuna nende vabaduste kasutamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse seda seostada niisuguste formaalsuste, tingimuste ja piirangute või karistustega, mis on fikseeritud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegevuse ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks."
On õige mõnus lehvitada kohtus sõnavabaduse kui absoluudi loosungit. Aga sõnavabadus pole absoluut. Sõnavabadusse on riikidel ja kohtul õigus sekkuda, kui ohus on veel suuremad väärtused - kodanike ja riikide õigused ja põhivabadused.
Eesti ajakirjandus on liiga sageli unustanud, et fakt on püha ja alles kommentaar vaba. Meil kipub kommentaar ja ajakirjaniku subjektiivne hinnang kogu pühaduse oreooli enda ümber riputama. Kui võtame viimaste aegade tuntumad vaidlused, siis näemegi, et juhtudel Made-Eesti Ekspress, Remsu-Ott, Laanaru-Tammer, Efendijev-Eesti Päevaleht jmt on kohus küll taandunud au ja väärikuse kaitsele, olemuslikult oli tegu aga vaid fakti ja kommentaari segiajamisega. Millest omakorda kasvas välja laim ja solvang. Fakti oleks ju ajakirjanikul kohtus väga kerge kaitsta. Vaidlused subjektiivsete kommentaaride (= laim, solvang) üle aga ajakirjanikud reeglina kaotavad.

KESKMÕTE
Riigid kaitsevad ja hoiavad sõnavabadust nagu silmatera. Aga nad hoiavad ja kaitsevad ka inimõigusi ja põhivabadusi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (24)