Inimene, loodus ja kormoranid

Tänu looduslikele tingimustele  on inimene evolutsiooni käigus arenenud  selliseks nagu tänapäeval oleme. Samas  on  just  tsivilisatsiooni tekkimise ja kujunemise käigus inimkond hakanud loodusele  järjest suuremat  mõju avaldama.  Võib täiesti kindlalt väita, et inimese sekkumiseta poleks  loodus tänapäeval üldse selline, nagu olema harjunud nägema.  Milline see oleks, on raske  isegi hüpoteetiliselt modelleerida - inimtegevuse mõju on  olnud niivõrd ulatuslik ja mitmekesine. Mingi ettekujutuse, millises suunas areneb loodus inimese  osavõtuta,  võib siiski saada  ka meil Eestis, kui minna  aastakümneid hooldamata metsa  või  kunagisele põllule, mida pole  paarkümmend aastat haritud.

Inimene ja looduskaitse

Tänapäeval kipub loodust inimesele ebasoovitavas suunas  kõige enam  mõjutama  kliima soojenemine,  mida enamik asjatundjaid  seostab inimtegevusega. Sestap üritatakse maailmas inimtegevust selliselt ümber korraldada, et kliimamuutused peatuksid.  Samas suureneb pidevalt nende inimeste hulk, kes igasugust  vahelesegamist looduses toimuvasse kirglikult taunivad. Sellega seoses püüavad loomakaitsjad  põlu alla seada  loomanahkade kasutamist rõivastuses, keskkonnakaitsjad aga taunivad igasuguseid katseid  piirata liikide, sealhulgas inimesele kahjulike liikide, arvukust.  Sellistes  üleskutsetes on mõnikord tõeterigi. Loomulikult tuleb igati kaitsta neid liike, kes oma looduslikel levialadel on  väljasuremisohus, sest liigirikkus on üks looduse suuri väärtusi.

Samas  võib niisuguste kampaaniatega minna ka suisa lapsikuks. Näiteks  oli hiljaaegu teles uudislugu Pärnust, kus rühm noori naisi tegeleb  kodutute kassipoegade  kokkukorjamise  ja steriliseerimisega. Igas eesti taluperes on  aastasadu peetud kasse  ja ülearustest kassipoegadest  lahtisaamiseks olid kasutusel sootuks lihtsamad  meetodid, mida keegi barbaarseks ei pidanud ega tauninud.

Kogu inimkonna eksistentsi vältel on inimesed püüdnud oma elupaikadest eemale tõrjuda liike, kes on kahjulikud, ja, vastupidi, igati soosinud ja  aretanud kasulikke. Tänapäeval on eriti tõsiseks probleemiks muutunud võõrliigid, mis võivad kohalikule looduskeskkonnale olla hukutavad. Seejuures pole vahet, kas need liigid  on meie maale  toodud meelega või kellegi rumalusest nagu Sosnovski karuputk, mink ja kährik, või on siia sattunud mõnda teist teed pidi nagu  villkäpp-krabi, ameerika jõevähk  ja Colorado mardikas. Mõnda neist liikidest püütakse nüüd vähem või rohkem edukalt tõrjuda ja looduskaitsjad selle vastu eriti ei protesteeri.

Nuhtlus, mil nimeks kormoran

Omamoodi  lood on kormoraniga. See lind  pole varem kuulunud Eesti ökosüsteemi. Selles võib igaüks veenduda, kui võtta kätte meie suure ornitoloogi Eerik Kumari 1954. aastal avaldatud  monograafia  "Eesti NSV linnud".  Selles kormorani küll mainitakse, kuid teda oli tollal Eestis kohatud väikesearvulise läbirändajana, kes meie jaoks mingit tähtsust ei omanud.  Mäletan koolipoisina loetud lugusid sellest, kuidas lõunamaal  kasutatakse taltsaid kormorane  kalapüüdjatena -  neile on kaela ümber seatud rõngas, mis takistab püütud kala alla neelamast. Miks ja kuidas kormoranid  Eestis kanda kinnitasid ja paigalindudeks said, seda  teavad ornitoloogid  täpsemini. Fakt on aga see, et tänaseks on kormoranidest saanud meie rannikumere  ja kalastajate nuhtlus. See tekitab tuliseid lahkarvamusi  erinevate huvigruppide vahel ja looduskaitsjad on pigem kormoranide poolel.

Olukorra hetkeseisu kirjeldab  9. juuli "Eesti Päevalehes"  keskkonnareporter Ulvar Käärt. Tema artikli pealkiri ja lõppjäreldus  kinnitavad, et  kuigi pärast kaheksa aastat kestnud vaidlust alustati tänavu Eestis kormoranimunade õlitamist, pole sel mõtet, sest "inimene kormoranide vastu ei saa".  Paraku  kumab loost  läbi  teatud võidurõõm. Selle kinnituseks on rasvaselt trükitud väide: "Ükski uuring pole kinnitanud, et kalavarude kahanemises on süüdi kormoranid." Põhjenduseks tõdemus, et ka Taanis pole kormoranimunade õlitamise abil neist kalaõgijatest jagu saadud.  Paraku  tõestavad samas artiklis toodud arvud vastupidist.  Kui Eestis elab 60 000 kormorani ja igaüks neist sööb päevas 400 grammi kala, kaob iga päev nende kõhtu 24 tonni kala. Seega ei vaja kalateadlaste väide, et  aastas pistavad  nad nahka enam kui  4000 tonni kala, rohkem mingit tõestust.  See on suurem kogus, kui meie rannakalurite ja harrastajate kogu aastane väljapüük. Kui selline kogus ei  mõjutaks kalade arvukust rannikumeres, siis miks üldse kalapüüki limiteeritakse. Rannikumere kalavarud pole lõputud ja  kaotajaks jäävad Eesti inimesed.

Pillitamisest ei piisa

Ühes on Käärtil õigus - munade õlitamisega probleemi  tõepoolest ei lahenda. Kui tahame  kormorane oma randadest eemale peletada, tuleb nende elu siinkandis kibedaks teha kõigi  äraproovitud vahenditega.

Toon siinkohal ühe  näite, mida Käärt noore mehena ei pruugi teada. Aastat  50 tagasi  otsustati ühtäkki  meie oma tavaline hallvares kuulutada röövlinnuks,  kes  laululindude pesi hävitab ja muud paha teeb. Nende arvukuse piiramiseks  anti  kõigile jahimeestele „kontrollarvud", kuipalju vareseid igaüks pidi hävitama. Oma tegevuse aruande pidid nad esitama varesejalgade (mitte  kirjalike, vaid naturaalsete) kujul. Ei  taha hakata siinkohal  lahkama neid juhuseid, kus  jahimehed  endale ka poiste hulgast abimehi palkasid.  Igatahes oli selle tõrjekampaania tagajärjel inimasulate läheduses vareseid haruharva näha. Õnneks  saadi piisavalt kiiresti aru, et  varese tekitatud kahju pole märkimisväärne ja  ta vabastati peagi "kirikuvande" alt.

Teinegi lugu, mis meenub  aastakümnete tagant, on seotud varesega.  Tollal  peeti  igas  maaperes kanu ja need ise haudusid tibud välja. Kui poegadega kana õuele lasti, riputati jalgupidi ühe aiaposti otsa surnud vares. See  pidi  eemale peletama need varesed, kes  kanapoegadega maiustada soovisid.

Eeltoodud näited pole mõeldud selleks, et neid tänapäeval kormoranide peal üks-ühele järele proovida, vaid tõestamaks,  et  mingi probleemi lahendamiseks on vaja kasutada radikaalseid meetmeid.

Nii nagu  rotitõrjes ei kasutata rottide kinnipüüdmist ja steriliseerimist,  vaid rotimürke ja rotilõkse. (Õnneks pole sellele tõrjeviisile veel kuulda olnud vastuseisu looduskaitsjate poolt!) Arvatavasti seetõttu, et rotid ründavad ka looduskaitsjate sahvreid ja keldreid, kuid kormoranide põhjustatud kahjusid nad oma nahal võib-olla nii otseselt ei tunne.

ENDEL RIHVK, vaatleja

Jaga |