Eksitav põhiseadus

Oleg Burov,      27. oktoober 2004


Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 teatab meile, et … kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Seda täpsustab § 56, väites, et kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimisega.
Esmalt tahaks peatuda sõnadel "hääleõiguslikud kodanikud". Kui tähelepanelikult lugeda põhiseadust ja lahti mõtestada selle teksti, siis kodanikuks võivad oma enamuses olla ainult pensionärid, kes on saanud kodanikuõigused 1938. aasta põhiseaduse § 7 alusel ja vähesed Eestimaa elanikud, kellel üks (ainult üks, mitte vähemalt üks) vanematest on Eesti kodanik (PS § 8).
Arvata võib, et kodanik teostaks riigivõimu, lähtudes oma huvidest ja seda ta valimistel üritab ka teha, kuid paraku see tal välja ei tule, sest Riigikogu valimisseadus on nii kavalalt sõnastatud, et valijate hääled midagi ei otsusta ega määra.
Toon näite. Valija, lähtudes oma huvidest, annab hääle konkreetsele isikule. Nii sai Eesti Pensionäride Liidu (EPL) kunagine esimees Harri Kärtner 2569 häält ja ka teised EPLi kandidaadid said enam kui 1000 häält igaüks, kuid Riigikokku osutusid valituks alla 100 hääle saanud isikud.
Paljud politoloogid soovitavad valida mitte isikut, vaid anda oma hääl erakonnale, mille programm kõige enam sobib. Mõistlik soovitus, kuid ka see ei tööta, sest vist juba enam kui tosin Riigikogu (ja ka muude volikogude) liiget, kes olid valituks osutunud ainult tänu erakonnale antud ja temale üle kantud häältele, on lahkunud erakonnast ja kas liitunud mõne teise erakonnaga või loonud isegi uue erakonna.
Viimased sündmused Tallinna linnavolikogus on valijate jõhkra petmise eredaimaks näiteks. Olen kindlalt veendunud, et kui erakonnast lahkub Riigikogu (või muu kogu) liige, kellel puudub isiklik mandaat, peab ta koheselt lahkuma Riigikogust, sest vastasel juhul leiab aset oma valiku teinud hääleõigusliku kodaniku lollitamine ja lauspettus. Kas see on pettus? Ei, eksite, mingit pettust ei ole, on vaid põhiseaduse § 62 ettenähtud toiming, kus must valgel on kirjas, et Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga (loe: valijate volituse ja usaldusega) ...
Ülaltoodust johtub, et kõrgeima riigivõimu kandja ei saa kunagi ette näha, millist poliitilist liini hakkab riik teostama, ei saa seda suunata ja üldse ei tea, mida ja keda ta valib: annab hääle monarhistile, see aga siirdub kommunistide leeri. Nonsenss? Ei, seaduslikkus.
Lõpetades tahan veel küsida, kas pensionäridel on üldse õigus valimas käia? Meie põhiseaduse § 57 nendib, et „hääleõiguslik on Eesti kodanik, kes on saanud kaheksateist (sic!) aastat vanaks". NB! Mitte alates 18 eluaastast.
Kõike öeldut kokku võttes, ja et põhiseaduse paragrahve õigesti tõlgendada, soovitan rahvuslik rukkilill asendada karikakraga, see annab ju ikka ainuõige vastuse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)