Eesti tütred poliitikaturul

URMI REINDE,      01. veebruar 2006


Eesti naine kasvatab seitse last ja toidab oma joodikust mehe, ütleb vanasõna. Kõige rohkem jahmatas mind presidendipere mõnitamise avalikes hoogudes künism nendelt kirjutajatelt, arvajatelt ja ilmatarkadelt, kes ise pole toitnud ega kasvatanud ühtegi last.

Kirjutan neid ridu „Pealtnägija"-skandaali teisel nädalal, kui uurijatelt tulevad juba andmed kõigi pidudel osalejate kohta, kui on teada esimesed nimed, kui Eesti Ekspress on avalikustanud oma rahaga kinnimakstud allika (ehk kituja, nagu noored ta kohe ristisid), ja kui on oodata uut parastamise ning ärapanemise lainet.

Perekond ja riik
Ülespuhutud skandaalis on kaks selget paralleeli, mis ometigi lõikuvad. Olen samuti seda meelt, et eraelu ja poliitikat täielikult eristada ei ole võimalik ega isegi mitte mõistlik. Kui oled kord avaliku elu tegelane ja kui sind kõrgele ametikohale tõustes on toetanud tuhanded pooldajad, siis oled sa oma naha juba turule viinud. Ses mõttes on ka presidendi perekond asetanud end märklauaks.
Tuleb vaid imetleda Ingridit ja Arnoldit, et nad ligi viis aastat on peaaegu plekitult vedanud riigi esimese perekonna mitte vist väga kerget vankrit, ja teinud sedavõrd stabiilset poliitikat. Riigi esipaarina on nad töötanud ju tõesti väga hästi.
Kuid kas peame pereelu tallide puhastamise haisupilves taluma kõiksugu värdvorme? Meie tillukeses ühiskonnas võtavad need kiiresti hiiglaslikud mõõtmed, kus ka muidu päris rahulikud inimesed orientiiri kaotavad.
Eriti kahju on vaadata, kuidas kogu see meedia krambambuli, mis erinevate kanalite maitselisanditega kokku segati, tõepoolest rahvale mõju avaldas. Inimesed hakkasidki uskuma kõike, mida näidati, räägiti ja tõestada püüti. Veel kord oli meil võimalik näha ja läbi elada, kuidas töötab oskuslikult esitatud ja küllalt suurejooneline manipulatsioon. (Ja valimistel kasu toob.)
Kõige rohkem torkas hinge, et kõige kõvemad lajatajad olid need, kelle suust kõlas süüdistus „mis president ta on, kui lastegagi hakkama ei saa", silmad vihast välkumas. Märkamata, et ümberringi seisavad (õnneks veel) taktitundelised inimesed, kes ei küsi – ja kus siis sinu hästikasvatatud lapsed on? Kus su lapsed üleüldse on, polegi ju nagu teisi?
Kuidas oleks võimalik teha nii, et me ei näeks ekraanil esinemas kõiketeadjaid, kes jagavad sõnapiitsaga igas suunas õpetusi ja hukkamõistu, kuid ise on viljatud nagu külmavõetud õied? Ma ei räägigi niivõrd viljatusest füüsilises võtmes, kuivõrd hingelisest puudest.
Kuidas oleks võimalik, et avalikult ei saaks sõna tibid, kes „jahmatuvad" faktist, et eakas presidendipaar on võtnud endale vastutuse üles kasvatada kaks eesti tütart? See oli ometigi Elu enese nõue.
Kes teada tahtis, see teadis. Ingrid Rüütel pole olukorda kunagi varjanud. Tasub vaid meenutada tema intervjuusid 2001.–2002. aastaist, kui ta lossi kolides nõudis elutingimusi ka lastele.
Tarkus mõistis sõnumit ja aktsepteeris seda. Kuid TV 3, SL Õhtuleht ja Kroonika ühiskondlikke kokkuleppeid ei austa. Vähemasti antud juhtumil mitte. Pole vaja tulla siia vehkima sümbolite ega institutsioonidega. Meedia on kogu selle looga kahjustanud riiki ennast.

Kus on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Esimestest hetkedest peale, kui meie uurivamaid ajakirjanikke Mihkel Kärmas neid pilte avalikult-õiguslikult näitas, tahtsin küsida: no ja kus on nende tüdrukute kodu? Kus peaksid käima nende külalised, kus saaksid noored neiud end privaatselt tunda, kui maja kubiseb turvakaameratest ja julgeolekuteenistujatest? Kelle juures on neil olla lähedane ja soe?
Üürnike liidu kauaaegse liikmena olen ma näinud aastaid inimesi, kellelt on võetud enesekindlus ja väärikus, kuna isamaalised sõjardid pöörasid relvad oma rahva vastu ja võtsid ära eesti kodud, kus kasvasid meie pojad ja tütred.
Nüüd nägime üht teist sorti kodu, mille kohta äkki öeldakse, „see polegi teie kodu, see on presidendi loss, ja te peate oskama ennast siin teistmoodi ülal pidada". Iga lapsevanem teab, mis tähendab nõuda lapselt „korralik olla" ja „teistmoodi ülal pidada".
Lühidalt, mul on raske minna kaasa nendega, kes trügimisel riigi esimeseks meheks, alanud presidendivalimiskampaanias käperdavad eesti tütarde kodu.
Selliseid läbusid, mis kogu sõnumist tervikuna ju kõlama jäid, korraldatakse igal pool. Ja märksa hullemaid. Kõik noored võivad selle kohta anda veelgi kirkamaid kirjeldusi.
Võtame kas või sellesama nädala, kus süüdistuste kiirguskeskmes seisis presidendipere. Nädalavahetusel enne presidendi-„Pealtnägijat" hukkus Pärnus saunaläbul neli noort, neist üks 16-aastane tüdruk. Nädalavahetus hiljem sõitsid Jõgevamaal 160 kilomeetrise tunnikiirusega sillalt alla viis noort, neist üks 16-aastane tüdruk. Samal nädalal mõistis Viru maakohus süüdi seitse noort, kes vägistasid 2003. aastal sügisel koolipeol oma eakaaslase. Niisama lihtsalt – tüdrukud hoidsid vägistatavat kinni ja kutsusid paar poissi, kes „töö" sõbranna kallal ära toimetasid.
Näiteid leiaks. Kuni selleni välja, et politsei korjab igal aastal üles paari tuhande võrra rohkem purjus alaealist.
Mul on südamest hea meel, et lossipeod läksid, nagu need läksid. Lapsed, olgu nad kelle omad tahes, on vähemalt elus ja terved. Järeldusi tegema õpetab ikkagi ainult elu. Ja mitte poliitilise laiba näljas meedia.

Lastetul kandidaadil pole lootust
Üks hea inimene soovitas mulle, et kui seda „õigustamise juttu" kirjutama hakkan, ei kasutaks ma kordagi väljendit „noorus on hukas".
Mõtlesin järele. Ma ju ei tahtnudki seda öelda! Vastupidi. Mitte eesti noorus ei ole hukas, vaid paljuski on hukas need olud, mille me oma poegadele ja tütardele kasvamiseks ning arenemiseks oleme loonud.
Materiaalselt ei ole lastel ju häda. Jätkub viina, mida kaanida, ja autosid, millega end surnuks sõita. Sest mis väärtusi näevad nad täiskasvanute maailmas hinnas olevat? Inimeseks olemiseks ei piisa ju ainult üha kallinevast kinnisvarast, linnamaasturitest ega odavast pangalaenust. On vaja muud. Muud, millest meie meedia aga sugugi nii ahnelt rääkida ega kirjutada ei taha.
Kui mind ei usuta, loetagu Mati Hinti 26. jaanuari Maalehest, kus ta, kui väga lühidalt resümeerida, tõestab, et poliitika ja ajakirjandus, kogu meie avalik ruum on üles ehitatud turule, kus meie tütardest kasvaksid prostituudid ülejäänud rahamaailma meeleheaks.
Lõpetaksin aga ettepanekuga presidendivalimisteks. Kui Arnold Rüütel siiamaani kahtleski, siis nüüd võiks ta küll julgelt kandideerida. Ei leidu ühtki inimest maamunal, kes suudaks tagada, et kui ta ütleb „ole hea laps", siis laps seda ongi. Ei suuda seda ka meie järgmine esimene mees.
Ja lastetut presidenti rahvas ju ometi ei taha.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)