Mõisad on asendunud pankadega

SEB panga eraisikute suuna arendusjuht Triin Messimas nentis ümarlaual, et tihtipeale ei loe meie inimesed laenu võttes või töölepingule alla kirjutades lepingut läbigi.

Swedbanki eraisikute teabekeskuse juht Anne Kalberg-Sägi tõdes, et inimeste tarbimiskäitumisse ja rahakulutamisse on oma jälje jätnud buumiaeg, mil elustandard seati väga kõrgeks, ning nüüd, kui latti tuleb allapoole lasta, tuntakse end ikka kehvemini.

LHV panga maaklertegevuse juht ja Investeerimiskooli vedaja Alo Vallikivi pidas oluliseks, et inimesed ei tormaks säästetud raha kohe ära kulutama, vaid hoiustaks ja investeeriks seda ega kardaks aktsiaturgude kõikumist.

Hiljutisele Saar Polli uuringule vastanutest tunnistas 37%, et nende sissetulek ei kata nende kulutusi. Selgus, et eestlaste rahaline kindlustatus on madal. Rohkem kui kolmandikul eestimaalastest on juhtunud, et viimase aasta jooksul pole sissetulek katnud kulusid. Sääste on veidi üle poolel elanikest, kelle hulgas on rohkem üle 60-aastasi.

Pankade esindajad väitsid, et ka pangad ise on laenubuumist palju õppinud. Kui buumiajal piisas neil laenu andmiseks inimese maksevõime kindlakstegemisest, siis nüüd pidavat pangad enne hindama pikemas perspektiivis, kas laen ikka on selle võtjale jõukohane.

Vajame iseseisvat kohalikku panka

Pangaesindajad õpetasid küll usinasti, kuidas tavalised eestlased peaksid oma palku ja pensione säästma, kuid kahetsusväärselt jätsid tähelepanuta meie riigiisade kulutamisharjumused. Järgmiselt ümarlaualt ootaks kindlasti kasvõi näiteks majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile õpetussõnu, kuidas vältida maksumaksjate raha lõputut kulutamist. Siis oleks lootust, et ka lihtinimeste tasud tõusevad ja pangad ei peaks enam õpetama inimesi, kuidas 300-900 euroga toime tulla.

Eestlased peaksid mõistma, et senikaua kuni meil puudub oma, rahvusvahelistest institutsioonidest sõltumatu pank, puudub ka lootus kogeda ehedat majanduslikku õitsengut. Aeg-ajalt võime küll kogeda kunstlikku, laenubuumist tingitud majandusõitsengut, mis paraku lõpeb alati hirmsa „pohmelusega", kohalike varade müükipanekuga võileivahinna eest.

Eestis tegutsevate võõramaiste pankade eesmärgiks on eelkõige kasumi teenimine pärismaalaste arvel ja selle Eestist maksuvaba väljatoimetamine. Kusjuures neid panku ei saa kuidagi süüdistada ebaeetilises käitumises. Võõramaised pangad peavadki hoolitsema eelkõige oma „emariikide" (loe: Rootsi) majandusliku heaolu eest.

Meetodid on muutunud rafineeritumaks

Olemuselt sarnanevad need pangad aastasadu eestlasi valitsenud saksa rüütlite ja mõisnikega, kelle sihiks samuti oli eestlaste töö pealt saada maksimaalset tulu, mis siis suures osas liikus edasi Lääne-Euroopasse. Nüüdisaegsed võõrpangad on kunagiste mõisatega võrreldes lihtsalt märksa rafineeritumad institutsioonid.

Loomulikult võib tuua ka positiivseid näiteid, kuidas pankadelt saadud laenude abil on nii mõnigi kodumaine ettevõtja pannud aluse oma äritegevusele. Ja panku tuleb tunnustada ka sotsiaalsetes projektides osalemise eest.

Kuid see on kõigest pinnavirvendus võrreldes nende kasumisummadega, mis Eestist maksuvabalt välja toimetatakse. Näiteks said Eestis tegutsevad pangad 2012. aasta esimese kolme kuuga kasumit 103,6 miljonit eurot, mida oli aastatagusega võrreldes 40% enam.

Tuleb tunnistada, et Eesti on taas langenud, seekord märksa salakavalama, vallutuspoliitika võrku, millest lahtimurdmine näib hetkel olevat päris võimatu.

INDREK VEISERIK

[illustratsiooniallkiri] KARM: Võõramaiste pankade eesnärk on eelkõige kasumi teenimine pärismaalaste arvel. Kedagi ei huvita, kui sa laenumaksetega hätta jääd.

Jaga |