Elamute tagastamisel rikuti kehtivaid seadusi ja inimõigusi

HENN LEETNA,      25. oktoober 2006


(vt ka: Peeter Tedre, Segadused rahapaja ümber. Kn 4. okt

Baltisakslaste majade vaidluses tekitas probleeme omandireformiseaduse (ORAS) § 7 lg 3 piirang: "Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega."

Riik peaks kahju üürnikele hüvitama

Hoolimata kehtivast seadusesättest aastail 1991–1998 nimetatud vara tagastati. Kui avalikkus pääses ligi tagastamisdokumentidele, siis tänu üürnike- ja tarbijakaitseorganisatsioonide aktsioonidele tagastamisprotsess seisati. Ühiskond sai teada kohalike omavalitsuste ametnike seadusevastastest korraldustest nende majade tagastamisel.
Dr phil Lembit Auväärt kirjutas: "Omandireformi eesmärgiks oli hüvitada kunagi tehtud ülekohus. See ülekohus oli tõesti olnud, kuid pool sajandit tagasi." Tuues arutlusi ja näiteid n-ö elust enesest, sundüürnike ja vastsete omanike poolelt, jõuab Auväärt tõdemuseni, et "kunagi tekitatud kahju hüvitamisega tekitati uus ülekohus" (Kn 22.03.2006).
Kuid sellise varade tagastamise välistab ORAS oma eesmärgilise § 2 lg 2-ga: "Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut."
Euroopa Liidu liikmesriigina on meil nüüd omandireformiga veel üks probleem. Auväärt jätkab: "Nimelt leiab Eesti Vabariik, et inimõigused ei laiene omandireformi materiaalsete väärtuste (omandi ega vara) valdkonda. EV möönab, et on tekkinud suhteliselt suured sotsiaalsed grupid (vastsed omanikud ja sundüürnikud), kellele inimõiguste ülddeklaratsioon ei laiene, sest neilt on ära võetud õiguse subjektsus: ühed ei saa oma omanikuõigusi vabalt realiseerida, teised aga ei saa otstarbe järgi realiseerida oma EVP-sid. Mõlemale grupile on tekitatud suur moraalne – mittevaraline – kahju, mille peaks hüvitama selle kahju tekitanud riik."

Tagastamise mõiste siiani lahti seletamata

Majandusprofessor Vello Rekkaro on juhtinud tähelepanu asjaolule, et erinevalt teistest terminitest (munitsipaliseerimine, erastamine, vara taasriigistamine) on seaduses tagastamise mõiste määratlemata, puudub selle õigusliku sisu selgitus. Tänapäeval saab ju terve mõistusega inimene aru, et pole kellegi võimuses anda tagasi poolsajandi-tagust vara ja tegelikkuses ei saanudki õigusjärgsed subjektid tagasi mitte endise vara, vaid neile anti hoopiski omandiõigus praegusele varale (Maaleht 3.08.2006).
Seega vara omanik (kohalik omavalitsus) võõrandas need varad nn õigusjärgsetele subjektidele ja jättis teised õiguslikud subjektid (üürnikud) ilma õigusest erastada nende poolt üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid üldistel võrdsetel alustel EVP-de eest.
Just sellega põhjustati otsene materiaalne ja moraalne kahju tagastatud elamutes eluruume üürilepingu alusel kasutanud isikutele. Eluruumide ostueesõigusega erastamise õigus oli varaline õigus, kuna selle õiguse realiseerumisel oli võimalik omandada korter, mida sai rahaliselt hinnata. Seega varalisest õigusest ilmajäämine tähendas vara vähenemist, vara vähenemine tähendas kahju tekkimist, ja kui on tekitatud kahju, siis on alust nõuda hüvitist kahju tekitajalt – riigilt ja kohalikult omavalitsuselt.
Tagastatud elamutes elavaid üürnikke hakati nimetama sundüürnikeks, kuna nad olid ja on erilise sotsiaalse staatusega isikud. Õigusjärgsed subjektid kui tasuta saadud vara uusomanikud võtsid aga vastu kingitusena saadud majad, maad ja metsad.
Baltisakslaste varade ümber toimuv näitab kujukalt ametist lahkuva staazhika prokuröri Hinge Brandi kogemuse tõesust: "Vargal on võõra vara maitse suus, ja seda ta juba ei unusta." (Postimees 21.09.2006)
Olgu lisatud, et Eestil kui õigusriigil on nüüd piisavalt kogemusi ja vahendeid, et heastada ohvritele omandireformis tehtud vead, sealhulgas ka kuritegelikud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (21)