Välispoliitika ja ajalugu sisepoliitika teenistuses

Paraku on kahekümne aasta kestel meie sisepoliitika teljeks kujunenud just välispoliitiline aspekt - Venemaa. Ühesõnaga: russofoobia, venehirmu külvamine.

Eriti mõjus teema on iseseisvuse kaotamine 1940. aastal, ehk juunikommunistid, vaikiv ajastu ... Kuni president Pätsi süüdimõistmiseni iseseisvuse mahamüümise eest.

Viimast asjaolu on püütud ilmestada Magnus Ilmjärve ajaloouurimuse „Hääletu alistumine" üheksasaja leheküljega. Sellest saame küll kinnitust, et leidis aset „hääletu alistumine", kuid presidendi mustamiseks serveeritud Tallinnast Moskvasse saadetud diplomaatilised memod seda siiski ei tõenda, pigem kinnitavad need kirjutajate oskust laveerida, et ise toonases hirmuõhkkonnas ellu jääda.

1940. aasta teema on juba oma tõusetumisest peale osutunud ammendamatuks allikaks meie ühiskonna lõhestamisel. Pärast sõda jagunes Välis-Eesti kaheks: sõjalise vastuhaku tulisteks toetajateks, „hääletu alistumise" vastasteks ja Pätsi-Laidoneri reaalpoliitika poolehoidjaiks.

Selline jaotus on edukalt „töötanud" tänini. Ja tundub, et jätkub see ka juba käima lükatud 2013. aasta kohalike omavalitsuste (loe: Tallinna) valimiste kontekstis. Sama teema käsitlemisel on edukalt leidnud rakendamist kogu demagoogiaarsenal - mahavaikimisest kuni lausvaledeni. Mis sest, et vale, aga vaat' kui ilusti kõlab! Sest argipäevamuredes askeldav valija ei jälgi ega reasta ega pea meeles, mida üks või teine poliitik räägib, mida enne valimisi lubab, kellega majanduspoliitilisi kokkuleppeid sõlmib, mil moel kavaldab, et õigustada lubatu tegemata jätmist.

Mikk Mikiver küsis retooriliselt: kui kogu võim on rahva käes, siis kelle käes võim ikka on? Kui reformierakondlane deklareerib avalikus ETV-s, et rahvale jääb tulumaksu alandamisega rohkem raha kätte, siis kerkib taas retooriline küsimus: kelle kätte see „rohkem raha" jääb?

Aga kõlab ju ilusti! Kõik, mis on sots(iaalne), on ilmtingimata sotsialistlik, nõuka- ja venemeelne..., kurikaval plaan teha Eesti tagasi „oblastiks".

Üks tuntumaid hästi peale minevaid demagoogiavõtteid on osaline tõde, informatsiooni doseerimine. Erilisi võimalusi pakub see ajaloosündmuste moonutamiseks, nende kajastamiseks „õiges" võtmes.

Tänane Eesti avalikkus, ka kõige napima ajalootundmisega valija, teab suurepäraselt, mis toimus 1940. aastal, kes olid juunikommunistid ning mida see tähendas siis ja tähendab sildina veel tänagi.

Praeguses ajalookäsitluses räägitakse küll MRP-st, Teisest maailmasõjast, baaside lepingust, Suurest Isamaasõjast, Varese valitsusest, Tallinna pommitamisest ja vabastamisest, Saksa ja Vene okupatsioonist, uuestiokupeerimisest. Kuid mil moel on need ajaloosündmused omavahel seotud, neist tulenevad ehk siis on neist põhjustatud?

Kuivõrd on „hääletu alistumine" iseseisvuse kaotamise põhjus või siis millegi muu tagajärg? Leidub väljaütlejaid, et nagu kippunuks Eesti Vabariigi välisminister Karl Selter ise Moskvasse baaside lepingut sõlmima. Sellest kõigest on kuidagi mööda mindud ja konstateeritud fakti, et selline leping ikkagi sõlmiti peaaegu et Pätsi enda algatusel. Et selle lepingu sõlmimise paratamatus oli tingitud Teise maailmasõja kahjutule süütajate ühisaktsioonist, esiti Poolas, hiljem juba kogu Euroopas - sellest minnakse üldjuhul mööda, see vaikitakse maha.

Mis tegelikult aset leidis ja kuidas leping sõlmiti, sellest saab põhjaliku ülevaate Küllo Arjakase, Heino Arumäe, Tiit Arumäe ja Rein Helme koostatud raamatust „Molotovi-Ribbentropi paktist baaside lepinguni. Dokumente ja materjale" (Perioodika 1989, lk 160-172).

Juba kaubanduslepingu alaste läbirääkimiste esimeses faasis (24. septembril 1939) deklareeris Molotov, et „... uus kaubanduslik kokkulepe, mille vormilikuks sõlmimiseks N. Liidu valitsus palus Teid Moskvat külastada, on valmis, kuid poliitilised suhted N. Liidu ja Eesti vahel pole korras, vaid need on halvad. Interneeritud Poola allveelaeva põgenemine Tallinnast näitab, et Eesti valitsus ei hooli kuigi palju N. Liidu julgeolekust."

Selleks ajaks oli teatavasti sõlmitud MRP, mille järgi 17. septembril ründas N.Liit Poolat idast, et siis sõlmida Saksamaaga sõpruse ja koostöö leping.

Jah, need kaks lepingut jooksid kokku Kremlis, kui „... koosoleku ruumist väljudes kohtasime ooteruumis Saksa välisminister Ribbentroppi, kes viibis seal ühes Gaussiga, Schulenburgiga jt. Selter tervitas kättpidi Ribbentroppi ja Gaussi, Rei - Schulenburgi."

Baaside leping on dateeritud 28. septembri, sakslaste oma 29. septembri kuupäevaga. „Kokkulepe kirjutati alla kell 24. Koosviibimine kestis kuni kell 1 öösel."

Olukorra dramaatilisust kajastab valitsuse istungi protokoll.

Nõukogude valitsuse poolt esitatud nõudmised vastastikuse abistamise pakti sõlmimiseks ja baaside rajamiseks Eestisse olid esitatud sellises vormis, et nende tagasilükkamine oleks paratamatult tähendanud sõja puhkemist.

Samal ajal, kui diplomaadid pidasid läbirääkimisi, tegi sõjavägede juhtkond energilisi ettevalmistusi relvajõudude lahinguvalmis seadmiseks. Hoiduti aga igasugustest sammudest, mida Moskvas oleks võidud tõlgendada provokatsioonina. Loobuti mobilisatsiooni läbiviimisest, anti korraldus mitte avada tuld Eesti territooriumi kohal luurelende teostavatele lennukitele jne.

Nii valitsus kui ka sõjavägede juhtkond astusid samme välisabi saamise võimaluste väljaselgitamiseks. Selgus, et liidupartnerilt Lätilt ega lähedaselt naabrilt Soomelt polnud abi loota.

Nõukogude valitsuse ettepanekust informeeriti ka Berliini võime - päriti järele Saksa valitsuse ja kindralstaabi suhtumise üle. Saksa välisministeeriumi poolt soovitati pakt sõlmida, mida varem, seda parem. Saksa sõjaväe ülemjuhatuse esindajad eitasid igasuguse abistamise võimalust.

Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner informeeris kujunenud olukorrast valitsust ning jättis sõja või rahu küsimuse otsustamise riigi poliitilisele juhtkonnale.

26. septembri pärastlõunal arutati olukorda valitsuse koosolekul. Domineerima jäi seisukoht: kuna välisabi pole loota, tuleb Nõukogude valitsuse ettepanek vastu võtta.

Järgnevalt arutati sama küsimust Riigivolikogu ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjonide ühisel istungil ning otsustati Nõukogude valitsusega läbirääkimistesse astuda.

27. septembri hommikul asus Eesti delegatsioon koosseisus K. Selter, A. Rei, prof. J. Uluots ja prof. A. Piip pakti sõlmimiseks Riia kaudu Moskva poole teele.

„... Delegatsioon konstateeris, et tal puudus alus läbirääkimiste katkestamiseks, vaid need tulevad viia lõpuni ja kokkuleppeni.

... Delegatsioon konstateeris, et hoolimata läbirääkimiste sõbralikust toonist tuleb Nõukogude esindajate sõnavõttudest endiselt korduvalt ilmsiks sama tungivus ning ähvardav ilme ühes hoiatustega ähvardavatest ohtudest, mis Eestit ootaks pakti sõlmimata jätmisel.

... Delegatsioon leidis, et N. Liidu soovid lahtiolevais küsimusis on väga rasked. Siiski delegatsioon, tundes vastutust, mis tal lasus ajaloo, eesti rahva ja riigi ees ei võinud toimida teisiti, kui jätkata läbirääkimisi, teha veel mis võimalik tingimuste pehmendamiseks ning sõlmida kokkulepe. Sellega delegatsioon täidaks valitsuse eeskirja ja ühtlasi oma kohustuse eesti rahva ees. Kokkuleppe mittesõlmimisel võinuks eesti rahvast ähvardada mitte ainult sõda ja vallutus, vaid osaline hävitamine. Delegatsiooni koosseisu kuuluvad isikud oma südametunnistuse järgi tundsid, et nad ei tohtinuks minna säärasele riisikole, kuigi seda võiks teisest küljest nõuda nii rahvusliku au tunne kui ka piiramatu sõltumatus, mille eest minevikus võideldud. Rahva säilumine on praeguses olukorras ülim, mida valitsused peavad pidama eesmärgiks. Tulevik ei too miskit sellele rahvale, kes vahepeal on hävitatud või õige kauaks ajaks maha löödud. Praegu oleks veel varajane öelda - kumb - kas Hacha või Moscicki - leiab ajaloo ees õigeksmõistmist. [Emil Hacha, Tšehhoslovakkia president pärast Müncheni kokkulepet 1938-1939; Ignacy Moscicki, Poola president 1926-1939 - Toim.]

Kõike seda arvestades delegatsioon üksmeelselt otsustas asuda lahtiolevate küsimuste kaalumisele. ...

Läbirääkimiste lõppedes andis Molotov kokkuleppe ja lisaprotokolli tekstid ümberkirjutamisele. Stalin pöördus nüüd Selteri poole ja jätkas: „Kokkulepe on saavutatud. Võin Teile öelda, et Eesti valitsus toimis targalt ja eesti rahva kasuks hästi, sõlmides N. Liiduga kokkuleppe. Teil oleks võinud minna nagu Poolal. Poola oli suur riik. Kus on nüüd Poola? Kus on Moscicki, Rydz-Smigly ja Beck? Kinnitan Teile otsekoheselt, et Teie toimisite hästi ja oma rahva huvides."

Mil moel kirjeldab aga Ilmjärv baaside lepingu sõlmimise käiku ja kõike sellele järgnenut? (Magnus Ilmjärv, Hääletu alistumine. Tallinn 2004)

Alistumise põhjenduseks toodi juba 1939. aastal kaks põhilist argumenti: Saksamaa, Läti ja Soome keeldusid Eestit abistamast ja meie maa oli sõjaliselt nõrk, et üksi Nõukogude Liidule vastu panna. Hiljem lisandus sellele veel väide, et vastastikuse abistamise lepingu abil hoiti ettenägelikult ära kogu rahva deporteerimine Nõukogude Liidu avarustesse.

Näiteks endine riigivanem ja Moskva-saadik August Rei, kes juba 1939. aasta sügisel ja seejärel küll neljasilmavestlustes [Väinö Tanneriga] ja erakirjades presidendi, välisministri ja sõjavägede ülemjuhataja käitumist 1939-1940 karmi sõnaga kritiseeris, püüdis paguluses peetud avalikes ettekannetes ja avaldatud artiklites baaside lepingu sõlmimist õigustada.

„Otsekohe oleks alanud massilised küüditamised Siberisse ja mujale karmi kliimaga Venemaa osadesse, kuipalju tuhandeid oleks sel korral erakordselt külmal talvel hukkunud. Et see kõik oleks juhtunud, see pole lihtsalt paljas oletus - selle kinnituseks on olemas kaaluvaid tõendeid, mille juures ma ei hakka peatuma," kirjutas Rei 1962. aastal.

Kuid Rei ei meenutanud sõnagagi, et 1939. aasta oktoobris tühistati sisekaitseülema korraldusega kõik välispassid ja et Eesti valitsus sulges ise kõik teed kodanikele, et need võiksid maalt lahkuda. Memorandumeid või kavasid, millele toetudes saaks rääkida kavatsusest küüditada kogu rahvas, ei ole Nõukogude Liidu arhiividest õnnestunud leida. (lk 624)

Esimesed teated Nõukogude Liidu sõjalistest ettevalmistustest Eesti piiridel saabusid Eesti Sõjavägede Staabile 30. augustil, teated mobilisatsioonist aga 6. septembril. Lisaks sellele oli 17. septembril alanud Nõukogude Liidu invasioon Poola idaaladele paljastanud kogu maailmale Saksamaa ja Nõukogude Liidu koostöö.

24. ja 25. septembril, mil Selter viibis Moskvas, oli valitsusele täiesti selge, et Saksamaa poolt pole sõjalist abi tulemas.

Informatsioon või juhtnöörid, kuidas käituda, pidid Berliinist saabuma enne Selteri Moskva-visiiti. Vastasel juhul oleks ellu viidud mobilisatsioon ja Selterit poleks Moskvasse saadetud. (lk 628)

26. septembri õhtul, kui otsus Nõukogude Liidu nõudmised vastu võtta oli langetatud, palus Selter Saksa saatkonda informeerida sellest Ribbentroppi. Seejuures rõhutas Selter, et venelastele tullakse vastu ainult nii palju, kui on vajalik sõjalise lahenduse vältimiseks ja Saksamaaga heade suhete säilitamiseks. Vaevalt võis see välispoliitika kooskõlastamine olla põhjuseks, miks teist korda Moskvasse sõitnud Ribbentrop puudutas vestluses Staliniga Eesti ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitavat lepingut. Ribbentrop rõhutas, et Saksamaa ei ole Eestist ja Lätist huvitatud, kuid palus siiski Nõukogude valitsust informeerida Berliini Balti küsimuse lahendamise üksikasjadest. Avalduses ei tuleks näha Saksamaa soovi säilitada veel mingit sõnaõigust Balti küsimuses. Oldi mures baltisakslaste saatuse pärast. (lk 632)

Kui siia veel lisada Ilmjärve valitud repliigid Selteri iseloomustamiseks, siis räägivad need juba ise teatud eelhäälestatusest ja suunitlusest toonaste dramaatiliste sündmuste kirjeldamiseks.

Selter oli osalenud vabatahtlikuna maailmasõjas, seejärel aga Vabadussõjas (lk 447).

Tema parteiline kuuluvus ei ole selge. Tutvus Kromeli ja endise rahaministri Leo Sepaga viis energilise Selteri Pätsi lähikondlaste hulka (lk 447). 1930. aastate teise poole Eestis olid laialt levinud kuulujutud Selteri mahhinatsioonidest ja altkäemaksuvõtmistest (lk 448). Nõukogude ajaloolaste töödes nimetati Selterit Saksa Tallinna saatkonna juhitud viienda kolonni esindajaks Eestis (lk 449).

Kellele või mille huvides on tõsiteadlane Magnus Ilmjärv end ette häälestanud? Millise poliitilise jõu suunitluste järgi moonutab ajaloolane Ilmjärv ajaloolist tegelikkust?

Mõne kuu eest kirjutas ajaloolane Jaak Valge:

„Nagu öeldud, on niimoodi moonutatud dokumente hulgaviisi ning kõik moonutused on ühes suunas - Pätsi ja ka mitmeid teisi Eesti poliitikuid kompromiteerivad. Kui võtmedokumente otseselt võltsida ning teiste dokumentide informatsiooni kallutada ja meelevaldselt interpreteerida, nagu Ilmjärv teeb, on võimalik paberil mida tahes tõestada. Ajaloo-uurimine kaotab niimoodi aga hoopis mõtte. Seda ei suuda ma küll välja mõelda, miks üks ajaloolane nii teeb."

(http://jaakvalge.blogspot.com/2010/08/magnus-ilmjarv-haaletu-alistumine.html)

Eesti ajaloo ühe traagilisima sündmuse järjepidevalt halvustavas ja tihtipeale lausa vääras võtmes kajastamine on saanud malakaks tänase Eesti sisepoliitilises kähmluses. Siit on leitud alati ainest poliitilisteks süüdistusteks igat masti rahvusradikaalide ja fundamentalistide poliitleksikasse. Ajaloolist tõde väänatakse valimisteks vajaliku sisepoliitilise kapitali teenimise huvides.

ARVO ADELBERT, Põlendiku talu peremees Koeru vallast Järvamaal

[pilditekst]

AEGUMATU KÜSIMUS: „Kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis on?"

Nii küsis Mikk Mikiver 1988. aastal, ja seda on kohane küsida ka täna.

Jaga |