Neokonservatism või moraal

Minu tsivilisatsioon, Jumala pärija, tegi inimesed Inimeses võrdseks.

A. de Saint-Exupery, „Öine lend", Tallinn, 1966

Ahimsa on Jumal ja Tõde on mu Jumal.

M. Gandhi, „Maailm on väsinud vihkamast", Tallinn, 1969.

Ülaltoodud suurvaimude üllaist ideedest vaimustunute põlvkond on aktiivsest elust lahkumas. Mitte ainult nemad ei adu, kui laastavalt on mõjunud äririik usule, eetikale, isamaalisusele, põlisusele, perekonnale ja kodule. Pühadus on kadumas kirikutest. Eesti neokonservatiivne revolutsioon pole toimunud mitte ainult majanduses ja poliitikas, vaid veelgi enam toimus see ühiskonnas ja eetikas. Aristoteles pidas eetikat aga poliitika algeks ja osaks.

Sõna „eetika"

seondub Eestis Immanuel Kanti õpetusega, mille järgi on käitumine ainult siis moraalne, kui ta tuleneb austusest kõlblusseaduse vastu, mis keelab endas ja teises näha vaid vahendit (nt tööjõudu, tuluinimesi), vaid alati ka eesmärki iseeneses, ning sellisena on see alati ja üleilmselt eranditeta kohustuslik põhimõte („kategooriline imperatiiv").

Kant uskus, et see elab igas inimeses ning annab talle hindamatu kõlbelise väärtuse tänu võimele ja kohustusele moraalselt käituda. See sunnib inimese ees vaimus kummardama, teda hädas aitama, ega luba tahtlikku tapmist karistada millegi muu kui surmanuhtlusega. Kant suutis siiski eristada isiksusi (Persönlichkeit) isikutest (Person).

Hegeli arvates loob isiksuse eraomand. Kant pidas ristiusule ülitähtsat sisemaailma eraasjaks ja Martin Lutherile vastupidiselt oluliseks tegu. Kõik religioonid ja moraalid on püüdnud, sageli tulutult või ka vastupidiste tulemustega, teha heaks inimest (vooruse-eetika). Kui me oleme väga head inimesed ja teeme kõik, mis suudame, silmas pidades õnne, edu, kasu, äraelamist, välist paratamatust (nt okupatsioon), Jumala käske-keelde, isegi moraalset rahuldust teisele osaks saanud õnnest, oleme käitunud üksnes legaalselt (die Legalität). See on väga hea, aga mitte veel moraalne. Königsbergi hiiglane avastas moraalse kui iseseisva nähtuse ning kordas Aadama ja Eeva pattu, saades tundma head ja kurja nagu Jumalat ning asudes ise moraali üle otsustama. Nagu tema mustanditest selgub, oli Jumal talle hüpotees. „Religioon ilma kõlbelise südametunnistuseta on ebajumalateenistus." Ning oopium. Kõik usud on moraalitud ebausud, sisendades hirmu Jumala ees, sundides talle arglikult pugema ning pimesi alluma. Hirmust karistuse ees või lootusest tasule motiveeritud tegu pole moraalne. Pole ka mingit Uues Testamendis lubatud lunastust.

Moraalsuse

olulisim tunnus on absoluutne omakasupüüdmatus. Kanti eetika keskpunktiks on väidetavalt see, et „mu vaim on kas kohusetundlik või isekas". Esimeste elu on moraalne ja elamisväärne, teiste oma mitte. Siin püstitab Kant esimesena inimese sisemise enesemääratlemise seni lahendamata probleemi: kuidas saab end vabalt valida välise paratamatuse maailmas. Kant nõuab igalt inimeselt oma kohuse täitmist, millised selle tagajärjed ja hind ka poleks. Kõlbluse ülim ilming on mehisus väljapääsmatus olukorras.

Hegeli järgi määrab teo moraalse väärtuse ainult tagajärg. Kanti nõuet, et inimene peab olema püha ka meie isikus, on kurjasti ära kasutatud, pannes inimesed ränga süükoorma alla ja sundides neid pidevalt peeglisse vaatama. Nii ei lasta märgata, et oleme valel kursil ja hukkuval laeval.

Väites, et üksikisik ei saa kõlbeline olla, jagas Hegel Kanti seisukohta, et moraalsed omadused arenevad õiguslikus tsiviilühiskonnas. Moraal on ühiskondliku elu produkt ja selle teadvuse vorm, aga ka paratamatu tingimus.

Äsja ilmunud Bernard Williamsi raamat „Moraal" meenutab, et „ilma mõningate moraalireegliteta ei saa ühiskonda olla". See tähendab, et patu palk on surm. USA sotsioloogid Merton ja Nisbet näitavad (1961), kuidas inimesel ja ühiskonnal kaob moraalne pind jalgade alt ning kuritegevus kasvab hüppeliselt, kui ühiskonna põhiväärtuseks on edu, millele juurdepääsu piirab või suleb sotsiaalne struktuur. Packard oli esimesi, kes kujutas madalast sünnipärasest staatusest tingitud alaväärsustunnet ja sellest tulenevat maailma suurimat kuritegevust USA-s.

Eesti vaestel puudub

eneseväärikus, on häbi ja lootusetus (A. Annist 2011). Sissetulekuga alla 1000 euro kuus on raske kultuuris ja kodanikuühiskonnas osaleda. Õpetajate stress ja eesti õpilaste üks väiksemaid koolirõõme Euroopas seostub pedagoogide madala palgaga. Michael Harrington paljastas (1969) USA hiilgava fassaadi taga elava Teise Ameerika, ligemale veerandi rahvast oma inimvääritust vaesusest tingitud vaimses ja füüsilises viletsuses, isegi invaliidsuses.

Esmaste psüühikahäirete arv Eestis taasiseseisvumise järel tosina aastaga seitsmekordistus. Neoliberalism on sünnitanud kogu maailmas suured vaeste ja tõrjutute klassid, kellel puudub isegi elementaarne argieluline vabadus ja kellel seetõttu ei teki tihti ka kõrgemat mina ega eneseteostusväärtusi.

IRL ja RE on teadlikult piiranud lihtrahva osasaamist kõrgkultuurist, eesmärgiga lihtrahvas atomiseerida, demoraliseerida ja poliitikast eemal hoida. Nii on jälle populaarne idee Riigikogu liikmete arvu vähendada ja valimiskorda muuta isikuvalimiste suunas, mis 80 aastat tagasi Eesti Vabariigile saatuslikuks sai. Ühiskonna muutmise asemel soovitakse kukutada riiklik kord.

Kuidas Eesti võttis üle Ameerika elu

halvimad jooned? Kindlasti teadlikult. Juurutati individualismi. Ebaõiglased ja jõhkrad omandireformid hävitasid arusaama rahva moraalsest terviklikkusest ja katkestasid inimestevahelised moraalsed sidemed, millest muu maailma näitel kirjutas Karl Polany juba 1944. aastal. Senised kogukonnad hävitati.

Isikuvabaduse massiivse demagoogiaga kiirendati ühiskonna atomiseerimist - igaüks pidi hoolitsema üksnes enda eest. Kadus arusaam, mis üldse on moraal. Loodi massiühiskond. Kirjanikud on kujutanud kapitalismi sünnitatud julmust, ahnust, röövellikku kasumijahti ja ebainimlikkuse psühholoogiat. Televisioon on täis reetmist, alatust, vägivalda ja inimese alandamist. Hea elu illusiooni loomiseks näitab ETV klantspilte ja lahutab kerglaselt meelt, lahendades edukalt mitmesuguseid pseudo- ja kõrvalprobleeme vähemalt vaimus. ERRi usaldab 80% rahvast.

Antonio Gramsci näitas juba enne Teist maailmasõda, kuidas domineerivad klassid valitsevad lisaks majandusele ja poliitikale ka ideoloogias kui ühiskondlike suhete loomise väljal ning veenavad rahvast oma võimu ja valikute õigsuses isegi siis, kui see on silmnähtavalt väär ja hukatuslik.

Mart Laar ütles, et parempoolsusele pole alternatiivi, ja rahvas jäi nõusse. See on eliidi „hegemoonia" (R. Vetik 2012).

Mills väitis juba 1956. aastal, et USA-s langetab otsuseid võimueliit. Rahvas on vaid õigusteta ja manipuleeritav mass. Sellesarnastest asjadest Eestis on kirjutanud viimati Andrus Saar (EPL 28.01.13).

David Riesmani kirjeldus „üksildasest rahvahulgast" (1950), kus aktiivsed ja seesmiselt juhitud inimesed on asendumas hingelt tühjade, apaatsete ja küüniliste, väljastpoolt juhitud inimestega, kellel on tarbimispsühholoogia, oli meile teada.

Nüüd on meist saanud oma eluilmades elavad postmodernsed üksikisikud, pigem turuorientatsiooniga rahakotipatrioodid kui rahvas.

Liberalismi lipukirjaks

olnud vabadus on realiseerunud ikka ühtede vabadusena teiste arvel, vabadusena kohustustest ja inimlikkusest, vabadusena alla käia ja hukkuda, hoopis vähem võimalusena midagi ära teha.

Kirikuisa Augustinus eristas väikest vabadust valida ja tegutseda suurest vabadusest Jumalas, millega kaasneb ka loobumine oma tahtest (M. Lotman 2012).

Hegel juhtis tähelepanu vabaduse idee määratlematusele ja mitmetähenduslikkusele, mis tekitab suuri arusaamatusi, ja samastas vabaduse tunnetatud paratamatusega.

Meie esiisad ihkasid priiust mõisaorjusest ja isad vabanemist võõrvõimust, meie lepime aga pigem formaalse vabadusega. Teiste tahtele allumine - suurimaid kristlikke voorusi -, oli Kanti meelest kohutav ja ebainimlik pahe, millest tema kaasaegne pärisorjuslik Preisimaa piisavalt ainest pakkus.

Me oleme vabad, kui saame valitseda asju, mis valitsevad meid (C. Taylor 2000). Aga mis vabadus saab olla kapitalistlikes töösuhetes, kui omanik või mänedžer võib töötaja vallandada ka sms-i teel. Töökohtade loomise kohustust pole ei inimestel ega riigil. Jutt vabadusest, kui puuduvad töö ja piisavad elatusvahendid, on inimese üle irvitamine. Taavi Rõivas võiks küll kodutule öelda, et tal on õigus ööbida Pariisi parimates hotellides või kandideerida Eesti presidendiks...

Töötus hävitab inimest aastaga rohkem kui Siberi sunnitöö 10 aastaga. De Saint-Exupery kirjeldas vabaks lastud orjade suremist tarbetuse tõttu kolme päevaga, kuna neil puudus inimlike suhete raskus. Alates Prantsuse revolutsioonist nähakse teises inimeses vabaduse piiri. Liberalism pakub rahvale sundvalikuid ja antivabadust. Valik ei tähenda veel vabadust. Haiged pensionärid võivad valida, kas osta ravimeid või süüa; arstid võivad valida, keda ravimata jätta jne.

Kuidas saab nõuda vastutust nendelt, kellel puuduvad võimalused? Fjodor Dostojevski kirjutas: „Inimene ilma miljonita ei ole see, kes kõike teeb, mis pähe tuleb, vaid see, kellega tehakse, mis pähe tuleb." Seepärast peavadki poliitikute palgad väga kõrged olema ning parteid riigilt ja mitte finantsoligarhidelt raha saama. Alar Kilp on väheseid, kes taipab asja olemust - „liberalism kirjeldab kas väga väheseid inimesi või neidki teatud inimsuhetes" („Mitmekülgne konservatism", 2011).

Me kõik tahame

olla õnnelikud ja vältida kannatusi, väidab dalai-laama „Uue aastatuhande eetikas" (2000) nagu ka seda tegi Jeremy Bentham 18. sajandil. „Suurim õnn suurimale hulgale" - nõuavad utilitaristid, samastades õnne mõnu ja naudingutega (hedonism). Juba Vana-Kreekas sooviti, et eetika õpetaks inimesi õnnelik olema. Eestis ongi saadaval kõikmõeldavad maailma õnneõpetused, kuid samal ajal oleme üleilmses õnnetabelis viimase 15 hulgas. Mis siis on valesti või puudu jääb? Liberaalid ei taha näha õnne ühiskondlikke parameetreid ja on sotsiaalkulude pealt kokku hoides loonud halboluriigi.

Lisaks paljudele sotsiaalsetele hirmudele teostatakse võimu „hirmukultuuri" abil (David L. Altheide), konstrueerides pidevalt „Vene ohtu". See aktiveerib ajus amügdala (mandeltuum - mandlikujuline närvirakkude kogum arenenumate selgroogsete peaaju oimusagaras. - Toim.), mis kaotab võime isegi järeltulijate eest hoolitseda. Stressi ja rahulolematust toodavad suured sotsiaalsed lõhed ja väike sidusus.

Piiblis tähendab sõna „rahu" nii turvalisust kui ka head läbisaamist. Eestis on alati kardetud tugevamaid ja hakati rõõmu tundma nõrgemate piinamisest (seda on Rein Taagepera nimetanud kiusukultuuriks). Distress on looduse poolt selgroogsetele antud enesetapumehhanism nii ainevahetuse kui ka käitumise tasandil (vägivald, sõltuvus, risk, suitsiid jne). Rikkamal osal rahvast, kes saab tarbimispidu pidada, toimuvad ajus molekulaarsed muutused, mis ei lase järjest rikkalikumast tarbimisest oluliselt suuremat mõnu tunda. Luksusmaksu puudumine tekitab tarbimissangareid.

Turuühiskond tegi lõpu 30000 aastat vastu pidanud ja looduse poolt antud pühadusetundele, millega kadus inimese ülioluline mõõde. Psühholoogia on saamas rangeks teaduseks, uurides ajus toimuvat juba molekulaarsel tasandil. Äsja avastati õnnemolekul. Selgub, et buda munga aju töötab teisiti ja kõrgemal tasemel kui meie oma, samal ajal kui hävitavad emotsioonid laastavad aju (D. Goleman 2011). See kõik toimub siiski ühiskonnas. Seega hävitasid Sõna nii sellesinase aja muretsemised kui ka rikkuse petlik vabadus, ja kõige julgemad (M. Lauristin, Ü. Vooglaid) kõnelevad revolutsiooni võimalikkusest.

Loodus on meile

andnud hoolivuse ja armastuse tunde kaasinimeste vastu, ilma milleta inimsugu poleks saanud tekkida. Teiste kannatus sünnitas kunagi sel määral kaastunnet, et suurendas Kanti meelest tarbetult maailma valu. Agressiooni tekitab takistus eluks olulise saamisel.

Paljude teadlaste uuringutest nähtub, et eneseohverdus ja altruism on hävitavad, kui osa liigikaaslasi püüab nende arvel enesekeskselt elada. Kaotajatel ja tõrjututel pole õigust oma elu, raha ja vabadust ohverdada, mida rahvusliberalismi eetika eeldab (M. Lauristin, R. Vetik jt). Mitte ainult rahvuslane, vaid iga inimene peaks taipama, et tulumaksu on 20 aastat alandatud ca 45000 näljaga võitleva lapse arvelt ja rahva enamuse kahjuks. Lapsest on Eestis saanud lõks. Nii lihtsalt see väljasuremise tegur töötabki.

Kuni neokonservatiivse revolutsioonini (thatcherism, reaganoomika) on ühiskonnalt rohkem rikkust ja võimu saanud klassid ja isikud pidanud seda teistega jagama (solidaarsus) ja oma riiki rahaga toetama, selle eest elugi andma.

Teistesse hoolimatu suhtumise omakasu-eetika käisid välja A. Rand (1964) ja R. Nozick (1974). Nende arvates peab riik olema minimaalne ja kaitsma ainult kapitalistide huve, mitte hüvesid vähemkindlustatute kasuks ümber jagama (tagastama). Piiritu edu, konkurents ja isekus on nii loogiliselt kui ka reaalselt vastuolulised ning peavad hävima. Egoistlik pilt inimesest on uusaja looming, mida südametunnistuse vaigistamiseks ja raha tegemiseks minevikku projitseeritakse.

Meie põhilise inimloomuse muutis teiseks šokiteraapia. Raha muutus absoluutseks heaks, kõik muud hüved suhteliseks, ja vaesusest sai lisaks needusele ka pärispatt. Ühiskondlike muudatuste ohvreid süüdistati nende hädades, asotsiaale hakati pidama rämpsust halvemaks ja neil lastakse hukkuda. Sellest ajast saadik ei taha inimesed üksteisele otsagi vaadata.

Kanti eetika tuntuim nõue on alati tõtt rääkida ja lubadusi pidada. Meil on patuühiskond. Kristlikus ja kodanlikus kultuuris on sunduslik näidata ka kõige madalamaid, räpasemaid ja kuritegelikumaid soove ja tegusid millegi kauni ning õiglasena (silmakirjalikkus). Aga ka hea halvaks keerata.

Mida teha? „Peaasi, hoiduge vale eest, igasuguse vale eest, iseäranis endale valetamise eest." (F. Dostojevski).

KARL LUST

vaatleja, SDE

[esiletõsted]

IRL ja RE on teadlikult piiranud lihtrahva osasaamist kõrgkultuurist, eesmärgiga nad atomiseerida, demoraliseerida ja poliitikast eemal hoida.

KARL LUST: Nüüd on meist saanud oma eluilmades elavad postmodernsed üksikisikud, pigem turuorientatsiooniga rahakotipatrioodid kui rahvas.

Jutt vabadusest, kui puuduvad töö ja piisavad elatusvahendid, on inimese üle irvitamine... Töötus hävitab inimest aastaga rohkem kui Siberi sunnitöö 10 aastaga.

Jaga |