Unustamatu ajalugu: OMA RAHA

Hoolimata sellest,

et "ühesuguselt stardipositsioonilt" rublad 150 krooniks vahetanud Eesti kodanikud-elanikud jagati krooni tulekuga peaaegu silmapilkselt esimeseks ja teiseks Eestiks. Hoolimata sellest, et krooni suur allahindamine Lääne valuutade suhtes võimaldas erastamisbuumi ajal suure osa Eesti majandusest kantida välismaalastele ning välis- ja kodumaistele sahkerdajatele ("investoritele") naeruväärselt odavalt. Hoolimata sellest, et krooni algust saatsid pankade finantsafäärid, mille kaja kestab kauem, kui kestis kroon. Hoolimata sellest, et Mart Laari valitsuse ajal äriti krooni tulekul kokku kogutud rublad salaja Tšetšeeniasse ja saadud dollaritest murdosagi saamine riigikassasse läks väga vaevarikkalt. Hoolimata kõigest.

Ka Eesti venelased, kes krooni algusaastatel tihti suhtusid kroonirahadesse-sentidesse silmnähtava irooniaga, olid kroonist loobumise ajaks ammu pööranud Eesti raha toetajateks.

Ainult riigi valitsejatel

ning Eesti Panga pankuritel polnud respekti rahva poolt armastatud krooni vastu: nemad otsustasid euro tulekul kroonisedelite massi paberihundist läbijahvatamise järel saata prügimäele. See on diagnostiline sümbolmõte. Oma riigi hilisajaloo kõige ilusama, emotsionaalsema ja teenekama tugisamba prügimäele saatmise mõte võib tekkida ainult ajudes, kus pole tähtis oma riik, oma rahvas, oma raha ega üldse miski peale maksujõuliste kupüüride, tulgu nad siis kust tahes ja olgu nad saadud mis tahes õiguse või kõverusega. Mõnigi euroriik on oma endise raha alles hoidnud, kas siis igaks juhuks või lugupidamisest rahvamajanduse käigushoidja vastu. Eesti mitte. Võimaliku eurokrahhi tulles oleks Eesti tagasitee oma raha taastamisel väga vaevaline.

Oma rahast loobumise

ajal ilmus nostalgiakonjunktuuri ära kasutades järjepanu Eesti rahale pühendatud pildiraamatuid. Hämmastav, et need pildiraamatud (mõnesse koguni näpuotsaga kultuurilugu sisse põimitud) üksmeelselt ei taha mäletada Eesti uue krooni ettekuulutajaid isegi siis mitte, kui nad tegelevad kroonimüntide ja -sedelite aja- ja eellooga, kavandite ja kavandivõistlustega, mündikodade ja rahatrükikodadega.

Võib-olla on sellise unustamise taustaks see, et OMA RAHA oli IME-programmi üks tähtis punkt. IME-programm, Rahvarinde esimene majandusprogramm, on unustatud ja mäletajate hulgas on vist ülekaalus need, kes näevad Isemajandava Eesti mõttes ainult naiivset asjatundmatut unistust.

Kuidas ka ei heidetaks IME-le ette

naiivsust ja teostamatust NSV Liidu raamides, siiski oli IME-l oma osa selles rahvuslikus tõusus, mis ju ei läinud tühja. Ka OMA RAHA ootus täitus täielikult. Oma raha poleks võib-olla veel 1992. aasta suvelgi tulnud, kui ettevalmistusi selleks poleks käivitatud juba koos IME-ga.

Ja mis naiivsusse puutub, siis on nüüd, paarkümmend aastat hiljem huvitav lugeda Lääne diplomaatide ja finantsistide memuaare, milles meenutatakse, kuidas need diplomaadid ja finantsistid kuulasid Eesti iseseisvumise ettevalmistajaid ja oma raha planeerijaid nagu olevusi mõnelt teiselt planeedilt, mitte reaalsest maailmast. Kuulasid päid vangutades ja piinlikkust tundes, nagu fantaseerijaid ikka kuulatakse.

1989. aastal peeti ajakirjanduses ning poliit-, majandus- ja rahandusringkondades kuumi vaidlusi selle üle, kas Eesti peaks NSV Liidu allakäivast rahasüsteemist kaugenemiseks kasutusele võtma oma raha, konverteeritava rubla (mõni nimetas seda koruks) või ostutšeki, et tarbekaupade defitsiidi olukorras kohalikku ostjaskonda kaitsta. Küllap avaldati tolles diskussioonis nii ettenägelikke kui ka mitte eriti ettenägelikke mõtteid, kuigi oma raha igatsus võis kõigil olla üks ja sama. Oma raha on sümbol, ta tõmbab piiri, defineerides ka OMA MAA.

1989. aastal levis Eestis

väikesel hulgal meenemündi staatuses hall metallraha läbimõõduga 30 mm. Mündi vapipoole (avers) kujundus on vaevumärgatavate erinevustega sama, mis kolm aastat hiljem tulnud Eesti sentidel ja ühekroonisel metallrahal. Vapilõvid on peene väljatöötlusega, mis näitab, et see on hoole ja armastusega tehtud professionaalne töö. Mündi vääringupoolel (revers) on Eesti kaardi kontuur (väga tähelepanuväärselt ilma Setumaata, nagu ka praegustel Eesti euromüntidel), kirjad on EESTI ja OMA RAHA.

Hoolsat tööd näitab ka mündi servale (rimm) kaks korda stantsitud kiri EI OLE ÜKSI ÜKSKI MAA. Kiri on peaaegu sama hea kvaliteediga kui näiteks EINIGKEIT UND RECHT UND FREIHEIT Saksamaa ning SUOMI FINLAND Soome kaheeurose serval.

(Muide kohtab aeg-ajalt segadust müntide palgepoole ehk aversi ja tagakülje ehk reversi kirjeldamisel; ka ÕS-i definitsioon "avers - mündi pildiga esikülg" seostub meenemüntide korral ilmeka pildiga mündi tagaküljel - reversil. TEA Võõrsõnad (2006) ütlebki: "Viiekroonise aversil on metskitse kujutis", kuid "Tartu Ülikooli meenemündi reversil on kujutatud ülikooli peahoonet". Meenemünte eksponeeritaksegi tavaliselt nähtava pildipoolega.)

Eesti kontuuriga

OMA RAHA seostub selgelt Eesti eurorahaga. Soomes märgati juba 2005. aastal (kuus aastat enne Eesti vastuvõtmist euroalasse), et Eesti euromüntide kavandi tagaküljel on Eesti kontuur Eesti NSV kontrolljoone piiridega ning et setude protestid selle vastu pole kõlapinda leidnud (Jussi S. Jauhiainen: "Venäjän uusi politiikka Baltiassa." - Kaleva 2. veebr 2005, lk 2).

"Juveelis" tehti teisigi oma raha müntimise proovitöid, ühel on kirjaks koguni VALE RAHA.

Eesti kaart on väga südamesseminev kujund. See on OMA MAA. Varasemad samalaadsed mõtted kinnitavad Eesti euromüntide kujundaja Lembit Lõhmuse euromündi aversi kujundi valiku õigsust.

Ivar Leimuse raamatus "Eesti Vabariigi rahad 1918-1992" (Olion 1993, lk 54) on ära toodud Eesti ühekroonise mündi kavandid 1928. aastast, kui Eesti riik läks margalt üle kroonile. Ühel kavandil on Eesti kontuuridega kaart, autoriks Günther Reindorff. Seda ei realiseeritud, aga see näitab, et Eesti kaart oli kunstniku jaoks emotsionaalne sümbol.

Väga selgelt kinnitavad

eestlase emotsionaalset sidet oma kodumaa kaardiga Raul Meele suuremõõtmelised (160 x 90.5) serigraafiad "Aknad ja maastikud" (1989), kus trellitatud pildikeskme ümber on paljudes kordustes Eesti maakaardi kontuurid. Raul Meel kinkis mulle Laulva Revolutsiooni ja keeleseaduse võitluse ajal ühe selle seeria tõmmise. See meenutab mulle mu töötoa seinal iga päev Eestit, trelle ja küüditamist.

Mündiala hästi tundev Raul Tavast teab, et OMA RAHA tehti "Juveelis" (1989. aastal Tallinna Eksperimentaalne Juveelitehas), kus olid meistrid ja vahendid nii hea töö tegemiseks. "Juveelis" oli olemas nii tahe kui ka võimekus Eesti müntide vermimiseks. Rahareformi-aegsed ja hilisemadki (kuni 1997. aastani) Eesti sendid ning 1- ja 5-kroonised mündid tehtigi Soomes valmistatud matriitsidel "Juveelis". Pärast 1997. aastat kasutati ka välismaiste mündikodade teenuseid, eriti meenemüntide vermimisel.

Nüüd on oma rahasedelid

ja mündid läinud, aga mitte jäljetult. Suveniirse OMA RAHA maakaardikontuur elab edasi Eesti euromüntide kujunduses.

Vapilõvidega oma raha kanti maha, seda isegi ei müüdud kuhugi merede ja mägede taha, aga võitlus oma raha ajaloo ümber kestab küllap veel mitu ringi, sest ajalugu tuleb meelevaldselt meelepäraseks tõlgendada.

1992. aasta rahareformi ümber toimunud väitluste tõlgendustes on üksjagu valgeid laike. Rahareformi võtmetegelased Edgar Savisaar, Rein Otsason, Siim Kallas, Rudolf Jalakas, Bo Kragh, Vahur Kraft, Tiit Vähi, Hardo Hansson jt ei ole üksmeelel tolleaegsete sündmuste ja otsuste hindamisel. Rootsi sõjajärgse majandusime insener Rudolf Jalakas jäi (jäeti?) reformi lõpusirgel otsustamisest kõrvale. Rahareformikomitee liikmena poleks Jalakas rublatehingut heaks kiitnud (vt ka Jaan Niin: "Kuhu rahareformi rublad jäid?" - Kesknädal 22. august 2001).

Juhan Aare raamat "Päästetud kroon" (Ilo, 2002) annab krooni isaduse au peaaegu ainuisikuliselt Rein Otsasonile. Kuid Otsasonilt on tollest ajast ka sõnavõtte, milles Eesti radikaalset eemaldumist NSV Liidu majandusruumist ei vaadata soodsa pilguga. Rahareformi võtmeisikud ei olnud üksmeelel ei Eesti Panga funktsioonide suhtes ega ka oma raha kehtestamise ajakava ja krooni kursi suhtes. Kuigi oma raha kehtestanud reformijate suhted ja seisukohad ei kujunenud üksmeelseks, tuleb siiski tunnistada, et peaaegu kõik nad toodi rahareformipoliitikasse Edgar Savisaare algatusel. Oma rahast loobumisel ja eurole üleminekul etendasid juhtrolle hoopis teised isikud (eelmise reformi suurtest ristiisadest mängis kaasa ainult Siim Kallas).

Eesti liitumiseks eurotsooniga

pidi ühiskond mõndagi ohverdama, kõige rohkem tööhõive- ja sotsiaalsfääris. Euroga kaasnenud hinnatõus oli metsik ja see jätkub. Eesti aeti eurotsooni samasuguse hoolimatusega, nagu sõjas oma pagunitele ja ordenitele mõtlevad kindralid diviise ohverdavad. Eurotsoonis püsimine (aga püsida on nähtavasti vaja, muidu on tulevik veel ebamäärasem) võib nõuda lisaohvreid.

Siim Kallas ütles juba Eesti Kongressis, et Eesti krooni stabiilsuse suurimateks vaenlasteks on tasuta haridus ja tasuta tervishoid (solidaarsustervishoid). Kuigi raskustega ja sahkerdajatega pidevalt hädas olles, püsisid krooniajal mõlemad süsteemid siiski püsti. Nüüd on kroonist vabanetud ning ka haridus ja solidaarsustervishoid (eriti viimane) on nihkumas kasumit taotlevate ärimudelite valdkonda. Riigis, mis väidab eesmärgiks olevat teadusmahuka tootmise ja teeninduse, tõmmatakse käepärase üldhariduse saamise võimalusi järjest koomale, lõigates nii vähemaks ka kõrghariduse kasvulava.

Krooniajad (1928-1940 ja 1992-2010) on olnud eesti rahvale vähemalt tagantjäreletundes õnnelikud ajad, kuigi nii esimesel kui ka teisel krooniajal tuli üle elada üliränk majanduskriis. Saadi hakkama, kuigi mitte ilma kukkumiseta. Aga juba oleme kogenud, et kriisi vastu pole garantiid ka euro ajal, kuigi lubati, et on.

Iga rahareform on rahvale olnud löök.

20 aastat tagasi tuli Eesti kroon rängalt allahinnatuna. Eesti rahvas töötas krooni üles ja pidi sellest just siis loobuma, kui kroon oli ennast igas mõttes tõestanud. Võib-olla on see paratamatu: Eesti majanduse osa maailmamajandusest on 0.034 % ja Eesti rahvastiku osa maailma rahvastikust 0.018 %. Läheb vaja 3000 (kolm tuhat) Eesti majandust (mahu poolest, struktuurist kõnelemata), et saada tänapäevane maailmamajanduse maht. Ja sellel 1/3000-l oli siiski oma väärikas raha. Võrdlus rahvaarvuga ei tuleks parem: läheks vaja ligi viis ja pool tuhat Eestit, et saada kokku tänapäeva Maa rahvastik. Ja sellel 1/5500-l oli siiski oma väärikas raha.

Oma 0.034 ja 0.018 protsendiga pole me maailma majandusele ega rahvastikule kuigi tähtsad ega rikastavad. Meie vastu tuntakse huvi eeskätt meie ärakasutamise seisukohalt. Meie majanduse mõte on eestikeelse kultuuri ja riigi ülalpidamine ning see just rikastabki maailma. Selle kultuuri hulka kuulub ka oma rahvusvääringu kujunduskunst.

Oma raha oli võimalik

ka selle tõttu, et kõigest häda(ldamise)st hoolimata asub Eesti piirkonnas, mis hõlmab niinimetatud õnnelikku miljardit maailma seitsmest miljardist inimolevusest, kuigi keskeltläbi toodab Eesti elanik ainult kaks korda rohkem kui on maailma keskmine. Meie materiaalne panus maailma heaolusse ei olegi nii ülekohtuselt suur. Ülekohtuselt suur on meile siia Eestisse jääva heaolu jagunemine esimese ja teise ja ei tea mitme Eesti vahel.

Kahjuks on seda ülekohut suurendanud nii kroon kui ka euro, kuigi propaganda kinnitab, et kõik lähtusid 20 aastat tagasi "ühesuguselt stardijoonelt". Süüdi pole selles ei kroon ega euro, vaid nende kehtestamise viisid. Krooni tulekut kasutati esimese ja teise Eesti tekitamiseks ning Euroopa Liitu astumist ja euro tulekut selle vahe süvendamiseks.

Tahtes iga hinna eest näida (jah, näida, näida, kuigi mitte olla) parem oma Balti saatusekaaslasest Lätist, on Eesti poliitika keskendunud võidujooksule. Seetõttu mindi Euroopa Liitu enne Lätit ja Leedut peaaegu kõigega nõus olles, söandamata Eesti huvisid kaitsta. Ka euro saavutati enne Lätit ja Leedut, kus rahvas ka praegu veel pole nõus oma rahvusvaluutast loobuma.

MATI HINT

[pildiallkiri]

OMA RAHA ja Eesti Vabariigi 90. aastapäeva ühekroonise juubelimündi revers, see juubelimünt hävitamisvaltsist läbikäinuna ja Eesti 2-eurose avers. Autori foto

[esiletõste]

Oma raha on sümbol, ta tõmbab piiri, defineerides ka OMA MAA.

[esiletõstetud lisa]

Euroopa ühisraha tähistab tänavu 20. sünnipäeva

Riigi poliitiline võim ei suuda tagada eelarve tasakaalu. Majandusšokkide mõju majandusele on oluliselt suurem riikides, mis on spetsialiseerunud piiratud hulgale (traditsioonilistele) toodetele. Need piirkonnad on enamasti ka kõrgema tööpuuduse tasemega ja vajadusega suuremate toetuste järele. Rahaliiduga ühinemine välistab väliskaubanduse isoleerimise ning kaubavahetuse mõjutamise vahetuskursi kaudu.

Eelöeldust tuleneb, et rahaliiduga on ühinenud erinevad riigid, kellest mõned, ainult riigi kitsalt majanduslikust ratsionaalsusest lähtuvalt, oleksid võinud olla majanduslikult edukamad iseseisvat monetaarpoliitikat rakendades. Kuivõrd ühisrahale üleminek on võtnud neilt riikidelt olulise majanduspoliitika mõjutamise hoova, peab rahaliit täna silmitsi seisma võlakriisi väljakutsetega.

Seega võib öelda, et täitmaks unistust riikide majandusliku heaolu suurendamisest, ei piisa ainult ühtsest rahapoliitikast. Ühisraha ei anna kaitset majandusšokkide vastu, vaid lisaks on vajalik ka majanduspoliitika ja fiskaalpoliitika suurem integratsioon.

Seda mõistes on juba alla kirjutatud kahele uuele aluslepingule: fiskaalkokkuleppele, mille kohaselt peavad riigid kehtestama tasakaalus eelarve nõude, ja stabiilsusmehhanismi loomise lepingule, millega tagatakse euroala riikide majanduslik stabiilsus, kasutades vajadusel erinevaid finantsinstrumente. Tulevik näitab, kas see on samm järgmise majandusintegratsiooni vormi, poliitilise liidu suunas.

Anneli Kommer,

Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituut, majanduslektor

„Maastrichti leping 20, ühismündid 10", Postimees 29.05.2012

Jaga |