Rahulolematus muutus rahuloluks

Enam kui aasta tagasi oli vägagi meelelahutuslik kuulda ja lugeda erinevatest infokanalitest, kuidas väga-väga pahad linnaisad tallinlasi kiusavad ega lase alkoholi osta neile meelepärasel ajal. Et olen kiuslik inimene, tegi see mulle nalja, kui viinaninad ei osanud õigel ajal viina varuda ja läksid alati siis ostma, kui keeluaeg juba peal oli.

Rahuloleva muigega vaatasin, kui Märt Treier ja Allan Muuk olid lausa korduvalt hädas asjaoluga, et peale kella kaheksat enam napsi ei saa osta, kuid olid vajadusel valmis kasvõi Riia linna sõitma. Aarne Rannamäel oli sama häda, aga kursisoleva inimesena teadis ta, et Maardust saab ööpäev läbi napsud kätte, kuigi maanteeääred on hullunud sõitjatest laipu täis. Meelde tuleb veel Kerttu Rakke, kellel tihtipeale hilisõhtul ja öösiti tulid veinineelud, kuid mis päeval tegemata, see õhtul-öösel saamata! Ja Postimehes hädaldas Ksenia Repson: kui mõttetu ikka on alkoholimüügi piirang, et ostetakse ikka samapalju, et inimesed kannatavad ilmaasjata, et viin olgu kättesaadav iga kell ja igal pool.

Esimese hooga ei tulegi rohkem tuntumatest tegelastest meelde. Aga neid õnnetuid oli küllaga.

Nüüd aga on vaikus. Lausa igav hakkab, nalja enam ei saa üldse. Keegi kas või ülalnimetatud isikutest võiks märku anda, kui palju on asi paremaks läinud pärast üleriigiliste piirangute kehtestamist 1. juulist 2008. Või läks siis asi halvemaks, mis mulle eriti meeldiks? On siis vaja igasugu tegelastel ööpäev läbi kurku loputada!?

Meil siin maal on kõik vanaviisi: kauplus avatakse kell 9.00, enne kümmet ei tule kellelgi pähe alkoholi ostma minna, kella seitsmeks õhtul, kui kauplus suletakse, on kõigil jagu käes ja kõik on rahul.

JAAN TAMM

Jaga |