Kiri Putinile. Järgmine Ansipile ja Ilvesele?

Eestis on teatavasti ligi sada tuhat „halli passi" omanikku, kellel puudub märksa rohkem poliitilisi õigusi ja kodanikuvabadusi kui Venemaa geidel. Loodetavasti võtavad meie kirjanikud eesotsas Rein Rauaga nüüd selle õilsa läkituse eeskujuks ja koostavad inimõigusi nõudva kaunisõnalise pöördumise ka peaminister Ansipile ja president Ilvesele meenutamaks, et Eestis oli juba 1989. aastal Balti Assamblee põhisooviks - kodanikuõigused kõigile! (Vastavat dokumenti võib lugeda ka Rahvarinde muuseumis Vabaduse platsil.)

Nii Venemaal kui ka Eestis

puudub ilmselt statistika, kuipalju kohalikke geisid sooviks oma voodielu ilmtingimata propageerida. Aga ma olen kindel, et neid paare on märksa vähem kui eestivenelasi, kes sooviksid ometi kord saada lihtsustatud korras oma kodumaa täieõiguslikeks kodanikeks. Ja hetkel on vene koolilaste probleemid eriti teravalt päevakorras, kusjuures Tallinna Vene Lütseumi tagakiusamine kavatsetakse kaevata isegi Euroopa Kohtusse.

Loomulikult ei peaks meie parimate sulemeistrite kiri ilmtingimata jäljendama Sami Lotila stiili, aga tema mõtetega eelnevalt tutvuda oleks igal juhul kasulik. Pärast heatahtlikku „Käsiraamatut igale Soome kolijale" (2012) avaldas Lotila mullu üpris tõepärase „Lolluse entsüklopeedia", kus muuseas kirjas:

„Pole mingi müstika, miks Soome lahe põhjakaldal ollakse õnnelikud. Kõikide elukvaliteeti ja õnnelikkust mõõtvate uurimuste järgi on õnnelikud riigid need, kus elanikud on võimalikult võrdväärsed nii majanduslikult kui ka sellest tulenevalt sotsiaalselt. Erinevuse tasandamiseks on ju olemas väga efektiivseid meetmeid ja nendest ühte kutsutakse progressiivseks maksusüsteemiks."

Ja veel: „Eestis rohkem kui 10 aastat viibinud soomlane rääkis mulle loo oma tütre klassiõe sünnipäevast: klassis on 24 last ja peole oli nendest kutsutud 22. Kaht ei kutsutud, sest nendest üks on paks ja teine räägib eesti keelt vene aktsendiga. Soomlase tütar oli šokeeritud, nuttis ja ei saanud aru, miks kõik ei saanud tulla. Aga ülejäänud laste, nende vanemate ja ka õpetajate arvates oli kõik okei. Juhtum peegeldab eestlaste rikutud moraali. Kuidas said meist nii kohutavalt haiged? Haigestumine ei toimunud nõukaajal, vaid peamiselt 1990ndatel. Meid nakatati meelega."

Tekib küsimus: kes nakatas?

Ühe vastuse annab teos „ENSV KGB tegevuse lõpetamine" (2012, autor Harri Mägi): „Rein Sillari on kinnitanud, et KGB informeeris kogu ENSV ladvikut. Aktsioone ja meetmeid teisitimõtlejate ja igasugu vastupanuilmingute vastu kavandati tihedas koostöös kompartei juhtkonnaga. Läti NSV KGB viimane esimees Edmunds Johansons on öelnud, et kompartei juhtkonna heakskiidu ja toetuseta ei algatanud KGB poliitiliste paragrahvide alusel ühtki kriminaalasja. On isegi väidetud, et mõnel juhul võis KGB kompartei juhtkonna tellimusi teatud isikute represseerimisel mitte täita, kuna fabritseeritud süüdistuse alusel polnud võimalik nii palju inimesi süüdi mõista..." KGB muudeti lindpriiks, paljud komparteilased jäid aga Riigikogusse, et ebainimlikke aktsioone jätkata!

Lihtrahvaliku vastuse samale küsimusele annab riiklik ööülikool, mis mõeldud ilmselt eestlaste arendamiseks. Seal tsiteerib poliitilise eliitpere isa Andres Tarand (kes on abielus Paul Viidingu tütre Mariga) naeratades ja ilma kommentaarita üht 1941. aastal kirjutatud lauset: „Tibladest saime lahti!" (Tõesti õnnis rõõm pärast saksa okupantide ja juudipõletajate saabumist?)

Kas just niisuguse riikliku kasvatusega loodetakse lahti saada ebaõiglusest ja halastamatusest, mille revolutsiooniliste eliitperede järglased on meile venevihana päranduseks jätnud, et oma nahka ja enesetunnet päästa?

Tänu väliseestlaste ja staliniste tervitanud haritlasdünastiate

(Lauristin, Rummo, Raud, Viiding...) venevihale õnnestus murranguajal läbi viia uus fabritseeritud kurjuse aktsioon - jätta peaaegu kolmandik Eesti elanikkonnast kodakondsuseta!

See oli aktsioon, mis sulges eestlaste tee tõelisele demokraatiale ja võttis lootuse, et muutuksime varsti sarnaseks humanistliku Soomega, kus on teatavasti ametlikult kaks riigikeelt. Kättesaamatuks unelmaks muutus ka Šveits oma nelja riigikeele ja inimväärse moraaliga.

Meil on kogu elu üha silmakirjalikum: isegi minister julgeb avalik-õiguslikus televisioonis kinnitada, et Eestis olevat küll topeltkodakondsus keelatud, aga olevat sellegipoolest iseenesestmõistetav, kui see paljudel olemas on. Mis kaunis paradoks? Ja nii iseloomulik meie argielule. (Paljudel väliseestlastel, kes ei taha küll olla välis-eestlased, aga kes tahavad sellegipoolest omada keelatud välisprivileege, on nimelt topeltkodakondsus.)

Kuhu suunati impeeriumi kurjus?

Kuhu siiski suunati impeeriumi kurjus pärast ketist valla päästmist? Vastuse otsimiseks ei peaks silmitsema Putini fotot, vaid igaüks peaks vaatama peeglisse. Nõukogude Eestis elas tõepoolest hulganisti häid inimesi, suuri kirjanikke, näitlejaid, muusikuid, kunstnikke, kes olid kogu rahvale eeskujuks. Kurjuse impeeriumi kadudes juhtus aga midagi muinasjutulist, mis meenutab lugu lumekuningannast, kes nõidus head inimhinged hingetuks, südametuks ja osavõtmatuks... Isegi varem nii õiglase Heinz Valgu teose kaanepilt („Kuidas Eesti NSV-st sai jälle Eesti?", 2013) hirmutab järjekordselt Vene karuga, kes hüüab eestlasest pääsulinnule: „Nu pagadii!"

Aga Valk vähemalt mainib tõsiasja, et Venemaa oli teine riik, kes tunnustas Eesti taasiseseisvumist; sugugi mitte Saksamaa ega Austria, Prantsusmaa ega Ameerika.

Kogu maailm

võib rõõmustada, et Martin Luther King ei jäänud lootma ainult kirjadele, mis ta oleks võinud saata nii Stalinile kui ka Hruštšovile, vaid püüdis ise Ameerika Ühendriikides õigluse eest võidelda. Ta hukkus, aga tema unistus tõepoolest täitus. Millal ilmub kord Euroopa Liidus välja uus Martin Luther King, kes sama kirglikult võitleb liidusiseste inimõiguste eest, nagu praegu nõutakse õigusi naaberriikides? Kas saab selliseks suurmeheks Eesti kõige rikkama ärimehe poeg Jevgeni Ossinovski? Või hoopis mõni noor eesti kirjanik? Või jäämegi Putini poole rusikat vibutama, ikka veel Moskvalt õiglust ja õnne lootes, mitte seda ise luues?

Olen vist

Euroopa ainus koreograafist kirjanik. Seepärast hindan eriti kirjanike ootamatult tärganud huvi tantsukunsti vastu, aga ehk ma siiski ei pea Vatikani alasti tantsima minema saavutamaks sama suurt tähelepanu probleemile, kuidas on demokraatlikus Euroopa Liidus võimalikud niisugused riigid nagu Eesti ja Läti, kus tänini elavad tuhanded inimesed, kellel inimväärikust alandav „hall pass"?

Või oleks ikkagi vaja paavsti tantsuga rünnata, endal rõivaid seljast kiskuda, ning seejuures nõuda, et mu võõrkeelsed kaasmaalased ja nende lapsed lõpuks ometi masendavast õiglusetusest ja igapäevasest alandamisest pääseksid? Alandamisest, mille näiteid on lõputult ja mis ei pääse eales meie sõnavabadust ülistavasse peavoolumeediasse.

*) Paul Viiding oli 1940-1941 ENSV Raadiokomitee kunstiliste saadete juhataja, pärast sõda Kirjandusfondi direktor (1945-1946) ja isegi Kirjanike Liidu (KL) juhatuse sekretär (1946-1949), kuid siis heideti KL-st ja NLKP-st välja, aga 1956 ennistati KL liikmeks. Autori märkus.

P.S. Ma võin loomulikult aru saada Stalinit tervitanud suguvõsade järglaste kibestumisest. Paraku ei õigusta see süütute inimeste „tibladeks" põlastamist, kui meie eliitjärglaste esivanemad tookord poliitiliselt nii lühinägelikud olid. Võiksid nüüd vähemalt inimlikumad ja arukamad olla, et mitte uusi saatuslikke vigu juurde teha.

[esiletõste]      Ehk ma siiski ei pea Vatikani alasti tantsima minema saavutamaks suurt tähelepanu probleemile, kuidas on demokraatlikus Euroopa Liidus võimalikud niisugused riigid nagu Eesti ja Läti, kus tänini elavad tuhanded inimesed, kellel on inimväärikust alandav „hall pass"?

REET KUDU, kirjanik

Jaga |