Avalik kiri Maire Aunastele: KA SINA, MAIRE!

Ja nüüd järsku loen korraliku väljaande (Maalehe - Toim. märkus) telelehe TeRa kolumninurgast alati oodatud Maire teravkeelset mõtteavaldust aktuaalsetest asjadest, ja - säh sulle! - ka Maire mängib ühte väravasse, püüdes ulguda huntidega unisoonis. Muidugi, olles riigipajukil, ei saa ju toitvat kätt hammustada; vähemalt on vaja sõna sekka öelda.

Ka sina, Maire, lahmid nii Toobalist kui ka kirjavargusest ikka sama üldist jama kõrgest moraalist ja heast ja halvast ja ei tea veel millest, põhimõttel, et lamajat tulebki lüüa, mitte aga, et lamajat ei lööda. See selleks. Kas pole piinlik?

Aga kas Maire kui tuntud telenägu, kelle sõnu võetaksegi ehk sageli üksüheselt, ei karda ka otsuseid langetada enne, kui asi kõmujärgust veel kaugemal pole? Võtku kätte ja lugegu või Rait Maruste artiklit 27. jaanuari Eesti Päevalehest. Arvan, et seda tuleb uskuda või vähemalt peaks esialgugi uskuma. Ka sinul, Maire!

Läbiotsimine toimus manukateta, konfiskeeritavat teavet ei fikseeritud ei arvuliselt ega sisuliselt; hiljem võib sellele juurde pookida mida iganes. Rääkimata muudest jõuvõtetest ja protseduurinüanssidest.

Mis või kes kiskus sind keelest ka siin pildile trügima, kallis Maire?! Oled ju isegi mingil moel uuriv ajakirjanik ja peaksid taipama, mis tähendab rahvale tuntud nägude arvamus, veel enam - selle väljaütlemine. Ega's sinagi veel varas pole, kui sulle midagi mitteseaduslikku ukse alt või aknast sisse sokutatakse. Jääksid vähemalt varjajaks, aga mitte vargaks, kui su juttu võetakse uskuda, et miski sulle ainult postkasti pisteti.

Kes siis lõpuks selle ulatusliku materjali välja printis ja mis otstarbel ta seda tegi? Järsku oli see materjal mujale ette valmistatud, aga keski nihveldas selle Keskerakonda? Varas varastas varga tagant? Meie poliitkultuuri juures pole midagi võimatut. Simmgi oli „aus saunamees".

Kogu ajakirjandus ja muu meedia kasutab laias laastus hangitud ja nihverdatud materjale, et vee peal püsida. On koguni nende allikate kaitse, kes sisuliselt on siseinformatsiooni või erainfo lekitajad - vargad, mis sellest, et mitte ehk paberkandjal. Ka selle, kõnealuse info saanuks kasvõi Toobalile lekitada kaasaegsemalt, kui sellele juurdepääs juba oli. Ilmselt oli kellelgi tähtis, et see materjal nii käegakatsutavalt just sealt leiti, et ka siilil selge oleks. Aga teinekord see näiline faktide raudsus või alibi kategoorilisus veabki alt. Kuuleme-näeme.

Luurel, salaluurel, spionaažil ja muil valgustkartvail toiminguil püsivadki kätlemisel magusalt naeratavate riigipeade riigid, ja ei võetagi neid vargaiks sõimata. Aga Eestis võib ohtlikuma vastase kohe vargaks tembeldada - katsu siis tõestada, et sa kaamel ei ole.

V. UBINA, kodanik

Jaga |