Surnute riik

MARIKA TUUS ,      13. juuni 2007


Kuidas ka valitsus ei tahaks, et Pronkssõduri-saaga oleks olnud korraldatud Moskva poolt ning et tegemist oleks venelaste ja eestlaste vahelise rahvuslikus värvingus konfliktiga, taandub see siiski erinevate sotsiaalsete gruppide vaheliseks sisesõjaks ja venelaste sooviks säilitada siin, Eestis oma rahvuslikku identiteeti.

2001. aastal kirjutas Jaak Allik „Postimehes", et Bushi sõda Osama bin Ladeni vastu ja 11. septembri terrorirünnak ei olnud sõda mitte riikide vahel, vaid pigem kodusõda neis riikides endis. Eelkõige oli see sõda meeleheitele aetud vaeste ja vastutustundetus luksuses ujuvate rikaste vahel. Ning et seda sõda ei saa võita pommidega, vaid enesetaputerrorismini viidud inimestele (rahvustele) elumõtte tagasi andmise kaudu.

Sama paralleeli saab tõmmata kuus aastat hiljem, Eesti tänapäevas. Kuidas ka valitsus ei tahaks, et Pronkssõduri-saaga oleks olnud korraldatud Moskva poolt ning et tegemist oleks venelaste ja eestlaste vahelise ning rahvusliku värvinguga konfliktiga, taandub see siiski sisesõjaks erinevate sotsiaalsete gruppide vahel ja venelaste sooviks säilitada siin, Eestis oma rahvuslikku identiteeti.

Hukka mõista on kerge, mõista on raske

Püüame end asetada eestivenelaste olukorda. Ligi kolmandikul nendest puudub kodakondsus. Euroopas loetakse õigus kodakondsusele inimõiguste hulka. Euroopa mõistab üheselt hukka, et venelastel pole eestlastega võrdseid võimalusi haridusele. Vene keele ja kirjanduse tunde on vene koolides aasta-aastalt vähendatud. Kõrghariduse saamise võimalused on piiratud.

Miks siis vene noored eesti keelt ikkagi selgeks ei saa? Tartu Ülikooli semiootikadoktori Jelena Grigorjeva sõnul peaks eesti keelele ja kultuurile pinda ette valmistama just emakeelse (venekeelse) keele ja kultuuriga. Loogiline, sest inimene, kes ei valda oma emakeelt ega tunne oma kultuuri, ei suuda ära õppida ka ühtegi teist keelt ega vastu võtta võõrast kultuuri. Just valdavalt see harimata mass, kel on oma tõekspidamised ja arusaamad, lõhkus ja märatseski tänavatel. Meeldib see meile või ei, aga peame tunnistama, et Eesti on paljurahvuseline riik, ja kui tahame, et siin säiliks rahu, tuleb meil ka endil midagi teha. Palja kangekaelsuse, jonni ja minaõigusega me olukorda ei lahenda. Kahjuks on Eesti pärast „pronksiööd" sedavõrd teistsugune, et elame justkui teises riigis. Pidevas kartuses: ega ometi see õudus ei kordu?

Miks pole eestlastes aristokraatlikku suuremeelsust teise rahva vastu, miks käitume ise matsirahvana? Miks me ei taha endale tunnistada, et miljonitele inimestele, nii prantslastele, inglastele, ameeriklastele ja paljudele teistele tähendas võit Teises maailmasõjas olulist võitu fashistliku rezhiimi üle ja kauaoodatud rahu saabumist? Teiste seas rõõmustasid sõja lõpu üle ju ka Eesti Laskurkorpuse mehed; need vähesed, kes ellu jäid. Lõpuks ometi oli sõda läbi. Ja suuri inimkaotusi, selles ohvriterohkes sõjas langenuid mis tahes rahvusest, hakkas sümboliseerima leinav Pronkssõdur.

Valede saaga

Viia monument ära valedega, ööpimeduses, kattes selle eelnevalt telgiga – see oli paljudele liig. Lubati ju kõigepealt sõjahauas olevad inimsäilmed ümber matta, aga millegipärast kaeti telgiga hoopis Pronkssõdur. Seega – rahvale valetati. Justiitsminister Lang ütles mõne päeva eest, et kuju tuli teisaldada, sest 9. maiks prognoositi suuri rahutusi. Rahvale aga valetati, et kuju eemaldatakse alles pärast surnute ümbermatmist, ja igal juhul pärast 9. maid.

Tundub, et kuju äraviimine oli just selleks ööks varakult ette planeeritud. Telepildist nägime, kuidas politseivalveta linn puruks peksti, kuidas telereporter hüsteeriliselt otsis taga korravalvajaid, samal ajal kui siseminister Pihl kinnitas teises telekanalis, et kõik olevat politseil kontrolli all.

Savisaar korraldas öösel linnavalitsuse välkistungi, andis televisioonile intervjuu, tegi avalduse, milles kutsus rahvast üles dialoogile ja korratuste lõpetamisele. Jälgisin sündmusi öö läbi ja mäletan, et linnapea ei kritiseerinud sõnagagi valitsust, olgugi et põhjust selleks oli kuhjaga. Linn sai hommikuks enam-vähem kordagi tehtud. Aga süüdistused Savisaare vastu tulid päev hiljem hoopis Ansipi poolt, kes tol ööl pidas õigemaks üldse vaikida.

Valetas aga jällegi peaminister, et öösel olevat valitsuse istung toimunud. Selge see, et telefonitsi ikka räägiti, ja seda võib ju ka nimetada valitsuse istungiks, aga taheti jätta teist muljet. Tallinna linnavõime Vabariigi Valitsuse poolt Pronkssõduri teisaldamisest aga isegi ei informeeritud. Tallinna linnapea sai kuju ootamatust eemaldamisest teada hommikustest raadiouudistest.
Enne traagilisi sündmusi korraldatud uurimine näitas, et 57% elanikest oli kuju mahavõtmise vastu.

Sotsiaalteadlased kutsusid valitsust üle mõistlikkusele. Rahva enamiku arvamusega aga ei arvestanud.

Lõhuti värav surnuteriiki

Miks ei tohtinud monumenti teise paika viia ja skulptuuritagust müüri lõhkuda? Kahjuks on sellest vähe räägitud.

Tegelikult oli äralõhutu hoopiski mitte tavaline müür, vaid monumendi lahutamatu osa, mis olevat, nagu on kinnitanud mälestusmärgi üks autoreid arhitekt Arnold Hoffart-Alas, sümboliseerinud väravat surnuteriiki. „Müüri" näol oli tegemist eraldi kunstiteosega, mis moodustas ühtse ansambli Kaarli kirikuga. See taies, mis oli rajatud endisele eestlaste pühale hiiekohale, on nüüd hävitatud.

Semiootik Mihhail Lotmani kaudu oleme saanud teada, et mälestusmärki ei tohtinuks teisaldada ega surnuid ümber matta just sellepärast, et tegu on sakraalse paigaga, mis ühendab allilma inimeste maailmaga. Seda paika ümbritses teatud müsteeriumide loor. See oli püha paik.

Mida me Pronkssõduri teisaldamisest võitsime? Eestlased on sügavas shokis, et nende linn segamini peksti. Venelased on hingepõhjani solvunud, et nende püha monument pettusega minema veeti. Riik on lõhenenud kildudeks. Maailma mastaabis on Eestist saanud riik, kes sõdib monumentide, langenute ja vähemusrahvusega.

Integratsiooni tuleb nüüd alustada uuesti. Seni on püütud venelasi mitte integreerida, vaid hoopis assimileerida, s.t proovitud panna neid elama nii nagu eestlastel kombeks. Kusagil maailmas pole sedasorti katse korda läinud. Ei õnnestunud see ka poole sajandi jooksul nõukogude ajal, kui eestlasi püüti „vennalike rahvaste perre" sulandada.

Mõlemal poolel on aeg samm teineteisele lähenemise suunas astuda. Igaüks võib küll elada oma kultuuriruumis ja tavandimaailmas edasi, kuid samal ajal tuleb sügavalt austada naabri kultuuri, kombeid, pühapilte ja ausambaid. Selliseid sõdu ei võideta pommidega ja süüdlaste karistamisega. Bushi sõjapidurdamine Eesti mõistes ei tähendaks mitte Osama bin Ladeni kinnipüüdmist Ikla piiripunktis, vaid abinõusid Lasnamäel vaenutsevate noortejõukude maharahustamiseks ja järjekordse metanoolimürgituse ennetamiseks. Nii kirjutas Jaak Allik juba 2001. aastal.

[esiletõste]
Eesti on pärast „pronksiööd" sedavõrd teistsugune, et elame justkui teises riigis – pidevas kartuses, et ega see õudus ometi kordu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (51)