Mineviku valus valgus

Minu mereäärses kodukülas polnud nõukaajal piiritsooni ja igaüks võis takistamatult jalutada piki merekallast ümber kodulahe ühe poolsaare tipust kuni teiseni. See olukord ei muutunud esialgu ka peale iseseisvuse taastamist, kuigi mereäärsed karjamaad peagi tagastati endiste omanike pärijatele. Sajandivahetuse paiku aga ostsid mõned rikastuda jõudnud ärimehed ja pankurid sinna mere äärde endale suvilakrundid ja lõid püsti uhked häärberid. Oma valdused lasksid nad ümbritseda vägevatest tammepostidest ja jämedatest männilattidest taradega, mille otsad ulatuvad kaugele merre ja muudavad läbipääsu mereäärt mööda võimatuks. Selline jultunud seaduserikkumine (kuna kallasrada peaks olema kõigile avatud) tundus algul mõistetamatu. Kõik asetus aga oma kohale siis, kui selgus, et neile rikkuritele andis eeskuju ja moraalse indulgentsi toonane president Lennart Meri, kes samamoodi talitas oma Viimsis Armuneemel asuval krundil.

Riigipea paturegister

Lennart Meri presidendiks olemise ajast pole tänaseks veel eriti palju aega möödas ja enamik inimesi mäletab toonaseid sündmusi. Ajapikku hakkavad aga detailid mälus paratamatult hägustuma. Pealegi on paremerakonnad ja nende juhitav meedia teinud president Merist vaata et rahvuskangelase, kelle ees Eesti peaks jääma igavesti tänuvõlglaseks. Selle võla intresside eest ongi juba Tallinna lennujaama seinale kinnitatud tema pronksbareljeef.

Samas on Lennart Meri biograafias ja poliitilises tegevuses paljugi küsitavaid ja ebameeldivaid seiku, mille hulgast üht vähemtähtsat on juba eespool mainitud. Seetõttu on Henn Põlluaas endale võtnud tänuväärt ülesande - ta on kõik Meriga seotud kahtlase väärtusega ettevõtmised välja sõelunud ja vorminud raamatuks "Lennart Meri. Vabaduse valus valgus". Kõike autori käsitletut pole siinkohal võimalik refereerida, seetõttu piirdugem olulisemaga.

Esmalt kahtlustab autor Lennart Merit selles, et ta juba välisministrina oli teadlik, et Eesti ÜRO-sse astumise dokumentide hulka lisati ebaõigete piiridega kaart. Põhjalikumalt käsitletakse Meri tegevust seoses Eesti merepiiri tagasitõmbamisega Soome lahes, millest sai ainsana kasu Venemaa. Meri kui presidendi käsi oli otseselt mängus ka Aleksander Einselni tagandamisel Eesti kaitsejõudude juhataja ametist, kuna "Einseln oli Moskvale suure tõenäosusega mittemõjutatav ja šantazheerimatu isik" (lk 142). Edasi kantakse Meri paturegistrisse kohalike omavalitsuste seaduse väljakuulutamine, mis andis valimisõiguse ka mittekodanikele.

Kõige rohkem ruumi (ca 70 lk) on raamatus pühendatud Meri allkirjastatud nn juulilepetele, mille tulemusena Vene sõjavägi lahkus Eestist (kuigi autori arvates mitte täiesti), ent jättis siia suure hulga sõjaväepensionäre ja Paldiski tuumajäätmed. Ka juba kaks aastakümmet kestnud Eesti-Vene piiriläbirääkimiste saagas leitakse Meri roll olevat määrava tähtsusega. Neile teemadele lisanduvad merealade "kinkimine" Lätile nn kilusõjas, presidendi enda poolt loodud rahvusvahelise komisjoni järelduste aktsepteerimine, milles eestlastele pannakse süüks juutide hukkamist Valgevenes, kuigi selle kohta pole leitud ühtegi juriidiliselt vettpidavat tõendit jne jne.

Moosese kompleks

Lisaks poliitilisele tegevusele maalitakse raamatus Lennart Merist pilt ka kui inimesest, ja see pilt pole kaugeltki meeldiv. Meri iseloomu tunnusjooneks oli egotsentrilisus. Ta pidas end ilmeksimatuks ja ei arvestanud kuigipalju teiste inimestega ega ka kehtivate seadustega. Piltlikult väljendades, ta pidas end Mooseseks, kes ainsana suudab Eesti rahva tõotatud maale juhatada. Seetõttu arvas ta endal olevat ainuõiguse langetada ka põhiseadust eiravaid otsuseid ning omal äranägemisel piiramatus koguses kasutada riigi raha nii oma kantselei kulude katteks kui ka isiklike mugavuste loomiseks välismaal reisides ja kodumaalgi viibides.

Mõistagi ei saada raamatus üle ega ümber Lennart Meri ja tema isa Georg Meri kauastest sidemetest nõukogude võimu ja selle repressiivorgani KGB-ga. Paraku pole autoril midagi olulist lisada sellele, mida on juba põhjalikult analüüsinud tema poolt viidatud raamatus "Süümepiinadeta" Virkko Lepassalu, kuna KGB ei jätnud ripakile ühtegi agente otseselt kompromiteerivat dokumenti.

Lennart Meri põhimõtteid iseloomustab kõnekalt ka see raamatus avaldatud fakt, et esmalt andis ta nõusoleku enda ülesseadmiseks Keskerakonna presidendikandidaadina, kuid vahetas kohe paati, kui sai Isamaaliidult parema pakkumise, ja tagatipuks kandideeris teiseks ametiajaks hoopis ülesseatuna Liberaaldemokraatliku Partei (Reformierakonna) poolt.

Raamatus tuletatakse meelde ka seika, et Lennart Meri poliitikukarjäär sai alguse sellest, kui Edgar Savisaar kutsus ta oma valitsusse välisministriks; ilma selleta jäänuks ta poliitikas üleüldse kõrvalseisjaks.

Paraku ei maini autor poole sõnagagi seda, kuidas Lennart Meri selle teene eest tasus. Nimelt oli just president Meri see, kes oma kõrgelennulises pöördumises kutsus kõiki poliitikuid ja kogu rahvast üles "pühasse sõtta" Savisaare vastu, kes tema sõnutsi olevat sooritanud suisa Eesti riiklust ohustava kuriteo, kuna julges lindistada oma kõnelusi Siim Kallasega. Pole raske näha, et just see Lennart Meri avaldus sai avapauguks Savisaare ja Keskerakonna totaalsele vaenamisele, mis kestab tänini. Seetõttu pole raske taibata, keda pidas Edgar Savisaar esimesena silmas, kui ta möönis: "Mõned inimesed, keda ma olen poliitikasse aidanud, käituvad kaabaklikult."

Siia võiks lisada veel sedagi, et president Meri töö jätkajaks pürgib istuv president Ilves, kes luges hiljaaegu AK-s suure paatosega ette Keskerakonna-vastase avalduse veel enne, kui uurimisorganid olid jõudnud oma

uurimistoimingud lõpetada.

Mitte ainult Merist

Kuigi kõnealuse raamatu peategelaseks on nimikangelane, annab see küllaltki hea pildi ka autori enda vaadetest Eesti poliitikale ja poliitikutele. Kõigest kumab läbi rahvusradikaalide kinnisidee, et Eesti riik poleks tohtinud grammigi taganeda oma järjepidevusel tuginevatest õigustest, mis sätestatud rahvusvahelistes aktides ja eelkõige Tartu rahulepingus. Eriti kriitiline ollakse kõige suhtes, mis seotud Venemaaga ja venelastega. Suurimaks veaks loetakse Narva jõe taguste alade ja Petserimaa loovutamist. Seda pannakse lisaks Merile süüks ka Savisaarele, Laarile, Vähile ja teistele tipp-poliitikutele, kuni tänase välisministri Paetini välja.

Autor on välja arvutanud isegi Slantsõ basseini jäänud põlevkivivarude suuruse ja hinna ning väidab, et sellest jätkunuks Eesti energiavajaduse rahuldamiseks pea saja aasta jooksul. Paraku ei paku ta välja ühtegi ettepanekut, kuidas olnuks võimalik neid alasid Venemaa käest kätte saada. Kui Venemaal tuli see mõru pill alla neelata omal ajal paratamatusena, siis ta likvideeris selle „iluvea" esimesel võimalusel, ja teist korda ei sunni teda loobumiseks ükski vägi.

Taolise ettevõtmise ebareaalsusest said kohe aru nii Soome kui ka Saksamaa, kes loovutasid vastavalt Karjala ja Ida-Preisimaa. Ka Jaapani otsus mitte tunnistada Kuriili saarte okupeerimist pole aastakümnete jooksul andnud mingit tulemust.

Raamatu juhtmotiiviks on kõikide Eesti Komitee ja Eesti Kongressi otsuste heakskiitmine ning Rahvarinde saavutuste alavääristamine. Igal võimalikul juhul nenditakse, et Rahvarinne oli loodud perestroika toetuseks ja see ei seadnudki eesmärgiks Eesti riikluse taastamist. Neid seisukohti ilmestab küllalt hästi tsitaat 73. leheküljelt "Rahvarinde ja Savisaare salakaval plaan muuta Eesti Vabariik ENSV õigusjärglaseks, et kõik Eestis elavad muulased oleksid sellega saanud automaatselt EV kodakondsuse, kukkus läbi."

Lõpetuseks oleks paslik mainida Henn Põlluaasa seisukohta selles, mis tema arvates sundis Lennart Merit tegema nii paljusid Eesti riiklust kahjustavaid tegusid. Aeg-ajalt esindab ta seisukohta, et Merit sai Moskvast survestada, kuna seal olid Meri valgustkartvaid tegusid kinnitavad dokumendid. Kokkuvõttes on ta aga pigem seda meelt, et Meri täitis kuulekalt Läänest saadud juhiseid. Selle seisukoha paneb ta kirja järgmiselt: "Laiemas mastaabis oli Meri vaid ettur Venemaa, Euroopa Liidu ja lääneriikide poliitilistes mängudes" (lk 363).

Kui neid seisukohti kõrvutada, siis on mõlema kasuks piisavalt argumente. Kas poleks siis kõige tõenäolisem õigeks lugeda mõlema põhjuse koosmõju?

ENDEL RIHVK, kolumnist

[fotoallkiri] TUBLI TÖÖ: Henn Põlluaas on endale võtnud tänuväärt ülesande - ta on välja sõelunud kõik Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meriga seotud kahtlase väärtusega ettevõtmised ja vorminud need raamatuks "Lennart Meri. Vabaduse valus valgus".

Jaga |