Tallinna idee: Ühistupank taaskäivitaks rahvusliku majanduse

Mida edasi, seda rohkem on ühiskonnas kuulda pahameelt, et meie turul tegutsevad välispangad ei anna enam laenu, ei hooli kohalikust ettevõtlusest, eksitavad inimesi investeerimistoodetega, paigutavad pensionivarasid kahjumlikult, vähendavad pangaautomaate ja sulgevad pangakontoreid, muudavad makseid aeglasemaks, kuid samas tõstavad hoogsalt teenustasusid; raporteerivad oma hiigelkasumitest ja astuvad üha rohkem samme, et Eesti rahaasjade üle otsustataks välispankade peakontorites.

Eesti pangaprobleem ei ole väljamõeldis

Kus suitsu, seal tuld. Alati võib pangast tünga saanud inimesele tunduda olukord tegelikust mustem ning üksikjuhtum võib varjutada tegelikku, mõnevõrra positiivsemat üldfooni. Kuid päris tühjalt kohalt need jutud ka ei teki. Eelkõige arvestades erinevate pretensioonide hulka ja üldise meelepaha tagant paistvaid vaieldamatuid fakte. Olgu siis tegemist pensionifondide tootlust näitavate arvudega, suurte ja aina kasvavate teenustasudega, pankade kasumitega või Finantsinspektsiooni konkreetsete etteheidetega huvide konfliktide leidmiseni välja. Eesti pangaprobleem ei ole väljamõeldis, vaid tegelikkus.

Samamoodi jätkates rahaasjade korraldamise võime väikeriigis paraneda ei saa. Pigem on meil oodata rohkem probleeme, sest miks peaksid pangad oma kättevõidetud toidulauast loobuma või oma kõhutäied vähemrammusaks muutma? Vastupidi. Kuna meelepaha pankade ahnuse tõttu ühiskonnas üha kasvab ja see võib viia panku piiravate regulatsioonideni, siis püüavad pangad võtta maksimumi, pigistades klientidest välja viimasedki tulutilgad.

Turg tühja kohta ei salli

Seega seisame olukorra ees, kus ühel pool on meil oma rahaasjade korraldamisega probleemid, kuid teisal on turumajanduslikust vaatepunktist meie turul tühi koht. Teenust on vaja, kuid pakkujat pole. Finantsteenuseid ei pakuta meile konkurentsivõimelisel viisil. Selgelt on tunnetatav Eestis tegutsevate pankade ühine ja ühtlustunud soov üksteist teenuse pakkumisega mitte „ära kurnata" või klienti mitte „liigselt hellitada". Justkui vaikiva kokkuleppe teel maksimeeritakse oma kasum klientide taluvuspiire kompides ja neid piire pankadele soodsas suunas nihutades.

Turg tühja kohta ei salli. Järelikult peab ka Eesti pangandusprobleem saama lahenduse uute turutegijate abil. Millised uued tegijad on aga Eesti arengut silmas pidades parimad ja kelle abil saame kõige efektiivsemalt lahendada meie ette täna kerkinud probleeme?

Korraldame oma rahaasjad ise

Ühe „halva" välismaise asendamine teisega ilmselt suurt paranemist meie turule ei too. Miks peaksid eelkõige oma koduturu imidži ning äri kasumlikkuse eest muretsevad välispangad siinset väikerahvast ülemäära hellitama? Mingeid reaalseid turumahte ega rikkusi siin ju pole. Pealegi on praktika tõestanud, et erinevalt mõne poliitilise eneseimetleja arvamusest ei ole peale euro käibelevõtmist ja riigieelarvega süsteemset koonerdamist välismaised suurinvestorid, sealhulgas pangad, meie majandust arendama tõtanud.

Seega meeldib see meile või mitte, kuid lahenduse oma rahaasjade reaalseks korraldamiseks peame ikka ise välja töötama. Täpselt nii, nagu teised rahaliselt targasti mõtlevad riigid seda teinud on.

Eks ole Rootsigi ju maailma mõistes väikeriik. Kuid millegipärast meeldib neil seal oma rahaasju ise korraldada. Millegipärast Rootsis ei leita, et kuna turg on väike ja finantsstabiilsus tähtis, siis peaks rahaasjade korraldamise teenuse näiteks Saksa pankadelt sisse ostma ja oma pangad kinni panema. Näeme ju, et hoopis vastupidi - Rootsi paneb rõhku eelkõige oma pangandusele, ja teeb seda väga hästi, saates pangahaarmeid ka teistesse riikidesse lisaraha kokku korjama.

Eesti rahanduse jaoks parema lahenduse leidmisel ja käivitamisel peame lähtuma sellest, mida me saavutada tahame, millised lahendused võiksid olla meile nii sotsiaal-majanduslikult kui ka kultuuriliselt vastuvõetavad, ning ka sellest, mis võimalusi me saaksime praktikas realiseerida. Viimane asi, mida praegu vajame, on niisama tühjalt targutada süsteemi muutmise vajadusest, kui tegelik olukord aina halveneb ja väljapakutavaid ideid ellu viia pole võimalik.

Julge lahendus - Tallinna Ühistupank

Analüüs ja mitmete võimaluste läbikaalumine on mind viinud seisukohani, et parim lahendus meie vastuolulisele ja kahjumlikule rahahalduse seisule on ühistupanga võimaluse kasutamine seda liiki finantsorganisatsiooni asutamise kaudu. Esimese ja otsustava sammu ühistupanga loomisel peaks astuma Tallinna linn.

Tegemist oleks julge sammuga, kuid Tallinn on ka varem julgusega silma paistnud. Otsustavad sammud sisaldavad endas nii poliitilisi kui ka majandus-sotsiaalseid riske, kuid pealinna arengut jälgides peab ka kõige tulisem kriitik nõustuma, et Tallinna arendamisel võetud riskid on ennast õigustanud. Tallinna tullakse elama üle terve Eesti ja meie pealinna on rahvusvahelisel areenil palju kiidetud.

Loorberitele puhkama me jääda ei saa. Julgete algatustega tuleb edasi minna. Parempoolsete võim Toompeal on näidanud, mida tähendab paigalseis ja üksnes status quo nautimisele suunatud „igavene juhtimine". Meie Tallinna linnas sedavõrd destruktiivset käitumist endale lubada ei saa. Uskuge mind, Eesti elanikud on paremat väärt!

Raharinglus on majanduse vereringe, pangandus selle süda. Need Eesti majanduskeha elulised organid on täna võõras ja repressiivses halduses. Polegi siis midagi imestada, kui meie rahvuslik majandus hääbuma kipub ja meie riigi kui terviku ettevõtlus sumbumiskursile on suunatud.

Eesti inimesed võivad oma rahaasju ise korraldada

Ühistupanga teele minek ei tähenda mingil viisil turumajandusest loobumist. See tähendab lihtsalt seda, et Eesti inimesed võtavad oma rahaasjade korraldamise uuesti enda kätte ja teevad seda viisil, mis on neile kõige kasulikum ja annab meie rahvuslikule majandusele uue hoo. Me ei pea oma piiratud võimalustega toetama teiste riikide heaolu, ja seda veelgi enam olukorras, kus ise iga päevaga järjest suurema vaevaga toime tuleme.

On aeg endale tunnistada, et viimase paarikümne aasta jooksul oma iseseisvat majandust ehitades oleme oma elutähtsaid funktsioone välismaalastele kinkides vindi pisut üle keeranud. Mõistame, et noore ja väikese riigi pidamine ebastabiilses maailmamajanduses toodab ebakindlust, ja siis proovitakse ennast igal viisil vanemate ja kogenenumate külge haakida. Samas on praktika ikkagi tõestanud, et pigem saavutatakse paremaid tulemusi julgelt edasi astudes ja oma huve ise kaitstes, mitte teiste riikide ja rahvaste abile ja halastusele lootes.

Toogem siis rahvuslik rahandus taas oma rahva hallata! See on tõsine väljakutse. Sellise sammu eestvedajal lasub suur vastutus. Tallinna linn on valmis seda vastutust kandma. Me juba oleme nagunii kogu Eesti majanduse vedur, nagu on näidanud kas või see, kuidas oleme Tallinnas järjepidevalt Euroopa eeskuju üles ehitanud.

[esiletõsted]

Kuna meelepaha pankade ahnuse tõttu ühiskonnas üha kasvab ja see võib viia panku piiravate regulatsioonideni, siis püüavad pangad võtta maksimumi, pigistades klientidest välja viimasedki tulutilgad.

Viimane asi, mida me praegu vajame, on niisama tühjalt targutada süsteemi muutmise vajadusest, kui tegelik olukord aina halveneb ja väljapakutavaid ideid ellu viia pole võimalik.

On aeg endale tunnistada, et viimase paarikümne aasta jooksul oma iseseisvat majandust ehitades oleme selle elutähtsaid funktsioone välismaalastele kinkides vindi pisut üle keeranud.

EDGAR SAVISAAR, Tallinna linnapea

[fotoallkiri]

SAVISAAR SÕUAB ÜHISTUPANKA: Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea kirjutas ka 3. märtsi „Pealinnas", et Eesti pangandusparadiis vehib sisse rohkem kui 100 000 inimese aastapalga ega anna selle eest midagi vastu. „Olukorda aitaks õiglasemaks muuta ja Eesti inimesi lüpsilehmastaatusest päästa linnavalitsuse kavandatav ühistupank. Eesti on ilma naljata muutunud välispankade lüpsilehmaks," märkis Savisaar.

Foto IVARI VEE

Jaga |