Mida rooste ei riku

Ainulaadse, ligi kaks ja pool tuhat vana fotot sisaldava väljapaneku autori, nimeka skulptori Mati Karmini selgitussõnas oli kirjas: „Mälestus sadadest tuhandetest esimeses Eesti Vabariigis elanud õnnelikest ja tegusatest inimestest on talletunud vaid mõnes milligrammis hõbedas. Kui on olnud õnne, ja õhkõrn hõbedakirme pole aurustunud tules või lahustunud mullas... Pääsenud imekombel hävingu ja unustuse roostes hammasrataste vahelt."

Kunstnik oli osanud seostada suurte klaastahvlite alla läbisegi pandud pere-, kooli-, tähtpäeva-, argielu- jm albumifotosid roostetehnikas metalltahvlitega, millele kunstnikukäega kantud vaimulikud tekstid Koguja Raamatust ja Uku Masingult, ootamas süvenemistahtelisi vaatajaid.

Erakordselt detailiküllane näitus püüdis anda vastust vahel meid kõiki vaevavale küsimusele: mis jääb järele elatud eludest? Kunstnik pakkus vastusteks: vaimuvara, mis kogutud ja kirjasõnasse, muusikasse või kunsti talletatud; rajatud talud, majad, tehased ja ülesharitud maa; sangariteod ajalookeeristes ja elukatsumustes; riigi ja ühiskonna hüvanguks panustatud töö; lapsed, kelle kaudu kõik jätkub; lood ja mälestused, mis antakse edasi järgnevatele põlvedele ning mida ikka jutustatakse ja kirja pannakse.

„Ometi ei jagu kõigile õnne olla mäletatud. Kümned tuhanded eestlased on jäljetult kadunud ajaloo hammasrataste vahele. Kuid oma aja lugu jutustavad meile julmalt laialipillatud eludest sageli vedelema jäänud nimetud fotod, mis on sattunud ajapikku neti- ja antiigikauplustesse," manitseb kunstnik elusolijaid, nentides, et aastakümnete pärast võivad mälestused kustuda ka järglaste juttudest ning kõik olnu näibki siis olevat tõepoolest tühisuste tühisus.

Kuigi põrandale laotatud postkaardiformaadis fotosid polnud kerge silmitseda, oli hingejõud, mida väljapandust hoovas, ebatavaline, mõõtmatu. Seepärast, kallid kaasmaalased, suhtugem harda austusega vanadesse perekonnaalbumitesse ja muudesse fotokogudesse!

Mati Karmin on nii kunstisõpru kui ka muid kaasinimesi varemgi üllatanud. Esmajoones meenusid tema isiknäitused, kus oli väljas meremiinikestadest tehtud mööbel. Kui aga silmitseda tema monumentaaltööde loetelu, on lausa jahmatav, milliseid rabava mõjuga ja alatiseks meelde jäävaid taieseid on ta suutnud luua (mitmed neist koostöös arhitekt Tiit Trummaliga). Näiteks reisipraami „Estonia" hukule pühendatud monumendid Hiiumaal Tahkunas ja Pärnus, olümpiasangar Alfred Neulandi büst Valgas, Hugo Treffneri, Jaan Tõnissoni ja Juri Lotmani monumendid Tartus. Kes ei teaks purskkaevuskulptuuri „Suudlevad tudengid" Tartus Raekoja platsil ja Marie Underi skulptuuri Rahvusraamatukogu ees? Mullu valminust olgu ära mainitud Põlvamaal ajaloolise Postitee äärde paigutatud dekoratiivskulptuur „Rändaja" ja Eesti Õpetaja autähis Virumaal Haljalas.

Jõulukuud järjekordse tugeva kunstielamusega vääristanud kujurit tänades ja talle jõudu soovides

MAGNUS LILIENKAMPF, vana viiendat põlve tallinlane

Fotol:

Mati Karmini monumentaaltööde loetelu algab Kärdla kalevivabriku monumendiga (1985). See põlistab mälestust Hiiumaa ja selle tähtsaima asula elu suunanud ja kohalikku vaimsust tänini mõjustavast oma aja kohta üpris suurest tööstusettevõttest (1830--1941).

Kas ei peaks ka niisuguste austusväärsete Eesti ettevõtete saatust, mis nüüdsel rahuajal on pidanud olemasolu lõpetama, jäädvustama kivvi või metalli?

Jaga |