22. september – võitluseta vastupanu päev

Ajalooliselt on see kuupäev muidugi kaheldavalt valitud. Päev, mis pidanuks näitama vastupanu Idast peale tunginud Nõukogude armeele ja taganevatele Saksa vägedele pole õieti ühte ega teist.

Sel päeval 1944. aastal ei toimunud suuri lahinguid ega muid vastupanuaktsioone. Punavägi, sealhulgas selle ridades sõdinud Eesti Laskurkorpuse eelsalk, sisenes tankidel Tallinna ning Pika Hermanni tornis paar päeva lehvinud sini-must-valge asendati punalipuga. Muidugi pidi 22. septembri uutmoodi tähistamine, mille Riigikogu 2005. aastal toonase Isamaaliidu ja Res Publica eestvedamisel tähtpäevaks muutis, tähendama venekeelse elanikkonna poolt senini tähistatud Tallinna vabastamise päeva ümbermõtestamist.

Esimest korda oli vastupanuvõitluse päev ametlikult kalendris 2007. aastal. Kümnekonna aasta järel on nüüd näha, et seda päeva tähistatakse ikka erinevalt. Toompeal veidi pidulikuma lipuheiskamisega ning akadeemiliste organisatsioonide lipuvalvetega ja pärgade asetamisega Vabadussõja võidusamba jalamile. Peetakse kõnesid ja meenutatakse viimast vastupanu enne Nõukogude vägede saabumist pealinna.

Venekeelne kogukond peab just sel päeval ikka meeles Suure Isamaasõja ajal Tallinna vabastamist natsivägede käest. Eesti pealinna vabastamine on paljudele sellest kogukonnast praeguseni üks tähtpäev kangelasliku sõja episoodist, mil fašistid löödi Leningradi alt taganema ning nood ei suutnud enam enda käes hoida ei Tallinna ega Riiat.

Mis toimus 1944?

1944. aasta septembri algul sõlmis Soome N.Liiduga vaherahu, ning kuna Saksamaal kadus ära toetus põhjast ning armeegruppi „Nord“ ähvardas ümberpiiramine, alustas Hitler vägede kiiret väljatõmbamist Eesti mandriosast. Saksa poolel sõdinud eesti väeosad, millel polnud soomusväge ja raskerelvi, jäeti saatuse hoolde.

 Võimuvaakumit ära kasutades määras peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots 18. septembril ametisse Otto Tiefi valitsuse. Äsjaloodud valitsus deklareeris neutraalsust Teises maailmasõjas. 20. septembril kerkis Pika Hermanni tippu Eesti lipp, mis järgmisel päeval lehvis seal veel koos haakristilipuga. Mõningast relvastatud vastupanu Tallinna jõudvatele Nõukogude vägedele osutasid eelnevatel päevadel vaid Soomest naasnud vabatahtlikud ja nn Pitka-poisid. Mõned eestimeelsed grupid pidasid lokaalset tulevahetust taganevate sakslastega, et nood ei saaks pealinnas õhkimistega suurt kahju teha.

Vaid mõni tund enne seda, kui Nõukogude armee üksused Tallinna jõudsid, lahkusid pealinnast viimased Eesti valitsuse liikmed. Mõni päev hiljem peatas valitsus Läänemaal oma tegevuse. Uluots pages Rootsi, Tief jäi Eestisse. Saksa okupatsioon asendus Nõukogude omaga.

Seega sobinuks relvastatud võitluseta vastupanu päevaks pigem 18. september, mil Tiefi valitsus välja kuulutati, või 20. september, mil trikoloor paariks päevaks Toompeal heisati. 22. september on selles kontekstis pigem alternatiiviks seni Moskva poolt määratud tähistamistväärivale päevale. See on võrreldav sellega, kui prantslased tähistaks oma vastupanu (La Résistance) selle järgi, mil Wehrmacht marssis 1940. aasta 14. juunil Pariisi, aga mitte selle järgi, kui liitlased Prantsusmaa pealinna 25. augustil 1944 vabastasid. Viimast tähistatakse tänini Pariisi vabastamise päevana.

Pärast 20. septembrit 1944 läks veel 45 aastat, kui trikoloor uuesti Pika Hermanni tornis heisati. 22. septembrit võiks mõtteliselt võtta kui üht võitluseta vastupanu hetke, mil langenud sini-must-valge uuesti heiskamist oodati läbi aastakümnete.

AIVAR JARNE,

Kesknädal

[fotoallkiri]

RIIGI TEATAJA 20. SEPTEMBRIST 1944: Peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluotsa käskkiri 18. septembrist 1944 nimetada ametisse Otto Tiefi valitsus. Loodud valitsus deklareeris neutraalsust Teises maailmasõjas.

Jaga |