Eesti: mitu rahvast, üks riik

“...sellisel kujul, nagu me soovime ja arvame, pole integratsiooni olemas. On lihtsalt assimilatsioon...”

Hille Tänavsuu (PM 18.02.2008)

Niisugune on siis meie riigis teostatava  integratsioonipoliitika tagajärg. On ilmne, et see poliitika on läbi kukkunud. Integratsiooni areng  kajastub selgesti  Pronkssõduri epopöas – algul kergeid muigeid esile kutsunud spektaaklitest jõudsime tänavarahutusteni, politsei ja kohtu sekkumiseni.

 Anneksioon või okupatsioon?

 Meie rahvuspoliitika  on rajatud valele alusele.  Nõukogude aeg Eestis ristiti võimulepürgivate poliitikute poolt poliitilistel kaalutlustel anneksioonist ümber okupatsiooniks. Lähimineviku kohta võib veelgi vängemaid sõnu kasutada, kuid riigi poliitika rajamine valele alusele võib kaasa tuua suuri pahandusi.

”Eesti entsüklopeedia” annab  nendele  mõistetele akadeemilise seletuse. Anneksioon on teise riigi territooriumi või selle osa vägivaldne liitmine oma riigi territooriumiga; rahvusvahelises õiguses on anneksioon keelatud. Okupatsioon on  võõra riigi või selle osa ajutine hõivamine teise riigi relvajõududega.

Asi paistab selge olevat. Peab väga tahtma, et need mõisted segi ajada.

Kui nüüd püüda elatud elu alusel need mõisted paika panna, võib tekkida oht seda elu ilustama ja taga kiitma hakata. Anneksioone panevad ikka toime diktaatorlikud riigid. Anneksioon hävitas Eesti riigi, nõudis hulga inimeste elu, sundis ellujäänuid elama võõraste seaduste ja võõra elukorralduse järgi. Kõike seda olid teised Venemaa alad juba ammu enne meid juba kogeda saanud, Baltimaid oma võimu alla haaranud riigil oli selline komme oma rahvaid valitseda. Aga okupatsioon see siiski ei olnud. Kõik nõukogude võimu all mööda saadetud aastad ei olnud ühesugused. Stalini surma järgsetel aastatel olid Baltimaad omaaegsete vaimuelu  suurkujude meenutuste järgi nendele välismaa eest, kus sai veidi vabamalt mõtteid vahetada mujal keelatud kunsti ja kultuuri teemadel ning uudiseid kuulata.

Ja siiamaani toimivad meie riigis üksteisele vasturääkivad ning kogu riigi elu häirivad põhimõtted.

 Jutu järgi integratsioon

 Osa poliitikuid, keda ähvardas oht iseseisva riigi poole liikumise protsessist kõrvale jääda, haaras kinni juba varem tuntud ja edukalt ära kasutatud rahvusluse ideest. Sõna okupatsioon kõlas Venemaa suhtes vängemalt, ja seda võis ära kasutada uustulnukatest vabanemiseks, et taastada sõjaeelne Eesti Vabariik. See aga tähendab – luua ainult eestlastest koosnev rahvusriik.

Propagandistlikus sõnavõtus või kirjutises võib möödunu kohta ükskõik kui teravaid väljendeid kasutada, kuid riigi poliitika peab olema rajatud siiski realistlikule alusele. Võitlus võimu pärast sundis mõningaid poliitikuid oma tegevuses lähtuma päevapoliitikast ja rahva eksitamisest, et vabaneda võõra võimu ajal sisserännanuist. Uustulnukad aga ei lahkunud. Sai selgeks, et tuleb nendega koos edasi elada.

Integratsiooniprogrammi kohaselt pidid uustulnukad  sulanduma uude riiki – eestlaste riiki. Peamiselt pidi see toimuma eesti keele omandamise kaudu.

Objektiivsed tingimused tihedamaks kooseluks ja koostööks on olemas. Venelastest poliitikutel ei õnnestu kuidagi luua vene rahvuspoliitikat ajavat parteid. Hääletamas käinud venelastest valijad vastavad ikka, et ei poolda vastasseisu rahvuste vahel, vaid koostööd. Vene rahvuslikest nimekirjadest aga pole veel keegi valituks osutunud.

Mõtlevatele venelastele, venelaste mainet kujundavatele inimestele, oli samuti Nõukogude Liidus valitsev kord vastumeelne. Eesti eraldumises ja uue riigi loomises nägid nemadki võimalust uutmoodi elama hakata. Nad püüdsid õigusele ja õiglusele rajatud riigi loomisele kaasa aidata, võtsid osa Eesti Kongressi valimisest. Kuid võimulepääsenud poliitikud hakkasid hoopis üles ehitama sõjaeelset riiki, mille kodanike hulka uustulnukaid ei arvatud. Seega juba enne uue riigi tekkimist asuti selleks ajaks välja kujunenud ühiskonna lõhestamisele, õhutades vaenulikkust eri rahvuste vahel.

Eestlased ei käitu venelastega suheldes võõristavalt, veel vähem vaenulikult. Üks-ühele suhtluses ei ole eestlastel ja venelastel vahel ei ole probleeme. Riigikeelt kaitsvad ametnikud ja ka eesti keelt omandada püüdvad venelased kaebavad, et eestlased lähevad venelastega suheldes tavaliselt üle vene keelele ega aita kaasa edukamale riigikeele omandamisele. Siit saamegi ettekujutuse eestlaste suhtumisest venelastesse, üldse mitte-eestlastesse. Personaalsel, üks-ühele tasemel saadakse hästi läbi.

Eestlaste suhtumist venelastesse üldiselt aga varjutab tugevasti minevik, põlvest põlve edasi antav, lähemas või kaugemas minevikus läbi elatud ebaõiglus. Eestlaste ajalugu on olnud ühel või teisel määral väljenduv võitlus oma õiguste eest omal maal.

 Peremehetundega integratsioon

 Lõpuks on eestlased saanud oma maa peremeesteks.  Peremees aga vastutab oma valdustes kõige eest. Tal on  kohustus luua õigusele ja õiglusele rajatud riik, kindlustada oma rahvale püsiv,  kaasajale vastav tulevik. Meie  kohus on tagada meie maale elama sattunud teistest rahvustest inimestele samasugused inimväärsed elamistingimused. Integratsioonipoliitika ongi selleks loodud, kuid suuremat edu pole märgata. Selle pärast muret tundvad inimesed või need, kellele  integratsiooniga tegelemine  on kohustuseks,  teevad aeg-ajalt ettepanekuid integreeritavate kaasamiseks integratsiooniprotsessi. See on aga rohkem nagu ”integreerimismäng”, mida vastaspool ei võta kuigi tõsiselt, kahtlustades assimileerimiskavatsusi. Tegelikult on integreerimist meile endile vaja samapalju  kui mitte-eestlastele.

Politseis ja Siseministeeriumis on  mulluste aprillisündmuste kogemused põhjalikult läbi uuritud, et järgmine kord situatsioonist puhtamalt välja tulla. Kuid suurema operatsiooni läbiviimise õnnestumine ei teeks au ei meie riigile ega rahvale. Seepärast oleks parem, kui selliseid asju enam ei juhtuks.  Aprillirahutustes ei osalenud kogu venekeelne elanikkond, samas on tema praeguses olukorras meie maal pinnas sellisteks ekstremistlikeks  väljaastumisteks.

Eestis elavad venelased, meisse hästi suhtuvad venelased, meile head soovivad venelased ei ole ühe asjaga rahul, üks asi ei  rahulda neid. Mis see võiks küll olla? See võib olla suurrahva kogu maailmas kõrgelt hinnatud keele allasurutus meie maal.

 Üks pluss üks võrdub kolm

 Meid, eestlasi, on vähe ja jääb kogu aeg vähemaks. Jääme kogu aeg nõrgemaks nii suhetes muu maailmaga kui ka ise oma eluga toime tulemises. Meie hulgas elab ja töötab suur hulk mitte-eestlasi, peamiselt venelasi, kes võiksid olla mitte ainult meie liitlased,vaid ka kaaskodanikud, kelle kohta võiksime öelda – Eestimaa rahvas. See tähendab rahvas, kes kõigil elualadel koosneb võrdõiguslikest kodanikest. See tähendab aga vene keele riigikeeleks tunnistamist.

Me oleksime tugevamad, kui tülitsemise asemel oleksime liitlased, veelgi enam, kui oleksime oma ühise kodumaa võrdõiguslikud kodanikud ja patrioodid. Matemaatiliselt väljendades, üks pluss üks annaks mitte kaks, vaid kolm, sest tihedas sõbralikus koostöös saaksime olemasolevale midagi juurde. Vastuolulistes suhetes annaks üks pluss üks ainult poolteist.

Me saaksime kaks võrdõiguslikku kogukonda, mis ei oleks teineteise vastu ega võistleks teiseteisega. Tihedates suhetes toimub vastastikune mõjutamine. Siin on mõlemal poolel põhjust pingutada, et teisele mitte alla jääda, vaid püüda üle olla. Eelistatud olukorras on see, kes mõlemat riigikeelt oskab.

Vastutus oma tegude eest muutuks  konkreetsemaks. Selgemalt tunnetataks oma seost just oma rahvaga, iga väärtegu leiaks rahvuskaaslastelt hukkamõistu. Tunnetades juba maast madalast sellist seost oma rahvaga, võiks kujuneda uus ühiskond. See poleks natsionalism, vaid oma rahva täpsem määratlemine suhetes teiste rahvastega .

Integratsioon on täies ulatuses realiseerunud meie spordis. Kõigi, ükskõik mis rahvusest sportlaste saavutused on meie kõigi ühised saaavutused. Tänu sellele on sport Eestis muutunud laiahaardelisemaks ja tulemuslikumaks.

Eri rahvuste koostöös on peamine usaldus. Samuti ka ausus. Nendest on aga meie riigis praegu paraku suur puudus.

[fototekst]  APRILLIVASTASSEIS 2007: Lõhutud aknad, sajad tuhanded kroonid kahjumit – selliseks kujunes Pronkssõduri epopöa.

ARNOLD TAKKIN (87),  Viljandi

Jaga |