Kui baltisakslaste omandiskandaal meediasse lahvatas

HEIMAR LENK,      18. jaanuar 2006


Ümberasujate salanimekirjad külvasid segadust Kadriorgu ja Toompeale

1998. aasta 6. mai Sõnumilehes ilmus tõelise sensatsiooni järel lõhnav kaanelugu sadade baltisakslastele ebaseaduslikult tagastatud majade kohta. Sama päeva õhtul paiskas riigijuhtidele äärmiselt ebamugava teema eetrisse ka ETV tarbijakaitsesaade "Pooltund kõigile". Kas kokkusattumus, või ühine püüd õiglasema riigi poole? Nii ajalehes kui TV saates esinenud ennustasid pikki omandivaidlusi ja kohtuprotsesse paljudeks aastateks.

Mina töötasin neil päevil menuka Sõnumilehe toimetuses ja minu õde Marika tegi Eesti Televisioonis populaarset tarbijakaitsesaadet „Pooltund kõigile". Meie silmis oli riigis möllav omandireform, kus vend ei tundnud enam venda ega isa oma poega, üles ehitatud valedele alustele. Osale elanikkonnast muutus varade ümberjaotamine äärmiselt ülekohtuseks.

Uues Eestis uus küüditamine
Tuhandeile sundüürnike perekondadele oli üheksakümnendate lõpp valu ja pisarate aeg. Üksteise järel tõsteti perekondi kodudest välja. Majavalitsuse ametniku või uue omaniku koputust välisuksele kardeti neil päevil sama paaniliselt nagu omal ajal NKVD püssimehe samme eeskojas.
Parajasti oli käimas omandireformi uus laine. Maju hakati tagastama ka sõja eel või ajal Eestist lahkunud baltisakslaste järeltulijaile. Tihti ka nende majade jälile jõudnud kinnisvarasulidele, kes kõiki petuskeeme appi võttes kantisid hinnalisi kinnistuid kohalikele variisikutele.
Omandireformi aluste seadus aga ei lubanud 1940. aastal Saksamaale ümberasunuile vara tagastada. Seda lihtsal põhjusel, et Adolf Hitleri kutsele järgnenud riigi- ja rahvussakslaste vara läks Eestist lahkumisel üle Saksa usaldusvalitsusele ja viimase kaudu sai mahajäänud vara omanikele kord juba kompenseeritud.
Valetagastamise kuldseks võtmeks sai asjaolu, et sageli oli võimatu tõestada, kas varanõudja esivanemad olid ikka ümberasujad, kes armastatud Füüreri kutsel koju sõitsid. Ümberasujate registrid ja nimekirjad olid Tallinna arhiividest nagu tina tuhka kadunud. Saksamaalt neid ka ei leitud. Venemaa arhiividega suhtlemist peeti aga ebaeetiliseks.

Transpordinimekirjad! Tõeline sensatsioon
Need ilmusid järsku. Nimekirjad, mis näitasid täpselt, millal ja millise laevaga tuhanded sakslaste perekonnad Tallinnast lahkusid. Kes need tähtsad paberid arhiivi salakambrist päevavalgele tõi, polegi täpselt teada.
Mind informeeris unikaalsest leiust isiklik usaldusväärne infoallikas linnavalitsuses. Esimesed kommentaarid Sõnumilehe tarvis sain Tallinna omandireformiameti juhatajalt Vladimir Viieselt ja korrakaitsenõunik Priit Männikult.
Nimekirju vaadates torkas kohe silma, et osa lehekülgi oli kuhugi kadunud. Keegi oli neid enne avalikkuse ette toomist justkui "toimetanud". Hiljem kuulsimegi arhiivinduses töötanud mõttekaaslaste käest, et tuntud advokaate ja kinnisvaraasjatundjaid oli arhiivides sagedasti nähtud.
Saime teada ka mõnede varahoidjate nimed, kes eriti innukalt olid ümberasujate majade uurimisega tegelnud ja asjast huvitatuile kallist infot jaganud. Kahtlus, et tähtsad leheküljed kadusid toimikuist alles üheksakümnendail aastail, süvenes üha.
Rääkides "meie", pean silmas Tallinna Üürnike Ühenduse aktiivseid liikmeid, kes baltisakslaste vara valetagastamise uurimisega väga aktiivselt tegelesid.
Eksperdiks sai omandireformiameti peaspetsialist ja tulihingeline kodanike õiguste eest seisja Feja Räim. Tema andis ümberasujate kohta esimesed intervjuud ja asus kohtuprotsessidel kaitsma ülekohtu alla sattunud sundüürnikke. Meie meelest õiglaste kohtulahenditeni jõudsid siiski vaid üksikud protsessid.

Uurimiseks loodi valitsuse erikomisjon
Peaminister Mart Siimann püüdis tõe jälile saada. Avalikkuse survel, üürnike ühenduse nõudmisel ja Riigikogu liikme Aino Runge toetusel loodi asja uurimiseks valitsuse erikomisjon. Meedia jälgis toimuvat tähelepanuga, kuigi ilmunud materjalid üürnike vastu erilist sümpaatiat üles ei näidanud.
Parimas seisus oli Sõnumileht, millel oli üürnike avalikus survegrupis otseallikas. 1998. aastal õnnestus mul esikaanelugudena päevavalgele tuua terve hulk valetagastamisi, võltspitsatite ja -passide kasutamisi ning paljastada tankistidest libaomanikke.
Pettustega läks asi läks nii kaugele, et uurijad rääkisid salajasest keemialaborist, kus „taastoodeti" justkui maailmasõja eel vormistatud testamente ja volitusi. Keegi vanahärra olevat sulidele müünud paki poole sajandi vanust kantseleipaberit, kuhu sõjaeelsed lepingud peale maaliti.
Maikuus lahvatanud omandiskandaal püsis Sõnumilehes üleval peaaegu aasta ja andis materjali tervelt üheteistkümnele telesaatele. Protsessi sekkus president Lennart Meri, hulk kõrgeid ametnikke ja tuntud advokaate. Enamik neist oli algusest peale baltisakslastele varanduse laustagastamise poolt, kuid meedias lahvatanud skandaal riigivõimu massiliste seaduserikkumiste kohta,hoidis neid oma arvamust kõva häälega välja hüüdmast. Pahandus jõudis otsaga Saksa suursaadik Henning v. Wistinghausenini välja, keda ka Tallinnas libavaranduse saamises kahtlustati.
1998. aasta lõpus tundus, et Siimanni valitsus oli valmis justiitsvigade paranduseks ja ümberasujatele vara tagastamisest keeldumiseks, kuid ministritel jäi ajast puudu. Kuigi järgmise aasta märtsis võitis Riigikogu valimised Keskerakond, andis president Meri valitsuse moodustamise Isamaaliidule. Olin uue peaministri Mart Laari esimesel pressikonverentsil, kus teatati, et baltisakslastele varanduse tagastamine saab valitsuse tegevuse üheks prioriteediks. Tegelikult kujunes küsimusest suur tüliõun, mida pole suudetud lahendada praeguseni.
Kohtuprotsesse on jätkunud pikkadeks aastateks ja nagu ütles eelmisel kolmapäeval Riigikogu kõnetoolist rahandusminister Aivar Sõerd, jätkub neid vaidlusi veelgi paljudeks aastateks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)