![]() Kalle Muuli ja tema „roojane kiht"REET KUDU, 16. aprill 2014Siim Kallas väitis pärast Eestist pagemist, et eestlased peavad valima: kas olla eliidiga või eliidi vastu? Aga kes on üldse Eesti eliit? Kust ta pärit on? Mis on ta tunnused? Ja miks ta end üldse eliidiks peab? Kas Janukovõtš on Ukraina eliit? Ikkagi olnud demokraatlikult valitud Ukraina president? Või oli ta hoopis isiklikku kulda ahnitsev käpard, kes ei suutnud rahvarahutusi vältida?
Kas on tõesti nii, et kui Jumal annab kellelegi parteiameti, siis teeb temast automaatselt ka eliidi? Kalle Muuli on üks uue aja meediaprohveteid, kelle raamatuid hoolega reklaamitakse ja tõese ajaloo-lisana koolilastele soovitatakse. Keegi ei kahtle Muuli sõnaoskuses ja igasuguste telgitaguste tundmises, olgu siis telk purupunane või sinimustvalge. Aga mida lapsed Muuli viimasest teosest „Vabariigi sünnimärgid" eluteele kaasa saavad? Saavad näiteks teadmise, et Nõukogude Eesti elu kattis „ühtlane roojakiht", sest „Eesti ja Venemaa vahel ei olnud riigipiiri, kompartei ja KGB katsid ühtlase roojakihina tervet kuuendikku planeedist. Kremlis istusid kommunistid, Tallinnas Pagari tänaval istusid kommunistid, Valges majas istusid kommunistid ja loomulikult istusid kommunistid ka Mainoris Rahvarinde algatuskeskuses ja hiljem selle eestseisuses." Ekskommunist Muuli unustab, et kuigi tema ei olnud Rahvarinde algatuskeskuses, kuulus ka ta ise „roojakihti", astudes komparteisse süngel stagnaajal (NLKP liige 1984-1989), kui iga endast lugupidav haritlane püüdis „roojast" eemale hoida ja kommunismi ideaalid olid tsenseerimise ja väiklase tagakiusamisega ammu ebausutavaks muudetud. „Roojaste" klassile on iidses kultuuririigis Indias teatavasti kindel koht, ja see pole austatava eliidi hulgas. Eestlastel oli murranguhetkel suur lootus „roojast" puhastumisele. Mitte nii, et komparteilaste pead oleks teiba otsa aetud nagu prantsuse aristokraatia omad (on ju ikkagi humaansem sajand), vaid nii, et enam poleks vaja olnud end ideoloogilise valetamisega „roojastada". Just seda parteitud ja ausad eestlased lootsid. Aga võta näpust - rahvast ja Rahvarinnet sunnitakse „roojaste" ehk sovetiajal omandatud meedianippidega tunnistama, et aus eestlane peab nüüdsest vabatahtlikult austama selliseid endisi sovetiaparatšikuid, nagu näiteks Andrus Ansip. Ja seda ei nõua enam suur Stalin, vaid hoopis meie oma Kalevipoeg? „Roojane kiht" oli järelikult (Muuli määratluse järgi) ka kõigi loomeliitude juhtkond. Kes valinuks sinna komparteituid? „Roojased" olid armastatud kirjanikud ja kultuuritegelased, aga nad oleks saanud selle „rooja" endalt murranguajal julgelt ja ausalt maha pesta, luues niisuguse „väikse ja armsa vabariigi", millest Vitali Belobrovtsev riigitelevisioonis unistas. Mida nad tegid selle asemel? Hakkasid end hoopis innukalt ja alatult sovetisüüst puhtaks pesema, jättes hätta parteitu elanikkonna. Rahvas oli äkki stagnaaegne, iganenud, mahakantav - komparteilastest juhid aga mitte? Need aparatšikud, kes olid näiteks Tartu ülikooli komsomoli- või parteikomitee liikmed, hakkasid äkki Eesti Komitees suurteks eestlasteks, nõudes... Mida? Lugege vaid Eesti Komitee nõudmisi, kuigi ühel aparatšikul polnuks rahvalt midagi nõuda, vaid ainult kompartei mineviku pärast vabandada! Lihtrahvas paraku usub intelligente Lihtsad inimesed uskusid Marxi ja Engelsi tõdesid siis, kui bolševikud teatasid, et proletariaat peab ühinema ja haritlastel kõri läbi lõikama. Rahvas usub ka Kalle Muulit, kui meie peavoolumeedia järjekordselt rahvusliku „headuse nimel" kurje vaime välja manab, unustades isamaalised „roojakihi" esindajad. Ometi ei saa ka Muuli jätta oma raamatus tunnistamata: „Rahvarinde sünd meenutas Suurt Pauku. See oli plahvatus." Ja lisab: „Rahvarinnet ei loodud ülalt alla ega alt üles. See tekkis korraga kõikjal ja levis kulutulena üle maa." Rahvas oli tõesti tookord koos, ka paljud venelased. Eriti eestivene haritlased olid siis veel koos eestlastega, lootes, et luuakse Šveitsi-taoline „väike ja armas vabariik", kus loeb inimene ise, tema eneseväärikus ja tema heateod. See lootus on tänini tuha all hõõgumas, sest rahvas on veel elus, kuigi Rahvarinne on vaid mälestus. Meie praegust elu iseloomustab kahjuks mitte eestivenelaste lõimumine eestlaste sekka, vaid (peavoolumeedia survel!) eestlaste endi lõimumine ekspartorgide kannupoisteks. Kurb allaheitlikkus, mida me suutsime NSVL keskvõimu ajal vältida! Meid sunnitakse austama karjäärikommuniste vaid seepärast, et nad tõusid vabas riigis jälle võimule. Ma tahaksin aga elada Eestis, mis poleks lõhestunud ja kus poliitik suudaks rääkida suurima naabermaaga täiskasvanuna. Seda on suutnud vaid Keskerakond, sest teised pole lihtsalt hakkama saanud. Marju Lauristin ütleb alati õigeid asju. Nii ka Rein Veidemanni raamatus „Kusagil Euroopas": „Bolševism on viirus, mis võib tekkida mis tahes kujul. See võib tekkida punasena, mustana ja valgena ja sinimustvalgena ja igatepidi. See on poliitilise eksklusiivsuse fenomen: üks on vale ja teised kõik õiged, üks on patrioot ja teised on reeturid. See on võitlus selle nimel, et teine pool poliitikast välja suruda. Selle vastu ma olen ja see on ka põhjus, miks ma hakkasin tegelema poliitikaga." Ja ometi surutakse nüüd Keskerakonda poliitikast välja täiesti „bolševistlikult". Põhjus: see partei kogub kõige rohkem eestivenelaste hääli. Aga kas Keskerakond saadab valimispäevadel välja NATO relvajõud, nagu Reinsalu loodab Eestis õnne hoida vaid võõra väega? Miks ei vaidle arvamusliidrid peaminister Taavi Rõivasega, kes riigiteleri „Kahekõnes" teatab, et selle ühe paha parteiga ei tahtvat ju keegi... Mida? Kas liivakastis mängida? Poliitik peaks ometi suutma opositsiooni võites mõistev olla ja vastasega dialoogi pidada, mitte mossitada, miks teised said rohkem hääli!? Ehk just seepärast valib rahvas erinevalt kui tagatoad seda ette näevad, sest need tagatoalised on liiga sageli olnud poliitilised hüpiknukud? Kahjuks ka välismaalt tulnud poliitikute käes, kes sovetielu ja partorge pole omal nahal tunda saanud ning usuvad sinisilmselt, et eestlus iseenesest kogu vabariigi elu „roojast" puhastab. Andrus Ansip ei suutnud peaministri kohalt lahkudes rahva ees vabandada, et ta oli juba nõukogudeaegses ülikoolis karjäärikommunist. Tema poliitilisele tõusule aitasid kaasa nii dissident Jüri Kuke protokollid kui ka Pronkssõdur; nii rahva lõhestamine kui ka rikkaid poputav maksusüsteem. Ja Kalle Muuli ei suuda kirja panna, missugust „roojakihti" tekitab praegu see ekskommunistide juhitav meedia, mis peab Ansipi-suguste ilmumist Eesti Vabariigi poliitikasse sama normaalseks nähtuseks nagu ka üha süvenevat vaesust ja viha rahvusvähemuse vastu. Aga kui Ansip jõuaks kord Europarlamenti, oleks see sovetitegelinskite võit meid kõiki liitnud vabadusunistuse ja loomulikult ka kunagise Rahvarinde üle. Kurjuse impeeriumi rajajad võivad siis tõesti väga uhked olla ja taevast meile tunnustavalt lehvitada. Kes on ikkagi Eesti eliit? Vaieldamatu eliit oli ja on minu jaoks Artur Alliksaar, kes suri vaesuses. Eliit oli ja on Juhan Viiding, kes tegi pärast murrangut enesetapu. Aga ma pole kindel, kas kogu meie Riigikogu ja poliitikud iseenesest eliidi hulka liigituvad. Kes neist tõesti eliidiks jäävad, seda kinnitab alles ajalugu. Kas on eliidiks jäänud Boris Kumm ja August Pork? Kas on seda Jaan Anvelt või Johannes Lauristin? Parteitu kirjanikuna, kel pole võtta teist emakeelt peale selle, milles praegu kirjutan, püsib minus lootus, et kui Rahvarinde-aegset eestlaste ühist õnnelootust lõplikult „meediaroojaga" ei tsementeerita, võiks kunagisest „ühtlasest roojakihist" saada hea väetis puhtamale elule, sest ühine õnn tähendab eelkõige üksteise mõistmist ja austamist, ka vabandamist. Lõpuks on roojamine omane kõigile elusolenditele, aga ainult inimolend on suutnud söömise ja roojamise vahepeal ka peaga mõelda ja hingega tunda.
[esiletõste] Keskerakonda surutakse nüüd poliitikast välja täiesti „bolševistlikult". REET KUDU, kirjanik
Viimati muudetud: 16.04.2014
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |