Nädala juubilar SERGEI RAHMANINOV 140

Ta lapsepõlv polnud pilvitu. Isa armastas koduväliseid lõbusid, raskelt haige ema külmapoolne iseloom pigem takistas kui soodustas sooje suhteid oma üliandeka pojaga. Muusikutalendi päris Rahmaninov geenitasandil tõenäoliselt oma isapoolselt vanaisalt, kes oli pianist ja helilooja. Sergei hakkas klaverit harjutama juba neljaselt. Areng oli ülikiire, mis võimaldas poisil 9-aastaselt Peterburi konservatooriumis õppida. Kolm aastat hiljem õppis ta Moskva konservatooriumis, mille lõpetas suure kuldmedaliga nii lootusiandva helilooja kui ka väljapaistva pianistina. Lõpueksamil esitas ta säravalt Beethoveni klaverisonaati op. 53 ja ühe osa Chopini klaverisonaadist.

Rahmaninovi diplomitööks oli ühevaatuseline ooper „Aleko", mis põhineb Puškini tuntud poeemil „Mustlased". Ooperit hindas teiste seas kõrgelt Pjotr Tšaikovski, kelle soovitusel kanti teos peagi ette Moskva Suures Teatris.

Samal ajal valmisid ka Rahmaninovi üks tuntumaid klaveriteoseid - Prelüüd cis-moll ning Esimene klaverikontsert.

Tõsine ja ootamatu tagasilöök tabas noort autorit ta Esimese sümfoonia esiettekandel. Osaliselt võis ebaedu põhjustada dirigent Aleksandr Glazunovi pealiskaudne töö. Paljud ei suutnud kohaneda noorukese helilooja uutmoodi muusikaga, kuigi ta pidas oma loomingus esmatähtsaks meloodilisust. Autor elas läbikukkumist erakordselt raskelt üle - tükk aega ei kirjutanud ta midagi.

Õnneks kutsuti Rahmaninov dirigendiks Sergei Mamontovi erateatrisse - see tähistas uut arengut geeniuse loometeel. Mamontovi teatri tähtede hulka kuulunud Fjodor Šaljapinist sai Rahmaninovi eluaegne sõber ja mõttekaaslane. Depressioonist aitas üle saada ka tollase Venemaa tuntud arst ja hüpnotisöör Nikolai Dahl, kellele helilooja pühendas oma Teise klaverikontserdi.

Rahmaninov kirjutas küll harva otseselt programmilist muusikat, kuid tema oopustel on sageli konkreetsetest teostest pärit algtõuke põhjused. Nii on heliloojat inspireerinud paljud proosa-, veel rohkem aga luuleteosed, sageli ka maalid või looduspildid. Meenutuseks olgu kasvõi tema „Etüüd-pildid" op. 33 ja 39. Rahmaninovi loomingus kuuleb sageli kirikukellade kõla ja vana-vene kirikumuusikast lähtuvaid nostalgilisi intonatsioone, mida ta noorena ise kuulis ja koges Novgorodis, Kiievis ja Moskvas. Kuulakem kasvõi Rahmaninovi koorisümfooniat „Kellad".

Välismaal sai Sergei Rahmaninov tuntuks esmajoones pianisti ja dirigendina, kuigi esimese kutse aluseks Londonisse olid ikkagi Rahmaninovi teosed.

1902. aasta kevadel naitus Rahmaninov täditütre Nataljaga, kes oli tõeliseks toeks argieluasjades saamatule mehele ja peagi ka kahe tütre isale.

Kaks aastat hiljem kutsuti Rahmaninov Moskva Suurde Teatrisse dirigendiks. Ta tõi menukalt lavale Dargomõžski, Borodini, Glinka ja Tšaikovski tuntumad ooperid, kuid dirigeeris ka enda kirjutatud uudisteoseid „Ihnus rüütel" ja „Francesca da Rimini".

Loomingurahu otsingud viisid helilooja koos perega 1905. aastal mõneks ajaks Dresdenisse. Seal valmisid nii Teine sümfoonia kui ka Arnold Böcklini maalist inspireeritud sümfooniline poeem „Surnute saar".

Tagasi Venemaale naasnuna sukeldus ta muusikaelu organisatsioonilistesse tasandeisse. Temast sai Vene Muusikaühingu ja Vene Muusikakirjastuse tähtis tegelane. Muusikuna töötas ta Moskva Filharmoonia Ühingu dirigendina. Põhjus oli lihtne - Venemaal oli pelgalt heliloojana materiaalselt raske hakkama saada. Ometi Rahmaninov kirjutas palju, valmisid mitmed tähtteosed, millest Kolmas klaverikontsert oli pühendatud tollase muusikamaailma tipp-pianistile Josef Hofmannile, kelle hinnangul oli Rahmaninovi kätes teras, südames aga kuld.

Paljudele intellektuaalidele traagilisel 1917. aastal otsustas Sergei Rahmaninov koos perega Rootsi kaudu Venemaalt lahkuda. Ettekäändeks sai esinemiskutse ning mõne kuu elasid Rahmaninovid Kopenhaagenis. Helilooja kutsuti USA-sse ning sinna pere 1918. aastast asuski.

USA kodakondsust Rahmaninov ei võtnud, kuid muutis oma meelt pisut enne surma. Ta igatses kodumaad, tema kodus olid teenijad alati venelased, samuti perearst ja loomulikult lähimad sõbrad.

Eksiilis kirjutas Rahmaninov vähe muusikat, küll aga andis erakordselt tihti kontserte ning õnneks ka plaadistas palju. Rahutu elu halvendas ahelsuitsetanud ja kohviga liialdanud mehe tervist. 1940. aastal valmis tal viimane teos „Sümfoonilised tantsud". Kolm aastat hiljem, veebruaris andis Rahmaninov viimse kontserdi. Ta suri vähki veidi enne oma 70. sünnipäeva. Suur looja on maetud oma naise Natalja kõrvale Kensico kalmistul New Yorgi lähedal.

Maailma muusikalukku kindlalt läinud ja kolmel erineval alal tegutsenud Sergei Rahmaninov tunnistas küpses eas ise, et pole iial suutnud otsustada, milline oli ta tõeline kutsumus - helilooja, pianist või dirigent. Õnneks teadis ta, et kuulajatel pole kunagi sellist probleemi tekkinud. Nemad tunnustasid Rahmaninovi kõrgelt kõigis ta loomeavaldusis, milleks ta oli sündinud.

ENN EESMAA

Jaga |