Toomet ja Jürgenson räägivad jälle raudteest!

11. jaanuar 2006


Eesti Päevalehe majandustoimetuse juhataja Vallo Toomet kirjutas mullu 29. detsembril loo pealkirjaga „Oktoobriraudtee ussjätke vajab kiiret operatsiooni". Lugu rääkis põhiliselt sellest, kuidas Eesti riik teeb Eesti Raudtee omanikele liiga ning raudtee on seetõttu minemas Vene firmade kätte. „Riigi huvi Eesti Raudtee aktsiate ostu vastu on pigem teoreetiline kui praktiline," kuulutab Toomet sama loo minipealkirjas.
Vallo Toomet oli 2000. aasta detsembris erastamiskonkursil võitnud Rail Estonia pressiesindaja, kes kaitses Ameerika lipu all maale toodud Vene sulikampa veel 2001. aasta veebruaris, ehk siis, kui Isamaaliidu poliitiline katus sellelt tehingult oli juba langenud.
Angotti/Massei ja Sposato maaletoomise katse eest kaasvastutav toonane teede- ja sideminister Toivo Jürgenson seletab aga Toometi loo juures, et riigil pole praegu põhjust raudtee tagasiostmiseks. „Ohtlik oleks, kui BRSi osaluse müümisel tekiks majanduskeskkonda ja konkurentsi pärssiv monopoolne struktuur. See võib juhtuda, kui ER satub mingi konkreetse vedaja otsese mõju alla," hoiatab nüüd Jürgenson, kes ise minister olles tegi kõik endast oleneva, et just see juhtuks.

Meenutamaks, kes, kuidas ja milleks Eesti Raudtee erastamisega tegelesid, avaldab Kesknädal joonealusena paar peatükki Vello Pildi koostatud ja Rahvaliidu välja antud raamatust „Kolmikliidu riigiröövid". Lisaks raudtee parseldamisele rääkis raamat ka laarivalitsuse katsest sokutada Venemaa kontrolli alla Eesti Energia.

Kolmikliidu riigiröövid

Koostanud Vello Pilt

Raudtee parseldamine
Mart Laaril läks esimesel valitsusajal aia taha "pankade likviidsuse likvideerimine". Kuid uuesti peaministriks saades võttis ta nõuks suurte riigivarade otsese likvideerimise. Energeetika oli liialt priske pala, mis ahnitsejaile kurku kinni kiilus. Küll aga tuldi toime raudtee mahamüümise ja rongiliikluse likvideerimisega.
Euroopas oli raudtee erakätesse andmisega kuulsaks saanud vaid Margaret Thatcher. Nüüd leiab enamik brittidest, et see oli halb tehing. Aga ehk oligi "raudne leedi", keda Laar korduvalt oma eeskujuks on nimetanud, talle teenäitaja.
Nii või teisiti, raudtee erastamine, nagu elektrijaamade müük, kirjutati 1999. aasta kevadel võimuosaliste koalitsioonileppesse. Aasta pärast masin käivitus. Ajakirjandus teatas juulis neljast pakkumisest, sügiseks jäi neid kolm.
Kell pidi kukkuma 20. novembril. Vaatame 23. novembri Maalehte. Niisiis, kes tahtsid endale Eesti raudteed?
• USA taustaga Rail Estonia oli nõus 66% Eesti Raudtee (ER) aktsiate eest väidetavalt maksma kõige rohkem – ligi 1,7 mld krooni ja investeerima 5,2 mld krooni kümne aasta jooksul. Rail Estonia strateegiline partner erastamisel oli Kinsley Group koos ühe Ameerika suure raudteefirmaga, kelle osalemiseks oli Kinsley Rail Estonia teatel saavutanud põhimõttelise kokkuleppe.
• Baltic Rail Service oli aktsiate hinnaks pakkunud ligi miljard krooni ja lubas investeerida 5 mld krooni viie aasta jooksul. BRSi omanikeringis olid Railroad Development Corporation, USA firma Rail World, Suurbritannia raudteede ehitus- ja haldusfirma Jarvis Plc tütarettevõte Jarvis International ning Eesti ettevõtjate Jüri Käo ja Guido Sammelselja juhitud OÜ Ganiger Invest.
• Raudtee Erastamise Rahva AS pakkus hinnaks ligi 900 mln krooni. Samas lubas Eesti ettevõtjatele, Serco Group Plc-le ning Rootsi raudteefirma SJ tütarettevõttele SJ International kuuluv RER investeerida kõige rohkem: 7 mld krooni kümne aasta jooksul.
Eesti Raudtee ostja pidi esialgsete plaanide järgi selguma 13. detsembril.
Kui suuroperatsiooni peadirigendilt teede- ja sideminister Toivo Jürgensonilt päriti, kas on võimalik, et erastamine ebaõnnestub, vastas ta enesekindlalt: ei näe põhjust, miks peaks ebaõnnestuma.
4. detsembri Postimehes jätkas mees samas vaimus: kuna reisijatevedu on AS Eesti Raudteest juba varem eraldatud, siis mingit hirmu rongisõidu muutustes karta pole. (NB! Ei läinud kuigi palju aega, kui Jürgenson sai kuulsaks ka reisirongide likvideerimisega. Aga sellest juba edaspidi.)
Oma tookordses kirjutises väitis minister Jürgenson, et Eesti Raudteel ei ole strateegilist tähtsust Eesti riikliku julgeoleku mõttes. (?) Edasi maalis ta muinasjutupildi, missugune õnn tuleb raudtee õuele pärast selle eraomandusse minemist. "Raudtee uus omanik ei saa tegutseda pahatahtlikult, me oleme kehtestanud reeglid ja oleme võimelised nende täitmist kontrollima."

Ostjateks sulikamp
Nagu esitatud pakkumistest on näha, lubas kõige suurema rahapaki, ligi 1,7 miljardit krooni lauale laduda Rail Estonia. 30. novembri Eesti Ekspress hoiatas: Eesti Raudtee erastamisel suurima ostupakkumise teinud Rail Estonia on rahata ja alles otsib rikast kosilast.
Tiina Joosu ja Sulev Vedleri kirjutisest "Jänkid ostavad raudteed ja müüvad iseennast" (Eesti Ekspress) saime lugeda:
"Raudtee aktsiapaki eest suurimat hinda pakkuval firmal Rail Estonia AS puudub strateegiline investor, mida Eesti riik ostjatelt nõuab. Sisuliselt on Rail Estonia 1,7 miljardi krooni suurune ostupakkumine müügis.
Tegemist on tüüpilise spekulatiivse käitumisega. Sooviga suur tükk kätte saada ja siis vaheltkasuga edasi müüa.
Rail Estonia juht John Orrison kinnitab rahaka uue omaniku otsimist. Ütleb, et peab läbirääkimisi Ameerika ühe suurema raudteefirmaga Canadian Pacific. Eelleping on juba sõlmitud ning firma esindaja tuleb järgmisel nädalal Tallinna.
Konkurendid püüavad aga Rail Estoniat müügireeglites ettenähtud investori puudumise tõttu mängust välja puksida."
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)