Palju kära eimillestki

ROBERT LEPIKSON,      07. august 2002



Kodanike valimisliit on erakonnale hea mask eelmise võimuperioodi kestel tehtud vigade ja möödalaskmiste varjamiseks ning valija tähelepanu uinutamiseks

Uudistevaene aeg on tihti argumendiks huvitava bioloogilise nonsensi ellukutsumiseks - sääsest tehakse erilise vaevata elevant. Nii on juhtunud ka valimisliitude ja parteinimekirjade teema ümber keerutamisega. Hämmastav on see, et mitte kusagil pole ilmunud arvudel põhinevat analüüsi. Võtsin aluseks tänase päeva seisu Võru maakonnas lähtudes asjaolust, et tegu on pisiomavalitsustest koosneva ja mulle mitte päris võõra paigaga.

Millest kõnelevad arvud?

Võrumaal on 13 omavalitsuse üksust, neist elanike arvult suurimad Võru linn ja Võru vald. Eelmistel kohalikel valimistel osutus valituks 36 nimekirja, neist parteide nimekirju 2 (Keskerakond), mis teeb 5,5 %. Samal ajal on volikogudesse pääsenud rahvaesindajaid kokku 171, neist erinevate parteide liikmeid 65. Parteilaste osakaal on 38 %.
Olemegi jõudnud esimese absurdini. Olematu parteide nimekirjade osakaal ja suhteliselt suur parteilaste arv valitute hulgas. Mis siis lahti on? Partei liikmetel oleks ju loomulik moodustada omad nimekirjad, st partei nimekirjad, ja seal ka kandideerida!
Ei tahaks hakata spekuleerima, piirduksin oma mälestustega minu poolt juhitud nn koonderakondliku taustaga valimisliidu Tallinn päevilt. Otsus kodanike valimisliidu kasuks langes väga lihtsal põhjusel: Koonderakond ei söandanud omal ajal oma nime all valimistele minna, kuna eelmise võimul oldud perioodi jooksul oli piisavalt käkki tehtud ja kardeti ebaedu valimistel…
Niisiis kodanike valimisliit on hea mask eelnenud võimuperioodi parteilisele käkile. Küll aga saaksid selle varjus endised piruka juures olnud uuesti jagajaks ja valitsejaks.
Valimisliit kui hämamise vahend on ju tegelikult päris hea äriidee, mida annab ka teise kandi pealt pruukida: Võrumaal võimul olevaid valimisnimekirju uurides torkab silma, et tihti on erinevates valimisnimekirjades koos konkureerivate parteide liikmed ja seda lausa sama omavalitsuse volikogus! Austatud Riigikohus, kõike seda te oma otsuse langetamisel ilmselt ei arvestanud, kahjuks.

Kolistaks arvude maailmas edasi

Suurim parteilaste osakaal volikogulaste hulgas on Varstu vallas (72,7%), väikseim Sõmerpalu vallas (7,7%). Rahvaarvult suuremates omavalitsustes on vastavad numbrid: Võru linn (61,9%), Võru vald (23,52%).
Kui analüüsida kogu maakonna pilti, siis selgub, et pole miskit seost valla elanike arvu ja volikogu parteistumise vahel.
Selline tõdemus muudab täiesti mõttetuks nimekirjade lubamise ja mitte lubamise piiri tõmbamise lähtuvalt elanike arvust. Nimetaksin seda absurdiks number kaks ja tahaksin siinkohal meenutada lugejale kõiki neid nutulaule, mis seni ajalehtedes ära trükkimist on leidnud. Halastamatu arvude maailm toob meid absurdini number kolm.
Ühe ja sama nimega kodanike valimisliite esineb mitmeid, popima nime kandjat lausa kuues omavalitsuses. Tegu pole loomulikult kohaliku parteiga, vaid ikka vabade kodanike vabade liitudega, millest kõneldes tuleb segaduste vältimiseks valla nimi appi võtta. Sellise kaerast, mannast, tatrast ja jumal teab millest veel kokku segatud pudru iseloomustamiseks ei jää muud üle, kui tsiteerida meie Lennu-taadut: "Tule taevas appi!"
Statistika lõpetuseks peaks vast hindama ka erakondade edu liikmete värbamisel. Esikohal on Res Publica, kes on suutnud ära rääkida tervelt 18 volikogulast, teisel kohal on väsimatu Villu, kelle võitlused on toonud Rahvaliitu 13 kohalikku aktivisti, auväärsel kolmandal kohal on Mõõdukad 10 erakondlasega. Väljendit "ära rääkida" kasutan seetõttu, et selgete seisukohtadeta, mitte midagi korda saatnud (ei head ega halba) erakond ei saagi vist muidu läbi, kui peab omale uusi liikmeid värbama nii nagu poisid diskoõhtul tüdrukuid: lihtsalt ära rääkima…

Mis siis ikkagi ette võtta?

Ilmselt oli Riigikogu valimisliite keelates liiga resoluutne. Ehk oleks abiks olnud näiteks erakondade poolne kohustus lubada tingimusi esitamata eelolevatel valimistel kõigil huvilistel oma nimekirjades kandideerida - üks kord, üleminekuperioodiks. Sellisel juhul ei saaks väita, et tegu on nn sundparteistamisega. Kuigi, kui aus olla, on see jutt ka täna jaburavõitu - mina küll ei tea ühtki mõistlikku erakonda, kes kohe esimese asjana liikmeks astumise avalduse pihku surub.
Täpselt sama jabur on jutuvada, mille kohaselt ei sobi potentsiaalsetele kohalikele volikogulastele ühe või teise erakonna poliitika - mida väiksem on omavalitsus, seda vähem on tegemist poliitika tegemisega -, võimulolek taandub igapäevamurede lahendamisele. Minul oli ja on ka edaspidi kama puha, kes mu solgitorusid paikab, olgu see siis "sots", "nats" või "kommu".
Sobimatu oleks jagada riigikogulastele õpetussõnu, kuid mina jätaks kõik muutmata ning Riigikohtu lahendit arvestades määraks üleminekuajaks kolm aastat. Kodumurud, koostööd, tasakaalud ja muude nimedega kodanike valimisliidud võiksid eelseisvatel valimistel veel mitmeviljaputru keeta, kuid neil tuleks seista raske konkurentsi ees - meie erakonnad peaks seadma oma nimekirjad üles kõigis Eestimaa omavalitsustes. Julgus ja hea pealehakkamine on pool võitu, kaotus pole valimistel miski häbiasi ning aus konkurents on see, mis elu edasi viib.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)