Eestlase ajalugu on üks suur müstika

JÜRI KADAK,      26. juuli 2006


3. osa

Häda väikerahvaga

Eestlastel on kombeks hädaldada oma väiksusest; sellest on räägitud kui ajaloolisest paratamatusest. Kõiges selles on süüdistatud kõigepealt nii venelasi kui ka kommuniste. Meie aga ei taha meenutada, et oleme viimase 200 aasta jooksul Vene impeeriumile tagasipöördumatult kroonuteenistusse andnud üle 100 000 noore suguvõimelise mehe, samuti ligi 400 000 venestunud ümberasujat ja nende järeltulijat. Sama saatus on puudutanud ka nende kümnete tuhandete eestlaste järeltulijaid, kelle esivanemad lahkusid aastail 1940–1944 Läände „kommunismivastast võitlust" jätkama.

Suurrahvad ei ole alati tekkinud kõrgest sündimusest, vaid ka oskusest teisi rahvaid endaga liita ja assimileerida. Nii tekkisid näiteks britid ja sakslased. Mitte niivõrd kolonisatsioonipoliitika, kui vene õigeusk ja tema kirikukeel tekitasid sisuliselt vägivallatu integratsiooniprotsessi, mis keetis ühes katlas russideks slaavlasi, varjaage, soomeugrilasi, tatarlasi jne.

Suurrahvad on ka need, kelle nimetus tuleneb riigi nimest. Nii on venelasteks nimetatud vene õigeusu vastu võtnud saksa ja balti aadelkonna teadus-, poliitika- ja sõjanduseliiti. Ka teist väikerahvast, soomlasi ei ole häirinud Johan Vilhelm Snellmani, Pehr Evind Svinhufvudi, Carl Gustaf Mannerheimi, Jean Sibeliuse jne rootsi päritolu. Lätlastel on kõik Ivan Ivanovid Ivans Ivanovsid. Samas on väikerahvad uhked oma venestunud rahvuskaaslaste üle. Tatarlastel oli selleks tsaar Ivan Groznõi, grusiinidel Bagrationide kõrval ehk ka Jossif Dzhugashvili, hilisem pangaröövel Koba, keda minu emapoolne vanaisa, tsaariarmee soldat Aleksander Johanson käis Kaukasuse mägedes püüdmas. Mis oleks ajaloos muutunud, kui Koba oleks sattunud Johansoni püssitoru ette?

Omadele võõras

Meie aga ei suutnud õigel ajal integreerida üheks rahvaks oma sugulusrahvaid lõunas, põhjas ja idas. Me ei tunnistanud omadeks isegi liivlasi; tänu sellele on nüüd Vidzeme ja Kurzeme Lätimaa osad. Meie ei taha omaks võtta venemaaeestlasi ja seda edukat baltisaksa vähemust, keda esindasid maailmakuulsad maadeuurijad Adam Johann von Krusenstern ja Fabian Gottlieb von Bellinghausen, teadlane Friedrich Georg Wilhelm Struve, kuulsusrikkad Uexküllide ja Bergide suguvõsad, sisuliselt Napoleoni võitjad ja Soome Venemaaga ühendanud kindralid Barclay de Tolly, Karl Toll, Ludvig Wittenstern, feldmarssal Friedrich von Buxhoevden jne. Kõik nad olid Peterburi Kindralstaabi Akadeemia eelkäija – 1802. aastal taasavatud keiserliku Tartu ülikooli sõjateaduste professuuri õppejõud või kasvandikud. Eestlastele ei kõlvanud viimane Mongoolia valitseja Ungern-Sternberg ja ärapõlatute hulgas on ka üks rahvusvahelise õiguse loojatest, eesti päritoluga professor Friedrich Fromhold von Martens.

„Plats puhtaks"-ideoloogiast

Gustav Naani „filosoofiliste seisukohtade" teisest seaduspärasusest tuleneb, et iga põlvkond tahab olla eriline. Selleks peab tal olema oma absolutiseeritud seisukoht ja ideoloogia, millega tehakse eelnev põlvkond maha. Niisuguse teooria kohaselt oskas see miljoniline rahvakild alates Eesti Vabariigi loomisest korduvalt oma ühiskonnast luuaga üle käia. Kõigepealt löödi plats puhtaks tsaariaegsetest ja siis Pätsule mittelojaalsetest ametnikest. 1940/41 kõrvaldati omade eestlaste poolt enamik eestiaegsest vaimueliidist. Need, kes sellest järele jäid, sattusid kas gestaapo küüsi või olid sunnitud muutuma 1944. aastal paadipõgenikeks. 1951. a. kõrvaldati „natsionalistide" pähe suurest sõjast kohale jäänud intelligents ning 40 aastat hiljem käis üle Eestimaa Mart Laari luud „plats puhtaks", millega tõrjuti kõrvale nõukogude perioodil peale kasvanud uus koorekiht. Nüüd on Euroopasse üle kolimas uus eesti intelligentsi põlvkond.

See „seitsme luua protseduur" on aset leidnud viimase saja aasta jooksul. Milline võib siis ollagi järelejäänud kodueestlase keskmine IQ ja mida me temalt ootame, kui isegi homo novus ehk välismaal elav tuntukssaanud eestlane on kodus põlualune?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)