Ühishuvid

Halb on see, et pärast suurepärast veretu laulva revolutsiooni võitu, millist teist sellist maailmas pole, on paljude eestlaste elu kulgenud vastupidiselt ootustele-lootustele. Saame seda järeldada rahvaarvu vähenemisest, seda nii madala sündimuse kui ka suure väljarände tagajärjel, samuti tööõnnetuste, liiklusavariide, tule- ja uppumissurmade ning narkomaania leviku tõttu. (Ainult puugihammustuse pärast ei ole veel keegi surnud.) Kõnekas on seegi, et sini-must-valgeid lippe näeb lehvimas vaid laulupidudel ja üsna hõredalt riigipühade puhul. Kui laulva revolutsiooni ajal seisis Rahvarinne Balti ketis, skandeerides „Vabadus! Vabadus! Vabadus!", siis väljendas ta peamist soovi - vabaneda Nõukogude Vene ülemvõimust. Parempoolsete vaadetega isamaalased Balti ketiga ei ühinenud; neile sobinuks rohkem: „Varandust! Varandust! Varandust!"

Omandireformi käigus algaski varanduste jagamine. Ei mingit rahvaga arutlemist. Laari üleskutsel „Raha paneb kõik paika!" hakati Eesti Vabariiki taaslooma. Rahvas nimetas seda „ärastamiseks". Tekkisid rikkad ja vaesed. Paljud jäid kodudest ilma. Kui Rahvarinne eesotsas Savisaarega võitles Interrrinde vastu, siis Laar tegi koostööd nende ninamehe Koganiga.

Kahekümne aasta jooksul ei ole meie parteid suutnud ega tahtnudki kokku leppida meie rahva ühishuvides. Nii väikses riigis kui Eesti peaks seda tegema. Parempoolsete parteide ühishuvi on teada - see on rikastuda ja Edgar Savisaar koos Keskerakonnaga poliitikast välja tõrjuda. Kuidas seda tehakse, oleme juba kakskümmend aastat näinud. Savisaare järele on luuratud (isegi Kapo), teda on süüdistatud ja mõnitatud. (Samal ajal sai Herman Simm rahulikult aastaid Vene luure kasuks töötada!)

Nüüd on parempoolsetele ulatunud abikäe, et Savisaart tõrjuda, isegi meie president Ilves. (Siis, kui Savisaar aktiivselt tegutses laulvas revolutsioonis, laimas Ilves välismaalt Eestit.)

Tavaliselt on nii, et mida kauem ühte asja teha, seda paremini see õnnestub. Savisaare tõrjujate kohta seda öelda ei saa - mida ägedamalt nad Savisaart ründavad, seda narrimalt see välja kukub. President kuulutas Savisaare juba enne Riigikogu valimisi kui „Vene mõjuagendi" persona non grata'ks. Nii räige süüdistuse põhjal oleks võinud Savisaarel käed raudu panna, kuid miks seda ei tehtud? Eks seepärast, et süüdistus oli alusetu. Muidu on varem seda valesüüdistuste alusel mitme keskerakondlasega tehtud.

Kui võimulolevad parteid ja president Ilves kulutaksid eesti rahva huvidele mõtlemisele, olukorra parandamisele ja riigis valitseva korralageduse kõrvaldamisele nii palju aega kui Savisaare „skandaalidele", oleks meie riigis elu normaalne. Seni on olnud meie parempoolsete parteide kokkumängimise tulemus nagu pimedas toas pusle kokkupanek - keegi ei tea, missugune pilt vastu vaatab, kui valguse peale lased.

Eesti rahva ühishuvi on lihtne - ükski eluvaldkond Eestis ei tohiks praegu olla viletsam, kui oli enne laulvat revolutsiooni. Riigi elu peaks olema korraldatud nii, et iga kodanik tahaks ohu korral oma riiki kaitsta, et poleks plehkupanijaid.

Julgen meelde tuletada neid eluvaldkondi, mis nõukogude aja lõpus olid paremini organiseeritud kui meil vabas Eestis.

Nõukogude ajal ei olnud töötuid, sest polnud töökohtade puudust ja töötamine oli lausa kohustuslik. Põllumaad olid haritud, maaparandus heal järjel.

Polnud kodutuid. Üürikortereid ehitati plaanipäraselt, keldrikorteritest koliti elanikud välja.

Arstiabi oli tasuta. Ravimid olid odavad ja kõigile kättesaadavad. Tuberkuloos osutus peaaegu likvideerituks ning tuberkuloosisanatooriumide arvu hakati vähendama.

Tänavalapsi polnud. Sõjajärgsed kotipoisid olid suureks sirgunud ja juurde neid enam ei tulnud.

Kehtis koolikohustus. Polnud koolivägivalda. Tehnikumides ja ülikoolides maksti headele õppijatele stipendiumi. Lõpetajad kindlustati töökohaga.

Polnud narkomaane.

Pensionile mindi 55-aastaselt (naised) ja 60-aastaselt (mehed).

Nii riik kui ka üldsus pidasid väga oluliseks registreeritud abielu.

Kultuurile, eriti kehakultuurile, pandi väga suurt rõhku.

Meie oleme kakskümmend aastat olnud klammerdunud kapitalismi külge. See võimaldab ühel rahvaosal (ettevõtlikel) kiiresti  rikastuda. Kuid süües kasvab isu - rikas tahab veel rikkamaks saada, ja seda kapitalistlik süsteem võimaldab.

Paljudes riikides on aru saadud, et kapitalism on ammendunud. Juba enne meie „laulvat revolutsiooni" ütlesid Rootsi majandusteadlased, et Rootsis on sotsialism.

Kes paneb Eestis rahva ühishuvid maksma? Kas on need meil üldse olemas?

H. KUKK, Tartu

Paberkandjas ilmus lühendatult.

Jaga |