Vigu võib teha, kuid neid ei tohi korrata!

ANDRES ELLAMAA,      05. mai 2004


Ajalugu kipub korduma, kahjuks farsi vormis. Tänased kuukümnesed peaksid mäletama aega, kui kaevurid, füüsikud ja tublid kolhoosnikud ühehäälselt ja suure kirega paljastasid, naelutasid ja häbimärgistasid rahvavaenlastest renegaate. Mis sest, et enamik paljastajatest polnud eluski lugenud tekste, mis neid marru ajasid. Paljastamiseks kõlbasid B. Pasternak, A. Solzhenitsõn jpt, kelle kirjutatu sai laiemale avalikkusele kättesaadavaks alles 10-15 aastat hiljem.
Meil, Eestis, on mastaabid teised. "Kuriteo koosseis" on vast poolteist lehekülge ja seegi jõudis täistekstina avalikkuse ette oluliselt hiljem, siis kui naelutajate töö juba täie auruga käis.

Lauri Laasi on kindel,
et kui nn 27 kirja oleks allkirjastanud 500, siis oleks selles oluliselt rohkem õigust olnud. Endiselt lapsemeelsena usun, et allkirjade hulk avalikul pöördumisel ei mängi olulist rolli, ja sellele oleks tulnud tähelepanu pöörata ka siis, kui pöördumisel olnuks kas või üks keskerakondlase allkiri.
Praegune reageeringute vorm osutab, et 27 paha kiri oli pigem hilinenud appihüüd. Tunnistame, et argumenteeritud diskussiooni mehhanisme meie erakonnal ei ole. Ei ole ka harjumust avalikuks väitluseks.

Kas lugupeetud erakonnakaaslased
on tõesti näinud mingit reaalset tulu meie volikogust? Milline on seal otsustatu teekond reaalpoliitikasse? Kas mäletate – aastaid tagasi taotles seesama volikogu, et Eesti Vabariik ratifitseeriks Euroopa sotsiaalharta meil seni ratifitseerimata sätted? Needsamad sätted, mis peaksid meie valijaid vägagi puudutama. Pensionid, palgad, haridus. Volikogus otsustati, sinnapaika jäigi. Ühisel jõul reetsime valijate huvid. Kuigi peame end uhkelt poliitikuiks, andsime trumbid oma oponentidele ja rivaalidele. Miks?
Või värskemast. Vast kolmveerand aastat on möödas

Kanepis toimunud volikogust.
Arutasime liitumist Euroopa Liiduga. Kas mäletate, milliste manipulatsioonidega formeeriti seal euroeitav otsus? Või olete unustanud Ain Seppiku tookordsed osundused, et otsuse formuleerimisel rikkusime iseenese kehtestatud sisekorra reegleid?
Kindlasti on paljud erakonnakaaslased kibestunud valimisnimekirjade pärast. Isegi siis, kui juba olime suutnud mingid nimekirjade formeerumise reeglid kehtestada, toimis ikkagi veel teine, "kõrgem võim", mis otsustas, et reegleid võib eirata. Tulemuseks on 80 ja 100 häälega deputaadid Riigikogus. Ja 1500 häälega mitte. Tulemuseks on Riigikogu opositsioon, kes on jätnud kasutamata opositsiooni tõelised võimalused oma mõtete ja vaadete esitamiseks. Kas hirmust, et äkki satutakse homme ise võimule, mil tuleb lubatut realiseerima hakata?
Kas oleme kunagi laiemalt ja põhjalikumalt arutanud, kus on meie koht Europarlamendis? Kas käest kinni liberaalidega, meie reformeritega? Või hoopis sotsiaaldemokraatidega? Millal ja kus see diskussioon toimus ?

Lausa piinlik
on lugeda "naelutajate" viiteid poliitilisele kultuurile ja eetikale. Pärast viimast valimiskonverentsi, kui diskussioonialge lõpetati jalgade trampimise ning vilekooriga, peaks esmalt vaatama peeglisse. Muide, selle valimiskonverentsi esialgne päevakord ise, mis välistas arutelud, on enam kui tunnuslik. Arutelu ei tahetud ja see polnudki ette nähtud. Ma ei tea, kas Liina Tõnissoni ees on keegi Keskerakonna juhatuse liikmeist vabandanud. Minul, tookordse konverentsi külalisel-isehakanul, on igatahes häbi. Trampijate, vilistajate, erakonna juhatuse ja istungi juhataja pärast.
Mul pole õnnestunud nädala kestel lugeda muid argumente 27 paha kohta kui neid, et nad on ise
rumalad, laisad ja võitlevad vaid enda privileegide eest.

Need võtted on "poliitilisest kultuurist" kaugel. Pigem on tegu kommunaal-argumentatsiooniga, mille võiks kanda ühiskööki. Kuidagi ei taheta või ei julgeta tunnistada, et 27 kirjas on päris tõsised probleemid. Selles ei kergitatud esimehe jäämist või mittejäämist, küll aga viidati, et vigu tuleb ette igaühel ja neid tuleks püüda parandada. See on võimalik, kui vigu nähakse.
Keskerakond on liialt oluline nähtus kogu Eesti rahvale, et taandada see lihtsalt mingitele isiklikele ambitsioonidele nagu "naelutajad" seda püüavad teha. Toetuda saab siiski sellele, mis avaldab vastumõju. 27 paha eriarvamus on kindlasti väärtuslikum tugi erakonna arengule kui kirglikud kilked juhi pühadusest. Erakonnale tervikuna sellised vaimustusavaldused midagi enamat kui naeruväärsus kaasa ei too.

Just metsikuil aegadel
ja metsikuil mail oli traditsiooniks halva sõnumi toojad hukata.
Taolise taktika valimine 21. sajandil on kummastav. Ikkagi võiks analüüsida sõnumi sisu. Halva sõnumi tooja ei pruugi olla vaenlane ning eriarvamus ei pruugi tingimata olla halb sõnum. Ebameeldiv tähelepanu juhtimine loodetavasti teravdab kogu Keskerakonna pilku nii oleviku kui tuleviku suhtes. Et vead ei korduks.

Keskerakond on liiga oluline nähtus kogu eesti rahvale, et taandada see lihtsalt mingitele isiklikele ambitsioonidele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (19)