Seitsme venna koolitee, VI osa

1944. aasta septembris oli Soome vaene, valel poolel sõdinud ja sõja kaotanud, väga hapra vormilise iseseisvusega riik. Lähim naaber Rootsi oli imelisel kombel sõda vältinud ja muudkui rikastunud. Jätkusõjas oli langenud 65 000 soome meest ja üle 150 000 saanud haavata. Ent põhilises oli Soomel siiski vedanud – kummalgi suure sõja osapoolel ei õnnestunud Soomet okupeerida. Erinevatel põhjustel. Sportlik soome rahvas kviteeris seda rahvaliku huumoriga, et Nõukogude Liit võitis, aga väike Soome tuli tublile teisele kohale.

Soome ja soomlased on lähiminevikust palju õppinud, alul hambaid krigistades ja tõrksalt nagu seitse venda Impivaarast. Õpetajaid on kõvasti kirutud. Ent kirjatähed jäid siiski pähe ja poliitiline aabits loeti hoolega läbi.

Kunagi, üle saja aasta tagasi, mõtiskles Snellman, üks soome suurmehi, ilmaelu ja poliitika üle. Ühel õhtul luges neid mõtteid Paasikivi, pidas neid nii oluliseks, et tõmbas jooned alla. Snellman kirjutas: „Siin tuleb ette suuri poliitikamehi, kes näivad arvavat, et poliitiline õiglus on sama kui kavalavõitu tunnistamine kihelkonnakohtus.“

1944. aastal pidid Soome poliitikud alustama allpool nulli, et seada uuele alusele oma suhted suure idanaabriga. Kohe pärast vaherahu allakirjutamist esines 25. septembril 1944 Kekkonen raadios. Ta ütles: „Usalduse võitmine ja naabrirahu loomine on siiski ainus tee, mis võib turvata meie iseseisvuse. Pole küsimus kahest või enamast võimalusest, vaid ühestainsast… Siia peab veel lisama, et heade suhete loomine Euroopa juhtiva suurriigiga on peale selle, et meie ainuke võimalus, ka õige poliitika rahvuslike huvide seisukohalt vaadatuna.“

Ta jätkas: „Soome huvides ei saa olla, et ta oleks mingi suurriigi äärmine, Vene piiril pidevalt valvel olev ja esimesena vaenlase jalgu jääv liitlane, kellel ei ole sellist poliitilist mõju, et ta sõnal oleks mingit kaalu, kui otsustatakse sõja ja rahu üle. Maa oleks siis hääletu kompanjon liidus, millest talle tekivad ajapikku suured, lausa ülejõu käivad koormused. Ta muutuks aina võitlusväljaks, kus temast sõltumatud suurpoliitilised tülid viivad sõjani. Me ei või oma tulevast välispoliitikat ehitada Venemaa ja selle praeguste liitlasriikide poliitilistele vastasseisudele ja neile ennustatutele tülidele. See oleks spekuleerimine väga ebamääraste võimalustega ja sellise poliitika tulemuseks oleks siiski Soome muutumine Venemaale vaenuliku suurriikiderühma ettelükatud tugikohaks. Nõnda siis Soome rahvuslik huvi ei luba enda sidumist Venemaa vastase poliitilise liiniga või selle liini otsimist.“

See oli lähtekoht. Kekkonen on korduvalt tõdenud, et Soome välispoliitika lähtub suuresti geopoliitilisest vaatenurgast. Ta kirjutab oma poliitilises testamendis, raamatus „Tamminiemi“: „Mõnikord, kui tahetakse pisendada Soome välispoliitika väärtust, öeldakse, et Soome välispoliitika on olnud paratamatusest dikteeritud. Ent kas vähendab rahupoliitikat tõsiasi, et selle põhjaks on õigesti mõistetud rahvuslik huvi? Kas rahupoliitika pole mitte tänapäeva maailmas rahvuslik paratamatus kõikidele rahvastele?“

Soomes kujunes sõjajärgsetel aastatel välja selge idapoliitika, mis tugines tihedale majanduskoostööle ja kaubavahetusele. See kõikus 15–25% vahel Soome välismajandussidemetest, ent ei ületanud ka kõige soodsamatel aastatel seda veerandit. Soome suurettevõtjad rääkisid pikkadel saunaõhtutel, et see lagi on riigipea suuline juhtnöör. Allakirjutanu on sellest ise kuulnud ühe toonase suurkontserni esimeselt mehelt esindussaunas Soome lahe kaldal enne kauni suvehommiku sündi.

Oma raamatus „Kirjad minu veskilt“ nahutab riigipea aeg-ajalt mõningaid Nõukogude Liiduga kasulikku äri ajavaid mäenõunikke, kes teevad oma äriga kokkusobimatuid poliitilisi avaldusi idanaabri aadressil. Kekkonen lausa sõimab neid taolise kahekeelsuse eest.

Ta kirjutab: „Meie idapoliitika saladus on täielik ausus. Me ei tee kahepalgelist poliitikat, teiste sõnadega, me ei räägi üht ja ei tee teist. On tõsine viga kujutleda, et taoline käitumine õnnestuks. Olen läänes kõnelnud vaid seda, mis võib Nõukogude Liiduski teada tulla ja vastupidi.“

Neile, kes kippusid vahel ette heitma Soome tihedaid sidemeid idanaabriga ja kritiseerima 1948. aastal sõlmitud sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingut, vastas Kekkonen: „On iseenesest selge, et tehes koostööpoliitikat NLiga, peame püsima heade Soome patriootidena, kes, solvamata Nõukogude Liitu, peavad kinni oma maa huvidest. Muud võimalust ei ole ja ma ei mõista neid, kes näevad siin mingit probleemi… Ei ole meie asi mängida koolmeistreid ega õpetada neile, millist ühiskonna- ja majanduspoliitikat nad peaksid ajama. Meie ühiskondlikku korraldust ei määrata väljastpoolt, see sõltub meist endist. Kui see ei pea vastu parema ja õiglasema ühiskonnakorra võistluses, see muutub, kui rahva enamus nõnda tahab. Asi on lõppude lõpuks niisama lihtne.“

Ja nüüd mõistest „finlandisierung“, mille laskis liikvele külma sõja lõpuperioodil üks saksa politoloog ja mille üle vaieldakse tänaseni ka Soomes. Kas ikka oldi suure idanaabri ees kummargil ja kui sügavalt? Kas idanaaber nõudis nii pikka kraapsu ja nii sügavat kummardust? Kui vabad olid Soome toonased poliitikud ja tööstusvürstid valima oma käitumismalli? Kas enesetsensuur meedias oli kohustuslik või osalt ka vabatahtlik? Peatoimetaja isiklikust väärikusest ja aususest tulenev? Need on väga huvitavad küsimused, ajakohased ka täna ja mitte ainult Soomes. Ja mitte ainult ida poole kummardamisel. Ent las iga maa arutab ja hindab neid trende oma ajaloost ja positsioonist lähtudes.

Vana kogenud riigimees Kekkonen igatahes arvas omal ajal „finlandisierungi“ kohta järgmist: „Ei olnud muidugi juhus, et just Soome valiti hoiatavaks eeskujuks selle kohta, mis juhtuks, kui hakatakse kompromisse tegema. Sõbralikke Nõukogude Liidu suhteid arendav kapitalistlik Soome ei sobinud külma sõja aegsesse mustvalgesse maailmapilti. Meie maa eripositsiooni seletati mitmel pool mingi salakavala lõksuna. Seda juurdunud eelarvamuspilti oli hõlbus kasutada, rünnates pingelõdvenduspoliitikat nii kodus kui välismaalgi.“

Külm sõda on ajalugu, Nõukogude Liit hajunud, uus Euroopa ja uus Venemaa sündimas, Baltimaad iseseisvunud. Klapib külafilosoofi sügav mõte A. Kivi „Nõmmekingseppadest“: „Nii muutub maailm, armas Esko.“

Soome on pärast alul nii vastumeelseid õppetunde õppinud elama tohutu suurriigi naabruses ja jälgib vahel murelikult, ikka veel teatud pelglikkusega kõike seda, mis sünnib uuel Venemaal. Lähiajaloo traagilised sündmused ei kao nii kergelt mälust. 1990. aastal, pärast Saksamaa taasühinemist, ütles Soome ühepoolselt lahti 1947. aasta Pariisi rahulepingust. Järgmisel aastal sõlmiti uue Venemaaga suhteid reguleeriv leping. Täna on suhteid Venemaaga võimalik laiendada uue Euroopa kontekstis, normaalsete riikidevaheliste kaubandus- ja kultuurilepetega. Seda otsustavad Soome riigi juhid – iseseisva põhjamaise riigi liidrid, lähtudes oma rahvuslikest huvidest ja tundes vastutust oma maa lähituleviku ees. Üks parimaid Baltikumi, Põhjamaade ja Soome ajaloo tundjaid professor Matti Klinge kirjutab oma Soome lühiajaloo kokkuvõtteks järgmist: „Soome asupaik Euroopa serval, aga siiski tähtsate riikide läheduses ja mitmete mõjude ristumiskohas on andnud soomlastele põhjust meenutada ajalugu. Soome on pidanud mõtlema sellele, et kestaks tema rahvas ja tootmisvõime. Samas on Soomel tulnud arvesse võtta muudatusi suures maailmapoliitikas ja kainelt hinnata oma võimet aja nõudmistega toime tulla.“

Lõpetaksin peatüki mõtetega, mille pani kirja oma Tamminiemi residentsis 80aastane Soome president Urho Kaleva Kekkonen kuus aastat enne oma lahkumist maisest elust. Ja kaks aastat enne seda, kui mõistus ja aeg hämardusid selle suure riigimehe ajus. Kekkonen arutles: „Minevik, sünge ja verinegi, ei ole häbenemise, vaid õppimise jaoks. Need meist, kes ise mäletavad Soome ja Nõukogude Liidu sõda ja selle siirdumist ajalukku, on ju vähemus soome rahvast. Meie, kaasateinud, kanname kaasas omi kogemusi. Meil on omad, sageli vapustavadki isiklikud elamused, omad hirmude ja lootuste jäänused. Võib olla, et sõda kogenud sugupõlved jäävad kuni lõpuni oma ajaloo vangideks. Kuid enamus soome praegusest rahvast on teises olukorras. Noorematele sugupõlvedele on sõja ja vägivalla aastad ajalugu. Noored on vabad ajaloo taagast ja suudavad – nii ma usun – õppida neist rasketest aastatest. Usun, et rahuajal kasvanud ja elanud tajuvad vaistlikult rahu väärtust ja hea naabrisuhte tähendust. Olen neis tõdenud õiget eneseväärikust, mis ei vaja toetuseks naabriviha ega rahvusfanatismi, ei sõda ega veretöid.“

ENN ANUPÕLD

Jaga |