Kuhu jääb terviklik ja jagamatu Eesti?

VÄINO J. RIISMANDEL,      20. aprill 2005


Eesti Vabariigi põhiseaduse § 2 järgi on "Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum ... lahutamatu ja jagamatu tervik". Narva-taguste alade ja Petserimaa suurema osa loovutamine Vene Föderatsioonile kavatsetud piirilepingu eelnõus oleks nende maa-alade eraldamine Eesti Vabariigi terviklikust territooriumist ja vastuolus eeltoodud põhiseaduse sättega.
Kuna põhiseaduse § 123 ei luba sõlmida põhiseadusega vastuolus olevaid välislepinguid, oleks vajalik põhiseaduse muutmine enne piirilepingu allkirjastamist või heakskiitmist Riigikogus. Seda ka juhul, kui piirilepingus ettenähtud piir kuskil Peipsi järvel kattuks osaliselt Tartu rahulepingus määratud piiriga, ja seega ei oleks vastuolus põhiseaduse § 122, mille järgi Eesti "maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega". Sellel seisukohal asus näiteks 1997. aastal tolleaegne välisminister Toomas Hendrik Ilves ja nähtavasti võttis vabariigi valitsus selle omaks 20. jaanuaril s.a president Arnold Rüütli Moskva külaskäigu puhul.
Huvitaval kombel ennetas seda probleemi rohkem kui 67 aastat tagasi tolleaegne
Rahvuskoja Esimese Koja esimees ja hilisem peaminister prof Jüri Uluots oma üldaruandes uue põhiseaduse eelnõu kohta. Eelnõu § 2 sättis, et "Eesti riigi maa-ala on lahutamatu tervik" ja sellele viidates märkis Uluots:
"Uus põhiseadus Esimese Koja eelnõu kujul väljendab § 2, et Eesti riigi maa-ala on lahutamatu tervik. Seega seda ei saa eraldada ega üksikute osade kaupa ära anda muidu kui põhiseaduse muutmise korras. Igal isikul, igal võimukandjal, kes asub riigipiire muutma, peab olema teadmine, et muutmine, kui see peab toimuma, peab olema säärane, et see on tõesti kasulik, rahva arusaamisele vastav. Kui see seda ei ole, siis kõik vastavad ettepanekud on kergemeelselt tehtud, ja ei olda õigustatud neid ellu viima. Või jälle see ettepanek on säärane, et ta väljastpoolt peale surutakse ja seega vägivallaaktiks osutub. Aga ei või nõuda üheltki riigilt, et ta vägivalda peaks õiguseks. Ta võib ainult vägivalda kui fakti tunnistada, aga ei saa öelda, et see on õigus.
Sel viisil ja põhiseaduse kaudu võib Eesti oma praegust eluaset kui rahva tuleviku eluaset kaitsta, ühtlasi kaitsta riigivõimu tegutsemise ala, mis on meie rahva tegutsemise ruumiline ulatus." [kursiiv lisatud]
(Jüri Uluots „Rahvuskogu Esimese Koja põhiseaduse eelnõu üldaruanne"; Jüri Uluots „Seaduse sünd. Eesti õiguse lugu" Ilmamaa, Tartu 2004, lk. 324–325)
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kuulutas 12. septembri 1992. a otsuses õigustühiseks 1944., 1945. ja 1957. a seadlused riigipiiri muutmisest Stalini dekreetide alusel, milles ülemnõukogu oli nõustunud vaidluse all olevate maa-alade vägivaldse lahutamisega Eesti riiklikust territooriumist. See otsus oli juriidiliselt ja poliitiliselt õige samm Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse säilitamiseks, mida Riigikogu, vabariigi valitsus ja president on nüüd valmis tühistama selleks rahva nõusolekut küsimata. Jüri Uluotsa arvamus on ajakohane ka tänapäeval.
10. aprillil 2005. a

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)