Ilo Jaik-Riedberg Pariisist

Hugo Alter,      11. detsember 2002


Sellist pealkirja kannab hiljuti ProFilmi stuudios tõsielufilmide lavastaja Peep Puksi loomingulises kollektiivis valminud dokumentaalfilm. See film jutustab juba aastakümneid Pariisis elanud Eesti Ajakirjanike Liidu esimesest välisliikmest Ilo Jaik-Riedbergist ja tema vanematest. Filmi raamiks on Ilo Jaigi jutustus ja filmi autorite vaatenurk Pariisist. Ilo on Pariisi üks hinnatumaid giide nii rahvuskaaslastele Eestist kui ka inglise, saksa ja rootsi keelt kõnelevatele turistidele.

Ilo isa Juhan Jaik oli sõjaeelses Eestis tunnustatud ajakirjanik. Ta tegutses Päevalehes ja Postimehes ning toimetas mõnda aega Kaitseliidu ajakirja Kaitse Kodu. Viimased neli sõjaeelset aastat töötas ta haridusministeeriumis nõunikuna ning juhtis peasekretärina aastail 1935-36 Eesti Raamatuaastat. Selle kõige kõrval oli ta ka viljakas kirjanik, kes suutis avaldada romaani, luulekogu ja nelja novellikogu kõrval 12 köidet laste- ja noorsoojutustusi ning ühe noorsoonäidendi. Ta põgenes perekonnaga sõja jalust Läände, hiljem Rootsi, kus avanes võimalus anda tütrele ka kõrgharidus.
Üheks huvitavamaks episoodiks on filmis lugu Ilo Jaigi ema poolt esiklapse surmast tekkinud leinavalu leevendamiseks tikitud 2,2 x 3,2 m suurusest muinasjutulisest pärsia tehnikas seinavaibast. Sellesse oli põimitud üks Juhan Jaigi noorsoojutustus. Eestist põgenedes jäi see vaip nagu muugi vara siia. Et see oli rippunud lastetoas, siis saatis mällu jäänud pilt kaunist seinavaibast Ilo Jaiki kogu elu, kuni ta ise jõudis vanaema seisusesse. Aga siis oli Eestimaa taas vaba ja Ilo Jaigil avanes võimalus oma sünnimaad külastada. Ta hakkas siin kohe, tuginedes raadiole ja ajalehtedele, otsima oma ema kätetööd. Asi näis alguses lootusetu ja tekkis kahtlus, et seinavaip on sõjatules hävinud või koguni Venemaale viidud. Ilo aga ei teadnud, et Eestist põgenedes oli isa nende kodu võtmed ühele tuttavale jätnud, kellel palus väärtuslikumad asjad venelaste eest ära peita. Sellel proual õnnestus ära viia vaid raske seinavaip. Lõpuks ometi taipasid selle proua järeltulijad, millist vaipa otsitakse ja 1995. a jõudis vaip, tõsi küll ajahambast ja koidest suuresti puretuna, Pariisi. Ühes parimas Pariisi vaibaateljees see restaureeriti ja ehib nüüd oma endises ilus Jaik-Riedbergide kodu. Selle vaiba väärtust suurendab ka see, et 1935. aastal sai see taies Eesti Põllumeeste Seltsi näitusel I auhinna naiskäsitöö alal koos diplomiga suure hõberaha peale, nagu kirjutas tolleaegne Postimees.
Filmis on ka juttu kultuurisillast Pariisi ja Eestimaa vahel. Huvitavam on siinjuures Peep Puksi leid noore prantslasest matemaatiku-füüsiku näol, kes Juhan Jaigi noorsoojutustusest saadud elamuse mõjul hakkas õppima eesti keelt ja seda nüüd korralikult vallates on kujunemas heaks Eesti kirjanduse vahendajaks prantslaste lugemislauale.
Ilo ja tema austerlasest abikaasa Claus viibisid filmi esilinastusel. Seekordne sünnimaakülastus oli tänavu Ilole juba kolmas ja sisustatud paljude kohtumistega, sealhulgas ka Eesti Ajakirjanike Liidus grupi ajakirjanikega.

Pildil:
14. oktoober 2001. a Ilo Jaik grupi Eesti Orkestrijuhtide puhkpilliorkestri ja Tallinna Sadamate puhkpilliorkestri mängijatega Notre Dame´i katedraali ees Pariisi keskpunkti tähistaval platsil.
Olav Tavasti foto

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)