Coop aitab kaasa ühistupanganduse uuestisünnile

Öeldakse, et kõik uus on ammu unustatud vana. Täpselt nii see antud juhul ei ole, aga meie ühistupanganduse ja tarbijate ühistute ajalugu on sama pikk. Tänavu möödub 115 aastat sellest, mil Eestis asutati nii esimesed tarbijate ühistud kui ka esimene eestlastele kuulunud krediidiasutus – Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisus, mille ajalooliseks järglaseks on ennast nimetanud Tartu Hoiu-laenuühistu.

Ühistupanganduse ajaloost

Enne sõda tegutses Eestis lausa 217 krediidiühistut, millel oli kokku ligi 88 tuhat liiget. Tegemist oli valdavalt väikeste ühispankadega, mille liikmeskond koosnes peamiselt põllumeestest. Sageli olidki need loodud kohalike põllumeesteseltside juurde ning tegutsesid samades hoonetes, kus tarbijaühistute kauplused või meiereid.

Näiteks Viljandi Ühispank, mis alustas juba 1903. aastal Viljandi Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse nime all, tegutses Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi hoones, kus paikneb tänapäeval Viljandi Tarbijate Ühistule kuuluv Viljandi Kaubamaja, asudes alles 1939. aastal, kui senised ruumid kitsaks jäid, kavandama oma maja ehitamist. Kohalik tarbijate ühistu ise kasvas aga samas välja põllumeesteseltsi kaubandusosakonnast.

Kui tarbijate ühistud reorganiseeriti nõukogude ajal tarbijate kooperatiivideks, mis jätkasid tegevust olemasolevate varade ja liikmeskonnaga ning muutusid Eesti riikliku iseseisvuse taastamise järel tagasi tarbijate ühistuteks, siis krediidiühistud seda aega üle ei elanud. 1940. aastal need natsionaliseeriti.

Pärast juunipööret loodi NSV Liidu Põllumajanduspanga Eesti vabariiklik kontor ning natsionaliseeritud ühispankadest organiseeriti selle koosseisu kuuluvad põllumajanduslikud krediitühingud. Viljandi ühing organiseeriti Viljandi Ühispanga baasil, kuid sellele anti kõigi oma aktivate ja passivatega üle ka Holstre Ühispank ja Aidu Ühispank.

Viljandi Ühispanga Abja osakonnast tehti samal ajal Abja Põllumajanduslik Krediitühing, millega liideti ka Mõisaküla Ühispank.

1940. aasta pangandusreformid, millega kustutati muide ka ulatuslikult talurahva laenu- ja maksuvõlgu, ei kõrvaldanud veel täielikult krediidiasutuste ühistulist alust. Mõnes mõttes seda isegi tugevdati: kui Viljandi Ühispangast võisid kindla tagatise vastu saada laenu nii liikmed kui ka võõrad, siis põllumajanduslik krediitühing võis anda laenu ainult oma liikmetele.

Krediitühingud elasid üle ka Saksa okupatsiooni, aga 1949. aastal, pärast järjekordset küüditamist ja järgnenud kolhooside moodustamist, need ühingud likvideeriti. Varad anti üle NSV Liidu Põllumajanduspanga kohalikele osakondadele.

Maailm on vahepeal muutunud

Ei ole suuremat kahtlust selles, et rahuliku arengu korral oleks ühistupangandus levinud Eestis veel tänapäevalgi sama laialt nagu mitmetes teistes Euroopa riikides. Uuesti nullist alustades ei ole sama tulemuseni jõutud, sest vahepeal on toimunud tehnoloogia areng ja sellest tulenevalt muutunud kogu ühiskonna struktuur.

Väikesed ühistupangad olid levinud ajal, kui suurem osa eestlastest elas maal ja tegeles põllumajandusega ning inimeste võimalused linnas käia olid oluliselt tagasihoidlikumad. Nii panid taluperemehed rahad kokku, asutasid oma panga, mille kaudu ühiselt rahaasju ajada. Sageli oli tegemist väga väikeste asutustega. Näiteks Sürgavere Ühispank tegutses mitte üksnes piimaühingu katuse all, vaid neil oli ka ühine raamatupidaja.

Sel ajal, kui Eestis ühistupanganduse areng katkestati, toimus teistes riikides selliste väikepankade koondumine järjest suuremateks gruppideks, mis on pidanud just tänu sellele vastu ka ühiskonna struktuuris toimunud muutustele. See oli asjade loomulik käik, mille tehnoloogia areng endaga kaasa tõi.

Väljakutse suurpankadele

Coop ei alusta nüüd omanimelise panga loomist päris nullist. Juba 2011. aastal asutati tütarettevõte Coop Finants, mille vahendusel pakutakse klientidele järelmaksuvõimalust ja väikelaenu. Säästukaart Pluss on kasutatav maksekaardina ja osades kauplustes saab juba isegi välja võtta sularaha (kohtades, kus käis varem Swedbanki pangabuss).

Kui lisada võrrandisse Coop’i omandusse läinud Krediidipank, mis saabki sügisel uueks nimeks Coop Pank, ning seda ettevõtmist toetav Inbank oma oskusteabega, siis võib tulemus olla tõesti päris muljetavaldav, sest idee teha pank, mille teenuseid saab kasutada igas tarbijate ühistu kaupluses, on ju iseenesest väga hea. Omamoodi tagasipöördumine juurte juurde. Aega, mil kohalikud tarbijate ühistud ja ühispangad tegutsesid käsikäes.

Jääb üle ainult loota, et Coop Pank ei osutu nii edukaks, et lõpuks lihtsalt maha müüakse. Näiteks Šveitsis tegutsev Bank Coop tegutseb tänapäeval börsiettevõttena, mille aktsiatest kuulub sealsele Coop’ile veel vaid tühine vähemus. Eestis võiks selline pank jääda siiski tarbijaühistute ühisomandisse. Vastasel korral saab sellest ju lõpuks ikkagi kõigest üks tavaline kommertspank, mis on lihtsalt veidi teistsugune, inimestele alati lähemal kui teised.

[fotoallkiri]

VÄGEV ETTEVÕTMINE: Eesti suurim jaekaubandusgrupp Coop Eesti ostis Moskva Pangale kuulunud Eesti Krediidipanga aktsiad ja toob igapäevased pangateenused taas inimeste kodu lähedale. Coopi juhi Jaanus Vihandi (pildil) sõnul on eesmärk pakkuda igapäevaseid pangateenuseid taas seal, kust suurpangad viimaste aastate jooksul lahkunud on. Foto Scanpix

ANDRES LAIAPEA,

vaatleja

Jaga |