Eesti päästmise leping

EVELYN SEPP,      23. jaanuar 2002


Viimase kümnendi suurim Eesti päästmise aktsioon Keskerakonna ja Reformierakonna eestvedamisel on alanud. Allkirjastanud koalitsioonilepingu põhierinevus eelmise taolise leppega võrreldes on selles, et lõpuks ometi seisab kõige keskmes inimene - lapsed, pensionärid, ettevõtjad ja turvatunne. On respekti ning realiteeditunnet soovide ja võimaluste suhtes, on perspektiivi ja vastutustunnet. Ilmselt just see ongi poliitilised vastased verest välja löönud.

Muidugi pole sellele koalitsioonile iseenesest edu veel ette määratud aga vähemalt lootust on. Meie tulevik ei seisne selles, mida elu meile toob, vaid selles, mis me ise selleks teeme. Oluline on mõista, et Keskerakond aga ilmselt ka Reformierakond ei pidanud silmas enda mugavust, vaid Eesti huve. Läbirääkimiste käigus otsiti ühisosi, mitte vastuolusid. Tulemus näitab, et valitsuskriisist välja tulekuks on see vajalik ja ka võimalik.
Ideoloogilise hirmuga, mille lavastajad täna valitsusvastutuse eest põgenevad, ei lahenda Eesti elus ühtegi probleemi – põletatud maa taktika on end ammendanud. Valimatu hirmutamisega saavutati vaid üht – Kolmikliidu juhtiva erakonnana suutis Isamaaliit end ka võimul olles täielikku isolatsiooni mängida ning kriisisituatsioonis teistega koos töötamise võimetust ilmekalt tõestada.
Seevastu on Keskerakond ja Reformierakond valmis tunnistama, et korraliste valmisteni jäänud 14 kuud saavad täis olema ränka tööd. Nii on ka vaidlused, kas see töö saab olema vasak- või parempoolne, üsna ainetud. Olgugi, et programmilistelt põhiseisukohtadelt on tegemist üsna erinevate erakondadega, kuid samas on võimalik leida ka kesktee ning üksteist täiendades kokku leppida vägagi mõistlikus tegevusprogrammis.
Isamaaliidu ja Mõõdukate teravaid reaktsioone arvestades on sündiv valitsusliit juba perspektiivikaks tunnistanud. Veel enne, kui Keskerakond ja Reformierakond 18.jaanuaril koalitsioonilepingule oma allkirjad andsid, olid mõned kolmikliitlased juba barrikaadidele roninud ning oma lemmikliistude juurde asunud.
Pean silmas näiteks Lauri Vahtret. Tema sõnul pidi Eesti nüüd justkui ohus olema. Nüüd, s.t. siis, kui mõned vastutustundlikud erakonnad on asunud kokku panema rahvusliku päästmise programmi. Paraku ei osunda ta, kas see oht seisneb näiteks selles, et keskmist pensionit on võimalik tõsta kaks korda kiiremini kui tõuseb keskmine palk või selles, et koolis saavad lapsed sooja toitu.
Soovin kõigile pikka ajaloolist mälu ning tervet mõistust, et aru saada, mis viimaste aastate jooksul Eesti tegelikult toimunud on ning kes selle eest vastututab.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)