Tshetsheenia hunt Dzhohhar

VALTER TOOTS,      16. mai 2007


Nii saigi turjale võetud raske kandam. Kuid huvisuunad, mis pärinesid juba Juhan Liivi mailt Rupsist, kus algas mu teadlik lapsepõlv, ja millele lisandus unustamatu emakeeleõpetaja Aliide Karro poolt hinge istutatud "lugemine ja kirjutamine", ilmutasid end järjekordselt ning ikestasid mind üliraske toimetajatööga. ﾜliraskeks ei osutunud mitte töö ise, vaid sellele perioodile langenud Gorbatshovi perestroika-aja lainetused ja demokraatiamõiste mutatsioon – selle ristamine liberalismiga, mis lõppkokkuvõttes tihti omandas ajaloost tuntud-teatud, kuid hoolikalt unustatud anarhismi olemuse. Selle ajajärgu selgituseks olgu öeldud, et näiteks USA California või Florida osariigis olnuks Itshkeeria või Eesti Vabariigi taoline metamorfoos mitte üksnes lootusetu, vaid lausa võimatu.

Just toimetajatöö viis mind kokku mälestusteraamatu autori Alla (Alevtina) Dudajevaga. Mäletatavasti sai see teoks mu ametisoleku teisel aastal, kui olin jõudnud niikaugele, et enam-vähem regulaarselt ilmutasime kohalike autorite luulelehekülgi.

Ühel tavalisel tööpäeval koputas mu kabineti uksele ning sisenes meeldiva ilmega tumedajuukseline sale naine. Neil aegadel oli lehetoimetajal palju jutulesoovijaid. Seekordne mu ees istuv külaline aga erines teistest oma tagasihoidlikkuse poolest.

Kohmetusõnaliselt, isegi veidi kogeldes ja sõnu otsides ütles ta, et loeb meie lehte ja selle luulelehekülgi. Tal olevat kaasas mõned oma luuletused. Võib-olla toimetaja vaataks neid... Ehk kõlbavad?..

Loomulikult oli mul heameel, et meie käsikirjakausta laekuvad veel ühed luuletused ja et toimetuse portfellis on suurem luulevalik. Mingi positiivne suhtumine värskesse autorisse tekkis aga juba enne tema värssidega tutvumist. Võib-olla mõjus teadmine, et see oli selge ilming luulekülje "idanemisvõimest". Tavaliselt kandsid sedaliiki kohtumised tihtipeale teist iseloomu: autor ilmus toimetaja ette juba "ammutehtud" ja tunnustatud luuletajana, kes kiitis oma värsse nii ja teisiti, boheemlaslikult vaba olek veel pealekauba. Mõnikord oli sihukesel värsitreialil "asjatundja" sõbrameeski kaasas, kes kaupa taevani kiitis.

Seekord osutus aga kõik vastupidi olevat. Tutvusin pakutud luuleloominguga põgusalt ja võisin otsekohe tunda heameelt – olime saanud trükikõlvulikud värsid. Seda ei juhtunud kaugeltki alati, ja et veel need on sellised, milliseid pole patt poeesiaks nimetada. Lubasin autorile, et vaatame-tutvume ja et mulle isiklikult tema luuletused meeldivad...

Alles hiljem, kui külastaja oli lahkunud ja materjal tehnilisse töötsüklisse lülitatud, tutvusin toodud käsikirjalehtedega põhjalikumalt. Siinsamas sündis tahtmine kirjutada neile saatesõna. Ja alles siis, kui hakkas end ilmutama toimetamise tehniline külg, uurisin autorinime. Olin meeldivalt üllatunud, leides lõpuks ühelt lehelt nime: Alla Dudajeva. Poolautomaatselt uskusin, et see võib olla Tartu garnisoni uue ülema Dudajevi abikaasa. Segas vaid külalise jutus kõlanud teave, et ta töötab sõjaväeosa raamatukogus. Minu arvates pidanuks strateegiliselt tähtsa lennuväekoondise ülema palk lubama abikaasale koduperenaise seisust. See tõik sundiski kahtlema, sest on ju veel õed, vennanaised ja mitmed muud variandid. Hilisem asjakäik tõmbas aga kahtlustele kriipsu peale.

Ilmutasime Alla Dudajeva luuletused. Usun, et paljud lehelugejad said neid lugedes meeldiva elamuse. Tõden seda nende lugejate seisukohast, kellega püüdsime olla n.ö ühel redelipulgal. Nimelt oli meie põhimõtteks püüda käia oma lugejast ees. Avada tema jaoks maailma, teha vahet hea ja kurja vahel, kaitsta humanistlik-kristlikke lähtekohti, aga ka rajada vaimseid purdeid põhirahva ja naaberrahvaste vahele. Hinges pole ma sellisest suunitlusest loobunud tänini ja usun, et see ongi õige ajakirjanduse eesmärk.

(Järgneb)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)