Keskerakond ja Euroopa Liit

EDGAR SAVISAAR,      13. august 2003


Toimetuselt: Avaldame Eesti Keskerakonna esimehe poliitilisest ettekandest selle osa, kus ta keskendus Eesti liitumisele Euroopa Liiduga.

Meie tänases päevakorras on seisukohavõtt Euroopa Liidu küsimuses. Enne kui seda lähemalt käsitleda, tahaksin kummutada mõnede meie erakonnakaaslaste poolt viimastel kuudel loodud müüdi, nagu oleks just Keskerakond sepistanudki Eesti euroliitumise. Kusjuures Toomas-Hendrik Ilves, Siim Kallas ja Mart Laar istuvad hiirvaikselt, lasevad neil uhkustada oma tublidusega ega sega vahele. Kuigi oleks väga lihtne meile meelde tuletada, et otsus liitumisläbirääkimiste alustamise kohta võeti 1995. aasta sügisel vastu alles pärast seda, kui Vähi ja Kallas valitsuse moodustamiseks käed kokku lõid. 24. novembril 1995. aastal esitati valitsusele ettepanek läbirääkimiste alustamiseks Eesti ühinemiseks Euroopa Liiduga ning 28. novembril samal aastal võttis valitsus selle vastu. Keskerakonda polnud selles valitsuses enam ei ühel ega teisel juhul.
Meie ei olnud liitumisläbirääkimiste algatamise juures. Meie tulime võimule alles 2002. aasta jaanuaris. Samal kuul toimus ka Keskerakonna VIII kongress, mille poliitilises ettekandes ma hoiatasin: "Otsuse langetamisel EL-i astumise üle on keskerakondlastele oluline küsimus, mis suunas see liit ise lähiaastatel ja kaugemas tulevikus areneb. On see föderaalne, tugeva keskjuhtimisega liitriigi taoline ühendus või iseseisvate ja iseotsustavate riikide liit, mille eesmärgiks on ühiste majandus- ja julgeolekuhuvide parem kaitsmine maailmas." Lisasin, et mis puutub minusse, siis olen oma südames viimase arenguvariandi veendunud pooldaja.
Ei minule ega ka Keskerakonnale olnud see mingi uus seisukoht. Ligi neli aastat tagasi ilmus minu raamat "Usun Eestisse", kus on öeldud, et "Keskerakonna positsioone Euroopa Liidu küsimuses ei saa käsitada kui midagi jäigalt määratletut ega doktriinset. Kui liitumistingimused saavad olema meile selgelt vastuvõetamatud, siis võime referendumil toetada ka eitavat otsust." (Lk 83) Samas raamatus ka küsin: "Miks vaikivad Eesti poliitikud maha selle võimaluse, et Euroopa Liitu sisenedes võime me sattuda ka uude liitriiki, mis paraku pole enam Eesti riik. Kusjuures meie võimalused anda asjale tagurpidikäik pärast seda, kui oleme kord Euroopa Liitu astunud, jäävad kaduvväikesteks. Selles mõttes on Euroopa Liiduga liitumine eesti rahvale võib-olla rohkemgi saatuslik otsus, kui me praegu oskame kujutleda." (Lk 87)
Me oleme alati olnud kindlal seisukohal. See on väljendatud Keskerakonna programmis, mis teatavasti algab deklaratsiooniga: "Välispoliitika peaeesmärk on tugevdada Eesti Vabariigi iseseisvust." Kõike muud tuleb hinnata ainult sellelt positsioonilt - ka Euroopa Liiduga ühinemise või mitteühinemise väljavaadet.
Ajal, kui mõnede teiste Eesti erakondade juhatused on oma liikmetele lausa käsu korras ette kirjutanud, kuidas 14. septembril hääletada, on Keskerakond ainsana käivitanud sisulise eurodebati Eestis. Just meie oleme inimesi virgutanud oma seisukohti avaldama, nende üle vaidlema ja neid kaitsma. Selles pole väljendunud mitte Keskerakonna nõrkus, vaid tugevus.
Olen varemgi öelnud, et Keskerakonnale kui parteile on Eesti ühinemine Euroopa Liiduga kindlasti kasulik. See tugevdab meie positsioone nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt. Euroopa Liidus on hoopis nõrgemad positsioonid parempoolitsemisel.
Astmeline tulumaks, mille eest me pikka aega oleme võidelnud, on praktiliselt kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides täiesti enesestmõistetav. Ma olen veendunud, et astmelise tulumaksu ning ettevõtlusmaksu taastamine Eestis on lähiaastate küsimus. Kui me oleme Euroopa Liidus, siis on reformaritel selle pidurdamiseks palju vähem võimalusi.
Euroopa Liitu kuulumine tooks kindlasti kaasa ka meie vabanemise russofoobiast. "Vene kaart", millega praegu - kas asja eest või igaks juhuks - ähvardatakse, kaotaks oma jõu. Pole saladus, et nii suur mittekodanike arv nagu Eestis, on Euroopa Liidu riikidel ammugi pinnuks silmas. Kui me oleme Euroopa Liidus, leitakse sellele kiire lahendus.
Ma olen lubanud, et ütlen täna siin teile välja oma isikliku seisukoha Euroopa Liidu küsimuses. Eelkõige määrab selle pikk poliitiline kogemus. Ma ei võta sugugi tühja fraasina hoiatust, et "ühest liidust tulime, teise läheme" - ma näen endise NSV Liidu ja tulevase Euroopa Liidu vahel teatud paralleele ja sarnasust. Olen oma loomult teadlane, mõistan suurte ühiskondlike süsteemide käitumist ning olen seda ka praktikas näinud.
Minu jaoks on alati olnud peamine Eesti iseseisvuse küsimus. Mind teevad väga valvsaks vastutustundetud jutud sellest, et Eesti iseseisvust Euroopa Liitu astumine ei kärbi, et seda antavat lausa juurde. Ei ole vaja musta valgeks rääkida. Ma usuksin, kui öeldaks, et me küll kaotame suveräänsust, aga XXI sajandi maailmas see polegi aktuaalne; me küll kaotame iseseisvust, aga meie oma noorele põlvkonnale see polegi tähtis jne. Võibolla nii peaks rääkima? Aga mitte väitma, et me ei kaota suveräänsust, kui tegelikult on vastupidi.
Olen tahtnud oma isiklikku seisukohta tagaplaanil hoida. Eurotulevik on ju rohkem noorte küsimus. Aga täna küsin ma inimesena endalt ja küsin teilt siin saalis: kas ma oleksin pidanud vaikima sellest, mille pärast mu süda valutab? Kas ma oleksin pidanud salgama seda, mis vaevab mu mõtteid? Kas ma oleksin pidanud parteilise "kodurahu" ostma selle hinnaga, et vassin iseendale ja teistele, et tulen siia kõnepulti teilegi vassima? Teile, keda ma kõige rohkem usaldan?
Meenutan, et meie kongess ei ole referendum, me ei otsusta siin 14. septembri rahvahääletuse tulemust. Selle otsustab rahvas, mitte Keskerakond üksi. Aga Keskerakond peaks nüüd, augustis 2003, selgusele jõudma iseendas. Me peame iseendale ja teistele näitama, mis puust me oleme tehtud.
Täna on meil euroküsimuses valida kolme eelnõu vahel. Ma nimetaksin neid "jaatuse eelnõuks", "eituse eelnõuks" ja "südametunnistuse eelnõuks". Ma tean ja näen teie hulgas inimesi, kes 14. septembril kindlasti ütlevad Euroopa Liidule "jah". Nemad hääletaksid täna ootuspäraselt "jaatuse eelnõu" poolt. Ma näen ja tean teie hulgas ka inimesi, kes on otsustanud 14. septembril Euroopa Liidule kindlasti "ei" ütelda. Nemad pooldaksid "eituse eelnõu". Ühe sõnaga -näen siin olukorda, kus erinevad keskerakondlased 14. septembril niikuinii erinevalt hääletavad. Miks meie kongress ei peaks neil seda lubama, kui nõnda nõuab nende südametunnistus? Kas ei ole "südametunnistuse vabadus" just see deklaratsioon, mida kuulutab meie kolmas, "südametunnistuse eelnõu"?
Meile öeldakse: "Südametunnistuse vabadust ei ole vaja eraldi deklareerida - see seisab juba Eesti Vabariigi põhiseaduses!" Jah seisab. Paragrahv 40 ütleb, et "Igaühel on südametunnistusevabadus". Aga sellisel juhul poleks meie kongressil vaja deklareerida ka Euroopa Liidu vastasust, sest seegi seisab Eesti Vabariigi põhiseaduses: paragrahv 1 ütleb, et "Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu"! Ja sellisel juhul poleks meil vaja deklareerida ka Euroopa Liidu poolt olekut, sest seegi on meie põhiseadusesse sisse kirjutatud: paragrahv 45 annab igaühele õiguse vabalt levitada ideid, arvamusi ja veendumusi. Lõppkokkuvõttes ei peaks siis referendumitki korraldama ja piisaks, kui igaüks loeks põhiseadusest just talle meeldivat paragrahvi.
Referendum tuleb, ja meil on arvamuste lahknedes vähemalt üks ühine veendumus - sellest referendumist tuleb osa võtta! Kõige suuremat hulka Eesti inimesi ühendav Keskerakond pole iial oma kodumaa saatust pidanud võõraks mureks - meie oleme ju olnud selle saatuse autorid. Tõeliseks kaotajaks saavad need, kes referendumil välja ei tule. Käegalöömine on kõige suurem viga. Vaid rumalad arvavad, et nende hääl ei maksa midagi. Inimene, kes kardab oma arvamust avaldada ja referendumist kõrvale jääb, ei käitu väärika, vaba ja demokraatliku ühiskonna liikmena.
Keskerakond ei ole aga kasarmuerakond, kus vile peale tõustakse ja vile peale kätt tõstetakse. Jäägu see igaühe enda südamele, millise otsuse ta langetab! Kiitkem heaks "südametunnistuse eelnõu"!
Kujutan juba praegu vaimusilmas ette, kuidas ajakirjandus hakkab meid süüdistama arguses selget seisukohta võtta. Aga mõtelgem, kuidas on lood tegelikult! Kõige vähem julgust läheb vaja selleks, et "jah" ütelda - selleks tuleb vaid järele anda ajakirjanduse ning valitsuse massiivsele survele. Natuke rohkem julgust läheb vaja, ütlemaks "ei" - kuid seda võib teha ka lihtsalt protestivaimust. Kõige suurem julgus siinilmas on aga südametunnistuse julgus - seesama, millega Martin Luther ütles Wormsi riigipäeval: "Siin ma seisan, ja teisiti ma ei saa!" "Südametunnistuse eelnõu" vastuvõtt siin kongressil annab kõigile märku, et Keskerakond julgeb anda oma liikmetele vaba otsustamise õiguse, usub nende parima äranägemise õigsusse, usaldab oma liikmete arukust ning ausameelsust.
Kes teist tahaks nii tähtsas küsimuses hääletada ebaausalt? Kes teist oleks nii mõtlemisvõimetu, et ei suudaks läbi kaaluda Euroopa Liiduga ühinemise plusse ja miinuseid? Kes teist tahaks end vabastada vastutusest oma lähedaste tuleviku eest? Niisuguseid inimesi siin saalis ei ole! Just seda maailmale teatamaks tuleb meil täna minu arvates alluda mitte "jaatuse käsule" ega "eituse käsule", vaid "südametunnistuse käsule". See ei ole kooris poolthääletamise käsk ega kooris vastuhääletamise käsk, vaid üleskutse, et igaüks kuulaks oma mõistuse ja oma südame käsku.

Meenutan, et meie kongess ei ole referendum, me ei otsusta siin 14. septembri rahvahääletuse tulemust. Selle otsustab rahvas, mitte Keskerakond üksi. Aga Keskerakond peaks nüüd, augustis 2003, selgusele jõudma iseendas. Me peame iseendale ja teistele näitama, mis puust me oleme tehtud.

Keskerakonna IX kongress ütles EI
Kongressi eurohääletuse tulemused
Südametunnistuse eelnõu - 227 häält
Jaatuse eelnõu - 235 häält
Eituse eelnõu - 341 häält

Väljastati 1165 valimissedelit.
Valimiskastis oli 803 kehtivat sedelit.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)