Eluränkuste koorma all vaeveldes

Mind kogu aeg hämmastas see surmakultus, mis tundus nagu hõljuvat tolle aja kohal. (Kuigi tollastes oludes võib see olla ju päris asjakohane.) Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et tegelikult ma eksin.

Kui praegu meediat vaatan, siis tegelikult on hoopis meie aeg see, kus kõige müüdavamad, tuliselt tagaaetavamad ja levitatavamad uudised on haigused ja surm. Iga killuke, mis püütakse kinni ja visatakse avalikkusele, tehakse võimalikult suureks.

Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes loevad Õhtulehte. Praegu on see eriti jube. Mida traagilisem surm, seda uhkem. Mida hullemad kannatused enne seda, seda kuumem teema. Suurimad nüüdisaja ja mineviku staarid on ikka need, kel võimalikult õõvastavamaid kannatusi ette näidata. Minu arust on kõik Eesti mineviku suurkujud viimastel aastatel uuesti püünele rebitud ja suureks tehtud peaaegu eranditult eelkõige ainult läbi haiguste ja surmalugude. Kõik nende kannatused on kusagilt välja uuritud ja tihti rõvedate üksikasjadeni publikule ette visatud. (Ei, ma ei loe Õhtulehte, mu emale tuuakse see ristsõnade pärast. Ta ise ka seda ei loe.)

Tegelikult on kurioosselt sama mõju osaliselt ka neil igasugustel meditsiinilistel teavituskampaaniatel a la "rahvusvaheline vähipäev". Järgmine päev on mingi järgmise haiguse (või järgmise vähiliigi) päev. Üks masendavam ja hullem kui teine. Kui ikka peaaegu iga päev vaatab kusagilt vastu mingi selline kampaania või sellesisuline artikkel, siis lõpuks hakkad neid vältima. Sest seda negatiivset on lihtsalt liiga palju.

Pärnu poliitikavaatleja

Jaga |