Presidenditegu Riigikogus eeldab poliitilist küpsust

Intervjueerija: Allan Alaküla,      03. mai 2006


Kesknädala küsimustele vastab Keskerakonna presidendikandidaadi- kandidaat Aadu Must.

Tartu linnavõim on presidendivalimistel esindatud tipptasemel – linnavolikogu esimehega, linnapeaga ja Alma Materi rektoriga. Mida võidab Tartu teie vahetust osalemisest selles protsessis?

Me ei vali presidenti ainult Tallinnale, vaid kogu Eestile. Seepärast usun, et eelkõige võidab Tartu "tippude" kaasalöömisest kogu meie riik. Mõne poliitiku kõnepruugist kostnud rumal arusaam, et Toompealt tulles lõpeb Eesti juba Ülemiste järve taga ära, reedab küll ikaldust sellise väite autori vaimsetes võimetes.

Rääkisin kunagi meie lõunanaabrite pealinna Riia juhtidega, kelle arvates Riia liigne domineerimine toob Lätile pigem kahju kui kasu. Ja seda ütlesid Riia, mitte Läti juhid! Tean, et ka tänane Tallinna linnapea, töötades täie pühendumusega meie pealinna hüvanguks, pole kunagi silmist kaotanud kogu Eesti huve ja perspektiive. Tartu on olemas. See, et ta on Lõuna-Eesti keskus ja mõneski mõttes konstruktiivseks vastukaaluks Tallinnale, teeb Eestit tugevamaks.

Kindlasti on tartlaste osalemine presidendi valimise protsessis oluline ka meie ülikoolilinnale ja tartlaste eneseteadvusele. Kõik nimetatud presidendikandidaadi-kandidaadid on seotud Tartu Ülikooliga ja kannavad endas akadeemilist vaimu, Tartu vaimu.

Millised on need presidendi isikuomadused, oskused ja tegevused, milles te oluliselt erineksite senistest presidentidest Konstantin Pätsist, Lennart Merest ja Arnold Rüütlist?

Olen ajaloolane. Ajaloo üks põhitõdedest on see, et ajaloost tuleb küll õppida, kuid seda ei saa mitte kunagi kopeerida või korrata. Inimühiskond on väga keeruline ja paljude muutujatega süsteem. Kui uues ajaloolises situatsioonis miski kordab olnut, on see vaid ühiskonna arengu mõningate joonte kordumine. See omakorda tähendab, et ajaloost saab ja tuleb õppida, aga jäigalt kunagi äraproovitud mallide järgi tegutsemine viib paratamatult paroodiani.

Nii on ka presidentidega. Konstantin Päts oli jõuline poliitik, aga tema autokraatiapüüdlused olid väga 1930. aastate nägu. Eesti parlamentaarsesse demokraatiasse ja üleüldse tänasesse Euroopasse need ei sobi. Lennart Meri oli õnnelik mees, kes nii välisministrina kui ka presidendina esindas Eestit selle kõrghetkeil. Tollal olid omal kohal ka improvisatsioon ja väike "krutski" – Nõukogude impeeriumi varemeil sündinud maailma pailapsele anti need juba ette andeks.

2006. aastal valitavalt presidendilt oodatakse süstemaatilist meeskonnatööd, aktiivset suhtlemist nii Riigikogu kui ka valitsusega, aga samuti aktiivset osalemist rahvusvahelises suhtluses, Eesti riigi initsiatiividele jõulisuse ja esinduslikkuse lisamist. Olen selliseks väljakutseks valmis.

Sotsiaaldemokraatide presidendikandidaat, ekstsentrist Liina Tõnisson kuulutas 26. aprilli Eesti Päevalehes Märt Kivisele antud intervjuu pealkirjas, et valijamehed ei peaks alluma parteide diktaadile, andes sellega teada, et sotsid ei panusta enam presidendi valimisele Riigikogus. Kas sellega on teie hinnangul lagunenud ka Riigikogus presidendi äravalimiseks tekkinud viieparteiline koalitsioon?

Ilmselt ei tasu Tõnissoni sõnadest rohkem välja lugeda, kui ta on öelnud. Minu arusaamist mööda on tal endiselt ainult "väga natukene" õigust sotse esindada. Teisalt on ju iseenesest selge, et tublidele kandidaatidele ei meeldi põrmugi sellised tingimused, mis ei jäta neile mingit edulootust.

Presidendi äravalimine Riigikogus on ahvatlev eesmärk. See näitaks riigi küpsust, võimet sõlmida mõistlikke ja vajalikke kokkuleppeid ning kompromisse. Aga küsimus just selles ongi, et meie poliitiline süsteem ei pruugi veel piisavalt küps olla.

Olen jälginud ajakirjandust. Huvitav oli ka Tartus toimunud erakondade esindajate presidendivalimiste-teemaline debatt. Sealgi käis mõni noor poliitik välja mõtte, et Keskerakond kindlasti "reedab" ega toeta nende lemmikkandidaati.
See on presidendivalimistest laiem probleem. Eesti poliitilisel laval on päris palju poliitikuid, kel napib konstruktiivseid ideid, ning seda kompenseeritakse päris edukalt südika võitlusega kas siis tegeliku või pigem väljamõeldud vaenlase vastu. Sellised libekeelsed tühikähmlejad paistavad vahel päris "kõvad" välja ja lollitavad nii mõnegi inimese ära.

Kui Keskerakonda ei oleks, mõtleksid nad selle välja ja "võitleksid" ikka edasi. Aga kõik see näitabki ühiskonna poliitilist ebaküpsust. Kui sellest üle ei saada, siis parlament presidenti ära ei vali.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)