Kuhu rahareformi rublad jäid?

JAAN NIIN,      22. august 2001


Kõik rahavahetuse käigus Eesti poole käsutusse läinud sularaharublad antakse ühe kuu jooksul üle Venemaa Keskpangale, lubas peaminister Tiit Vähi venekeelses riikidevahelises kokkuleppes 1992. aasta 20. Juunil.

Rahareformi käigus koguti 1992. aasta juunis Eesti Panga rahahoidlasse üksik- ja juriidilistelt isikutelt kokku 2,26 miljardit rubla. Eesti kroon pandi kehtima 20. juunil kell 4 hommikul ja neid hakati kuni 150 krooni ulatuses lihtrahvale vahetama mõni tund hiljem, vahekorras 1 kroon 10 rubla vastu.

Kokkulepped vaid vene keeles

Kohe selle tähtsa päeva varahommikul sõitsid vabariigi valitsuse esimees ja ühtlasi ka rahareformikomitee esimees Tiit Vähi ning Eesti Panga president ja ühtlasi rahareformikomitee liige Siim Kallas Moskvasse toimunust Venemaa valitsusele teatama ja rublatsoonist lahkumise lõppdokumente vormistama. Meie riigi esindajad kohtusid seal Venemaa valitsuse aseesimehe Aleksandr Ðohhiniga, kellega Siim Kallase juures- ja nõusolekul kirjutas Tiit Vähi alla kaks erineva sisuga Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni kokkulepet:
vastastikuste kohustuste kohta seoses oma raha käibele võtmisega Eesti Vabariigis;
2) arvelduste korrast vastastikuste kaubatarnete eest sooritatavate arvelduste korra ja mittekaubanduslike maksete teostamise korra kohta.
Mõlemad lepped tehti Moskvas 20. juunil 1992 kahes originaaleksemplaris ja mõlemad ainult vene keeles. Muide, tol ajal veel sellised riigile rahalisi ja varalisi kohustusi sisaldavad lepped Eesti kõrgeima riigivõimuorgani luba ei vajanud.

Rublad kohustuti Moskvale tagasi andma

Leppes (1) on kirjas ka järgmine Eesti Vabariigile võetud kohustus: "Kõik rahavahetuse käigus Eesti poole käsutusse läinud sularaharublad antakse ühe kuu jooksul alates Eesti Vabariigi ametliku valuuta käibele võtmisest üle Venemaa Pangale." Selle lepingulise kohustuse aluseks olid tsiviliseeritud riikide suhetele omased põhimõtted. Kuna Eesti lahkus kinnise (raha pole konverteeritav) raharinglusega riikide seast, siis leppe allakirjutamisel lähtuti asjaolust, et Venemaa territooriumil ringluses oleva raha hulga reguleerimise õigust omas ainult selle riigi keskpank, seega Venemaa Keskpank. Nendest rahaasjadest huvitatud lugeja võib täiendavalt lugeda ka vastavat teavet Eesti Entsüklopeedia 7. köitest.
Kuid tehti teisiti, kui meie krooni taassünni päeval ametlikult lubati. Pole ka teada, miks Eesti Panga tollane president Siim Kallas ei täitnud kuu aja jooksul rublade Venemaa Pangale üleandmise kohustust. Väidetavalt tegutses sel ajal Tallinnas veel ka Venemaa Panga filiaal.

Unustatud ülitähtis pisisasi

Vahemärkusena on siin sobiv lisada, et leppe (2) alusel kandis Eesti Pank kiiresti Venemaa valitsuse arvele 50 miljonit krooni, mille eest sai Eesti pool vastu 500 miljonit rubla. Meie idanaaber kasutas saadud kroonid kohe ka ära, kuid Siim Kallase juhitava Eesti Panga lohakuse tõttu kadusid need 500 miljonit rubla kuhugi ära. Kuigi need ei olnud "kuulsad" rahvalt väljavahetatud reformirublad, vaid juba reformijärgsed rublad, sai meie rahvas ikkagi kahju 50 miljonit krooni. Kuid seda asja võib edaspidi ka eraldi käsitleda. Siin võtame selle lihtsalt teadmiseks.
Kuid siin muide tekib ka küsimus, kas Eesti Panga juhid on tänaseks endale üldse teadvustanud kahe erineva sisuga 20. juunil 1992 sõlmitud leppe olemasolu. Selline kahtlus tekib 1997. aastal trükitud raamatut "Eesti rahareform 1992" (edaspidi ERR 199") lugedes. Nii on ERR 1992 kroonika osas ära märgitud lepe (1), kuid dokumentide valikus on trükitud leppe (2) venekeelne koopia, milles pole sätet rublade Venemaale üleandmise kohustuse kohta.

Peaminister salgas rublamüüki

Kahtlase kuulsusega rublamüügitehing tuli avalikuks alles 1994. aasta kevadel ja sai Mart Laari valitsuse sama aasta septembris kukkumise üheks põhjuseks. Kuid veidi aega enne seda jõudis peaminister Laar 23. augustil teatada, et ei ole rublade saatusega kursis ja et tegemist on Eesti Panga probleemiga. Samal ajal anti Siim Kallase Eesti Panga infoosakonnast teada, et rahareformi ajal kokku kogutud rublad on Eesti ja Venemaa vaheliste läbirääkimiste objekt ning nende edasine saatus on pangasaladus.
Kuid juba 2. septembril 1994 rahareformikomitee siiski tunnistas, et valitsus müüs raharinglusest kõrvaldatud rublad maha. Samal ajal süüdistas Koonderakond Laari ja teisi rublade mahamüüjaid 35 miljoni krooni ärastamises ja viis Eesti tippjuristi nõudsid rublaskandaaliga seotud inimeste vastutusele võtmist (EPL 19.07.01). Seoses sellise olukorraga anti see küsimus selgitamiseks Riigikontrollile.
26. septembril sundis Riigikogu oma 60 liikme umbusalduse avaldamisega Mart Laari peaministri kohalt lahkuma (EPL 19.07.01).

Raha müüdi ebaseaduslikult

Riigikontrolör Hindrek Meri avaldas oma kontrollimise kokkuvõtte ajakirjanduses 21. novembril 1994 (RH 21.11.94). Selles tõdeti, et rublade müük oli Eestile vajalik, kuid selle teostus oli ebaseaduslik. Riigikontrolöri avastused olid üsna lihtsad, mis sisuliselt ja lühidalt olid järgmised: kõik Eesti Panka kogutud rublad olid Eesti Vabariigi omand ehk riigivara, mida oleks kohe tulnud hakata realiseerima, sest rubla kurss USA dollari suhtes langes väga suure kiirusega; rublade üleandmine panga hoidlast valitsuse hoidlasse oli teeseldud (fiktiivne) tehing, mis tehti müügitehingu varjamiseks; rublad läksid ostjate kätte otse pangast; dokumentaalselt pole määratud kindlaks müüjate ja ostjate isikud ning eirati lepingu kirjalikku vormi; puudusid andmed vahendajate-erafirmade rubladega sooritatud tehingute ja arvandmete kohta jne.
Riigikontroll määras ka rublade hilinenud müügiga seonduva saamata jäänud riigi tulu ehk teisisõnu riigile tekitatud kahju summad. Nii selgitas riigikontrolör Hindrek Meri, et kui rublad oleksid müüdud selle dollarikursiga kohe pärast krooni käibele laskmist ühe kuu möödumise järel, 1992. aasta juulis, oleks riik saanud puhtalt kätte (st lubatud piirides vahendustasud juba maha arvatud) 11,8 miljonit dollarit ning 1992. aasta detsembris oli see võimalus kahanenud 4 miljoni dollarini.
Tegelikult sai Eesti Vabariigi eelarve kokku 1,9 miljonit dollarit ehk 24,6 miljonit krooni. Kuid sedagi vahendaja MAAG OY suva järgi. Riigikontrolli kogutud andmetel kanti 3. veebruaril1993 Sotsiaalfondi arvele 12,6 miljonit ja 18. juulil 1993 Põhja-Eesti Panga arvele 12 miljonit krooni. Aga need summad jõudsid millegipärast Sotsiaalfondi arvele poolteiseaastase hilinemisega 1994. aasta talvel.
On ilmne, et see raha oleks riigil kindlasti saamata jäänud, kui pärast Riigikontrolli kokkuvõtet poleks Tiit Vähi oma avalikus kirjas muuhulgas riigikontrolöri pinnapealset tööd kritiseerinud: "Härra Meri, Teie poolt nimetatud summa, mis olevat saadud rublatehingu eest, ei ole ju senimaani kantud ei Sotsiaalfondi eelarvesse ega ka riigieelarvesse. Järelikult saab neid rahasid tänaseni käsitleda kas era- või ei-tea-kelle rahana."

Rublad mehkeldati Siim Kallase käskkirja alusel

Eesti Pank müüs rublasid ka oma algatusel, panga presidendi Siim Kallase käskkirja alusel, 1993. aasta augustis ühele, ka Riigikontrollile teadaolevale erafirmale makulatuurina 794 miljonit rubla, mille eest sai pank 24 000 dollarit ehk 337 000 krooni, kuna Venemaa Pank astus samme N Liidus aastail 1991-1992 käibele lastud rublade kehtetuks tunnistamiseks. Kuid tegelikult kehtisid need rahamärgid rublatsoonis teatud kitsendustega vähemalt kuni järgmise aastani. Ju siis Eesti Panga president leidis, et milleks tulusid rahareformikomitee kaudu peaministriga jagada!?
Kuna õigusliku hinnangu andmine ametiisikute kohta, kelle tegevus või tegevusetus tekitas riigile kahju, ei kuulunud Riigikontrolli pädevusse, peeti vajalikuks esitada kontrollimise käigus kogutud dokumendid ja materjalid otsuse tegemiseks Politsei Keskuurimisbüroole.
Kuid kõrge politseiasutus otsustas juba 1. detsembril 1994 kriminaalasja rublamüügi kohta mitte algatada.
See otsus oli kindlasti seotud ka avalduse ja avaliku kirjaga, mille tegid vastavalt Eesti Pank ja Tiit Vähi omakorda ajakirjanduses kohe pärast Riigikontrolli kokkuvõtte avalikustamist. Nii teatas Eesti Pank kohe, et need rublad ei olnud Eesti riigi vara ja nende väärtus kuni müümiseni oli null. Sisuliselt sama väitis muu hulgas ka Tiit Vähi: "Eesti riigile mittekuuluva vara realiseerimisega pole võimalik tekitada kahju Eesti Vabariigile."

Valuutafond müüki heaks ei kiitnud

Tuletades meelde, et tegemist oli mittekonverteeritava rahaga, mis käibib suletud alal, lisan siia veel tõsiasja, et rublade müüki ei kiitnud heaks ei Rahvusvaheline Valuutafond, mis assisteeris Eesti rahareformi läbiviimist, ega ka rahareformikomitee kolmas teadlasest liige Rudolf Jalakas (Rootsi). Viimatimainitu nimetas rublatehingut sulitembuks.
Praegu võib Eesti Politsei ainsana meie kõrgetest riigiasutustest, kes rublatehinguga kokku puutusid, tunda end väärikalt, kuna ei kiitnud heaks naaberriigi majanduse vastu toime pandud avantüüri. Tiit Vähi on oma avalikus kirjas muuseas ka maininud, et "täiendava raha emiteerimine oleks olnud rahaline interventsioon ülejäänud rublatsooni suhtes."
Lõpetuseks on kosutav lugeda 1995. aasta detsembri ajalehest Mart Laari veni-vidi-vici-stiilis meenutust (EPL 21.12.95): "Otsus rublade müügiks sündis koos Siim Kallasega ning vormistus rahareformikomitee dekreediga 4. detsembril 1992. Otsusest olid teadlikud Eesti Panga nõukogu ja valitsuse liikmed. Põhjalikumalt konsulteeriti Eesti-Vene läbirääkimiste eest vastutava Jüri Luigega, samuti olid asja toimumisest informeeritud minu mõned erakonnakaaslased."
Erakonnale Isamaa lähedal seisnud ärimeeste Marek Strandbergi ja Agu Kivimägi ettevõtmisel ning peaministri nõuniku Tiit Pruuli korraldamisel sai asi teoks mitmes järgus 1993. aastal. (ER 1992 lk 145)
Kuid veel 1994. aasta augustis olid need sündmused Mart Laari mälust peaaegu et täielikult kustunud ja tegu olevat olnud ainult Eesti Panga asjaga. Siin võib vist olla tegemist üht meie juhtivat ajaloolast puudutava mingi eripäraga, et värskelt tehtud tembud unustab ta jäägitult ja kohe ning mida rohkem aega sündmusest möödub, seda selgemalt selle sisu tema silmade ette jälle ilmub!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)