Edgar Savisaar: Keskerakond on lepitav jõud

Kaks ja pool aastat tagasi tuli Keskerakond kongressiks kokku Estonia kontserdisaalis. Estonias on Eesti riigi sünnist alates peetud suuri kogunemisi ja tehtud ajaloolisi otsuseid. Seekord aga tulime moodsasse Solarisesse ja see on esimene märkimisväärne poliitikasündmus - suur kongress - selles majas. Usun, et selle üritusega Keskerakond poliitilises mõttes justkui avab selle maja ja annab tooni ka kõigile teistele parteidele, kes varem või hiljem siia samuti tee leiavad. Arusaadav, miks just Solarises. Kus siis veel pidada Keskerakonna kongressi, kui mitte Tallinna keskel, lausa Tallinna südames, ütleme, et Kesk-Tallinnas.

Eelmisel Keskerakonna kongressil oli Keskerakonnal 10 000 liiget, nüüd on 12 ja pool tuhat. Siis oli meie foorumil 900 delegaati, nüüd 1800. Lõpulejõudev aasta on Keskerakonnale olnud võiduaasta. Juunis võitsime Europarlamendi valimised, oktoobris olime võidukad ka kohalike omavalitsuste valimistel.

I

Võit europarlamendi ja kohalikel valimistel

Head erakonnakaaslased, kõigil ei käinud käsi nii hästi nagu Keskerakonnal. Tuletan meelde, kui enesekindlalt ja ülbelt lubas Reformierakond enne eurovalimisi võtta Euroopa Parlamendis kuuest kohast kolm. Läbi häda saadi üksainus mandaat. Enne kohalike omavalitsuste valimisi lubati suure suuga kukutada Tallinnas Keskerakond. Selle asemel kukuti ise läbi.

Mis siis juhtus Eesti parempoolsetega? Miks jääb mulje, et nende aeg on läbi?

Nad ise seletavad oma kaotust sellega, et on pidanud valitsuses tegema raskeid ja ebapopulaarseid otsuseid, mis sellest hoolimata on olnud targad ja ainuõiged. Seda rääkisid nad juba 1990ndate alguses, kui Mart Laari valitsuse viisid võimult vassimine Iisraeli relvade ja rublamüügitehinguga. See on parempoolsete vana laul. Nüüd räägitakse sama juttu.

Aga kui majanduskriisi ajal valitsuses olek tähendab paratamatult näo kaotamist, siis kuidas ikkagi suureneb meie toetus Tallinnas, kus me oleme olnud pikka aega võimul? Kuidas ikkagi liigub meie reiting, hoolimata majanduskriisist, tõusujoones, nende oma aga tammub paigal või liigub pigem languse suunas?

Ütlen, miks. Sest nii nagu 90ndate alguses, nii teevad parempoolsed ka nüüd valesid otsuseid, mis ei vasta inimeste enamuse tahtele. Võim võetakse ilusate lubadustega, pärast valimisi see kõik unustatakse. Riigieelarvet kärbitakse nii, et see ei riivaks rikaste privileege, kuid pensionäride niigi nappi sissetulekut või noorte perede toetusi vähendada pole mingi patt. Uus töölepinguseadus pandi riigis, kus töötute arv ületab saja tuhande inimese piiri, ikkagi kokku suurte tööandjate huvides, et koondada oleks lihtne ja odav.

Selle aasta kahtedest valimistest saab teha vaid ühe järelduse - kõrgeima võimu kandja rahvas on andnud selgelt märku, et sellel valitsusel on aeg pakkida asjad ja minna.

Meie oponendid on väitnud, et Keskerakond võitis tänu osavale propagandale ja vastutustundetutele lubadustele. Milles seisnes meie eriline osavus? Või millised on need lubadused, mis võiksid Eestile üle jõu käia? Kas maksusüsteemi õiglastele alustele seadmine käiks meile üle jõu? Ei käiks! Küll aga on paljudele peredele ülejõu käivaks ülesandeks võidujooks valitsusega, kes aina tõstab makse ja aktsiise ning sunnib ka omavalitsusi seda tegema. Tööpuuduse vastu astuda pole mingi üle jõu käiv ülesanne, kui riik toetab tööhõivet omalt poolt, säilitades ja luues uusi töökohti.

Keskerakonnale andis rahvas selge kinnituse - meie poliitika on see, milles nähakse väljapääsu kriisist. Meie poliitika on see, milles nähakse abi tööpuuduse vastu. Meie poliitika on see, millest loodetakse tuge peredele, keda majanduskriis ähvardab jätta koduta.

Aastaid on paremerakonnad Eesti riiki õhemaks lihvinud. Nüüd on selle poliitika tõetund käes. Inimesed ei taha parempoolsete õhukest riiki, mis teenib väheste rikaste huve - nad tahavad, et riik oleks mitte ainult võtja, vaid ka andja, oleks raskel hetkel toeks, oleks kindlustunde pakkuja ning abistaja.

Rahvas ütles sel aastal kaks korda: Jah, Keskerakonnal on õigus! Ja rahvas ütles sel aastal kaks korda: Reformierakond ning IRL eksivad!

Eesti parempoolsetel pole võimul jätkates enam midagi võita ja nad on asunud meeleheiterünnakule omaenda riigi ja rahva huvide vastu - nõnda nad lammutavadki veel nii palju kui jõuavad, tõstes kaudseid makse, müües Eesti Energiat ja sulgedes gümnaasiume.

Parempoolsetega varem kaasas käinud sotsiaaldemokraadid ütlesid sel kevadel riikluse alustalasid õõnestavale Ansipi partei ja valitsuse poliitikale „Aitab!" Täna juhime koos nendega Tallinna. Ja me kumbki ei salga, et näeme praeguses koostöös alget terve Eesti üheskoos uuele kursile viimiseks.

Sotsiaaldemokraatide järel on rohujuuretasandil alanud maailmavaateline selginemine ka Roheliste ridades. Käärimine selles parteis viis nende äsjasel kongressil võimupöördeni. Kas Riigikogu Roheliste fraktsioon ütleb nüüd oma parteist lahti? See selgub juba riigieelarve kinnitamise käigus.

Eksivad need, kes ütlevad, et viimased valimised võitis osavam propaganda. Usun, et nii hoolikalt pole valijad erakondade poliitilist sõnumit taasiseseisvunud Eestis veel kunagi kaalunud. Iga hääle andnu mõtles sel korral oma otsuse põhjalikumalt läbi kui kunagi varem.

2009. aastal kasvas valimisaktiivsus. Paljuski saavutati see tänu riigi venekeelse elanikkonna laiemale osavõtule valimistest. Et venekeelne kogukond on hakanud ilmutama üha suuremat huvi Eestimaa ühiskondliku ja poliitilise elu vastu, on olulisel määral Keskerakonna sihikindla poliitika tulemus.

Paremerakondade propaganda püüab igal võimalusel väita, nagu valiksid meid vaid venelased. On vähetuntud tõsiasi, isegi Keskerakonna juhtkonnas ei tajuta seda täiel määral, milline on tegelikult meie valijaskonna koosseis. Palun väga, esinduslik sotsioloogiline pilt, mida näitavad objektiivsed arvamusuuringud, on selline - pooled meie valijad on eestlased, pooled teistest rahvustest. Iga teine Keskerakonna valija on eestlane, iga teine venelane!

Venelastele püütakse samas sisendada, et kõik eestlased on marurahvuslased. Ei ole! Meie toetus eestlaste seas enne valimisi korraldatud uuringuis oli suurem kui Eesti ainsal allesjäänud rahvusluse värvinguga erakonnal - Isamaa ja Res Publica liidul.

Inimeste jaoks ei ole rahvusküsimus täna kõige peamine. Põhiprobleemid on majandus ja töökohad.

Kui te küsite oma vene sõpradelt ja mõttekaaslastelt, mis tõi neid Keskerakonna juurde, siis on vastus lihtne: see erakond esindab kogu riigi huve, mitte ainult üksikuid huvigruppe. Keskerakondlased ei jaota inimesi rahvustunnuse järgi, me oleme selline poliitiline jõud, kellega kõik saavad teha koostööd.

Üks inimene küsis minult pärast valimisi: "Aga mis saab nüüd? Oleme teid kaks korda toetanud, aga midagi ei muutu, Ansip ja Laar endiselt võimul." Vastasin: "Need inimesed, kelle huve me kaitseme, on parempoolse valitsuse nõrgenemisest kindlasti võitnud."

Ma ütlesin kevadel, et Eesti vajab vahetust. Ütlesin ka seda, et Eesti poliitika põhimõtteline muutumine on alanud valimistsükli peaküsimus. Kahed valimised sellest tsüklist on seljataga - oleme poolel teel. Ees on veel Riigikogu ja presidendi valimised. Aega vaid poolteist aastat. Me räägime suurest strateegilisest pöördest Eesti poliitikas, mis tuleb selle ajaga saavutada.

Keskerakond on tõusnud Eesti poliitika lipulaevaks. 2011. aastal võime kõik näha kuidas Keskerakond purjetab võidukalt edasi, samas kui parempoolsetel on võhm otsas pikaks ajaks. Meie peame Eesti juhtima paremasse tulevikku!

II

Murrangupunkt Eesti ühiskonnas

Head erakonnakaaslased!

Täna ootab meilt lahendust kuus Eesti elu riiklikku sõlmprobleemi:

1. tööpuudus ja uute töökohtade loomine;

2. vanema põlvkonna kaitse;

3. maaelu säilitamine ja tulevik;

4. haridusreform;

5. uute kodanike juurdekasv;

6. ülesaamine parlamentarismi ja demokraatia kriisist Eestis.

Esimene Eesti elu riiklik sõlmprobleem on tööpuudus.

Meil on üle saja tuhande inimese tööta. Kümme protsenti neist töötutest on jätnud lootuse üleüldse veel kunagi tööd saada. Need inimesed on Eesti inimesed. Aga Eesti riik ei arvesta neid enam isegi mitte töötute statistikas!

Lisaks on tänastel töötutel pered, lapsed, ülalpeetavad. Väga paljudel on kodulaen, panga ees kohustused, mida pole enam võimalik täita. Pank võib võtta neilt viimase, esmalt raha, siis kodu. Jäävad vaid võlad. Sellepärast esitaski Keskerakond Riigikogus eelnõu, mis keelaks pangal nõuda inimeselt enam kui laenu tagatisvara. Pank ei saa pretendeerida selle inimese sissetulekutele tema elupäevade lõpuni.

Ettevõtted vähendavad palka, minnakse üle osalisele tööajale või hoitakse muul viisil kokku palgakulusid - aga see on ju ajutine lahendus. Eesti vajab kiireid ja põhimõttelisi lahendusi.

Räägitakse eurost, aga see on kui ületuleva aasta ilus suvi, ühtede ennustuste järgi tuleb, teiste järgi ei tule. Me vajame täna midagi kindlamat.

Meie soodne geograafiline asend on kui „maa vara", mida pole tarvis isegi kaevandada ja transportida, tuleb vaid kohal olla! Eesti vankumatuks eeliseks oli transiit, millest saadud miljarditest kroonidest meie praegused valitsejad loobusid.

See pole ainus viga, mis Eestis on tehtud. Meie riiklik lühinägelikkus sattus ühele ajale üleilmse finantskriisiga, mis algas USAst. Piltlikult öeldes: Eesti juhiti korraga nii sisepoliitilisse autokatastroofi kui ka rahvusvahelisse lennuõnnetusse.

Keskerakond on esitanud kolme sorti tegevuskavu. Esiteks, näitasime, kuidas saabuvat kriisi leevendada. Seejärel, kuidas juba alanud kriisis ära hoida olukorra järsk halvenemine. Ja viimaks - kuidas pikalevenivast kriisist välja tulla. Meid ei ole kuulda võetud.

Selle asemel, et kiirelt koostada kriisivastase võitluse pakett, nagu teistes Euroopa riikides, tegeldi Eestis vaid riigieelarve kärpimisega ja sedagi valest otsast. Enamgi veel - uue töölepinguseadusega tehti tööandjatele töötajatest vabanemine nii hõlpsaks kui võimalik.

Kui töö kaotanud inimestel pole enam millestki elada, pole millestki peret toita, siis kasvab kuritegevus, kaob turvatunne. Andkem endale aru, et tööpuudus ei ole mitte kitsalt majanduslik, vaid sotsiaalne probleem.

Me peame praegu Eestis üheaegselt suutma teha kolme asja:

•l     Esiteks, andma kohest ja käegakatsutavat abi neile, kes on töö ja sissetulekuteta, kindlustama, et võimalikult vähesed kaotaksid kodu, et keegi ei peaks oma senisele elule kriipsu peale tõmbama. Nii tagame ühiskondliku stabiilsuse ja turvalisuse, mis üldse võimaldab tegeleda majanduse taastamisega.

•l     Teiseks, peame looma riigi toel töökohti, toetama ettevõtjaid töökohtade loomisel. See on koht, kus tuleks mõelda maksusoodustuste tegemisele. Kui inimene on tööta ja istub kodus, siis saab ta riigieelarvest toetust ja see on riigieelarvele täiendav koormus. Kui inimene aga saab tööd tingimusel, et algusjärgus ei maksta tema pealt osaliselt riigimakse, siis jääb riigil küll saamata hüpoteetiline maksuraha (mis jääks muidu niikuinii saamata), kuid samas jäävad ära ka kohustused. Riik ainult võidaks sellest. Tehkem selline maksureform ometi ära, nagu Keskerakond pakub!

•l     Kolmandaks, peame tõsiselt mõtlema sellele, kuidas toetada ja suunata riiklikult majandusarengut kriisijärgses maailmas, kus kehtivad hoopis uued mängureeglid. Aitab suhtumisest, et riik ja ettevõtlus on kaks eri asja. Riigi kui terviku seisukohast on see kõik üks organism, mille tervise eest peame hoolt kandma kui soovime, et meil oleks tulevikku.

Teine Eesti elu riiklik sõlmprobleem on vanema põlvkonna kaitse.

Valitsusse kuuludes kasvatas Keskerakond erakorralist pensionireservi. 2007. aasta lõpus oli seal 6,1 miljardit krooni. Praeguseks on sellest alles jäänud vähem kui pool - 2,8 miljardit. Riigikontroll hoiatas, et reserv saab otsa enne järgmise aasta lõppu.

2009. aasta kevadel tellis valitsuskabinet rahandusministeeriumist arvutused, kui palju tulu saaks pensionide maksustamisest või nende vähendamisest. Koopia sellest ametikirjast jõudis opositsiooni kätte ja ma hoiatasin eakaid, millist suppi neile Stenbocki majas keedetakse. Mispeale peaminister oli sunnitud neile kinnitama, et pensionid jäävad muutumatuks. Pensionide vähendamise asemel tõsteti hoopis aktsiise.

Maksutõusude ning veel erakorralisse pensionireservi jäänud rahaga võib valitsus tuleva aasta isegi üle elada. Kuid mitte kauem. Ilma majanduspoliitika muutuseta, ilma uusi töökohti teadlikult loomata ei ole ka pensionärid kaitstud. Isegi mitte selle eest, et kevadised arvutused uuesti välja kraamitakse ning ellu viiakse.

Kolmas Eesti elu riiklik sõlmprobleem on maaelu tulevik.

Ütlesin Keskerakonna maaelukonverentsil: maarahvas ei tohi muutuda eksponaadiks vabaõhumuuseumis. See eeldab enam tähelepanu regionaalpoliitikale, maaelule ja põllumajanduspoliitikale.

Miks Eesti maarahvas ei suuda enam piisavalt elatist teenida? Kindlasti on üheks põhjuseks turul valitsev kõlvatu konkurents, kus ühte tootjat soositakse enam kui teist. Meie põllumeeste toetused Euroopa Liidust jäävad näiteks lätlaste ja leedulaste omadele alla. Eesti riigi enda toetus põllumajandustootjatele ei kannata kriitikat.

Põllumeeste probleemiks on ka Eestis tegutsevate Rootsi pankurite paindumatus.

Maarahva elu mõjutab riigi regionaalpoliitika puudumine. Eesti pindalaga riik on liiga väike, et lubada endale ääremaid. Sellest jääb väheks, et majandusbuumi ajal teedeehitus hoogustus, kõvakattega tee üksi ei taga elatist.

Maaelu pidurdab omavalitsuste nõrkus. Ja riik nõrgestab omavalitsusi täiesti sihikindlalt. Paljud ei suuda oma koolile uut katustki muretseda. Ainuüksi väikeste omavalitsuste mehhaanilisest ühendamisest ei teki veel tugevat kohalikku võimu, kui tulubaas jääb hädiseks.

Keskerakond leiab, et Eesti riigi maaelupoliitika eesmärk peab olema luua maal soodus elu- ja ettevõtluskeskkond, säilitada sotsiaalne infrastruktuur, taastada kodumaised väiketöötlusettevõtted, tagada tööhõive ning ekspordivõime. Põhieesmärgiks jääb Eesti rahva varustamine Eesti toiduga.

Neljas Eesti elu riiklik sõlmprobleem on kavandatav haridusreform.

Üks parempoolsete viimaseid pingutusi Eesti elu lõhkuda, on IRLi algatatud haridusreform: sulgeda gümnaasiume ja nõrgestada põhikoole.

See meenutab viga, mis tehti lasteaedadega kümmekond aastat tagasi. Siis suleti ja müüdi maha lasteaedu, sest lapsi oli justkui vähe, aga nüüd on olukord muutunud ja täna ei jätku meil lasteaiakohti.

Keskerakonnal on siin kaks põhimõtet. Esiteks, et riiklikult kohustusliku hariduse peaks õpilane saama kodukohas. See „kodukoht" võib olla mõistetud kitsamalt või laiemalt, aga kindlasti ei tohi Eestis lubada ulatuslikku haridusmigratsiooni, mis jätab osa piirkondi jätkuhariduse võrgust hõlmamata ja seega ühiskondlikust arengust kõrvale.

Eesti arengu esimene ressurss, nagu öeldud, on meie „maa vara", Eesti väärtuslik asend maakaardil. Teine, sama tähtis ressurss, on meie „maa sool", haridus, miskaudu riik väärtustab igat õppimisvõimelist ning õppimistahtelist eestimaalast, sõltumata tema sünnipaigast või elukohast. Riiklik ülesanne on leida ning aktiveerida kogu Eesti vaimne ressurss, mitte see väikestes maakohtades välja suretada.

Peame täna riiklikult tähelepanu pöörama kriisis enim kannatanud peredele. Meil on üle 30 000 lapse, kelle üks või mõlemad vanemad on töö kaotanud. Kuidas nemad koolis käivad?

Siit tuleneb meie teine arusaam: haridus sõltub rohkem kui muud eluvaldkonnad otsustest, mida suunav poliitiline tahe peab olema ühtaegu julge ja tark, arvestades ning arendades meie rahvuskultuurilisi põhiväärtusi. Elukauged haridusreformid - ja veelgi hullem: hariduskauged haridusreformid lõhuvad Eesti ühiskonna vaimseid alustalasid. Keskerakond sellega ei nõustu.

Viies Eesti elu riiklik sõlmprobleem on tähelepanu uutele kodanikele.

2004. aastal sai naturalisatsiooni korras kodakondsuse 6355 välismaalast, aga 2008. aastal tuli niisuguseid kodanikke juurde ainult 1961. Kodakondsuse saanute arv on seega viimastel aastatel vähenenud rohkem kui kolm korda! Miks aeglustub naturalisatsiooni tempo, vaatamata riigi kallitele propagandakampaaniatele? Miks inimesed tahavad üha vähem Eesti, selle maa kodakondsust, kus nad elavad?

Meile püütakse sisendada, et põhjus on eesti keele mitteoskamises. Aga paljud mittekodanikud oskavad eesti keelt päris hästi. Nad ise seletavad soovimatust kodakondsust saada kahe põhjusega. Esiteks nad ei usu, et on sellele riigile tõepoolest vajalikud. Ja teiseks on kodakondsuse saamise protseduur liiga pikk ja segane.

See on riiklik sotsiaalne probleem, mille lahendus viibib ainult valitsuse lühinägelikkuse tõttu. Ütlesin ennist, et me peame mõtlema Eesti majandusarengule pärast kriisi, kus kehtivad hoopis uued mängureeglid. Mõtlema olukorrast, kus tööpuudus juba märgatavalt asendub kvalifitseeritud tööjõu puudusega. Hirmutada täna endast eemale inimesed, keda Eesti võib tulevikus vajada on läbimõtlematu ja vastutustundetu poliitika.

Peame veenma enda kõrval elavaid mitte-eestlasi, et ainult riigi poliitilises ja ühiskondlikus elus osalemine, möödaniku solvangute unustamine ja tegutsemine Eesti tuleviku nimel saab meie elu paremaks muuta. Et Eesti riiki usutaks, tuleb mittekodanike lastel kodanikuks saamist kergendada. Tuleb panustada tulevikku!

Uus põlvkond peab olema vaba ajaloolistest solvangutest ja mineviku arvete klaarimise ihast. Noori tuleb hoida rahvuskonfliktide mürgi eest, mida keedetakse mõne teise erakonna köögis. Mittekodanikke tuleb usaldada, mitte tõrjuda, ega nurka suruda. Neile tuleb anda Eestis suuremaid ülesandeid, mida täites nad õpiksidolema kodanikud ning armastama seda riiki kui omaenesegi töö vilja.

Kuues Eesti elu riiklik sõlmprobleem on parlamentarismi ja demokraatia kaitse.

Maailma ajalugu on mitmel korral näidanud, et majanduse kollapsile võib järgneda demokraatia kollaps. Valitsus, õigustades oma otsuseid raskete majandusoludega, rullib üle opositsioonist. Teeb oma otsuseid avalikkuse eest salaja, toob seadustesse olulisi muudatusi kõverteid pidi, pärsib loomulikku parlamentaarset debatti ning poliitilisi eriarvamusi. Eestis on veel demokraatia, kuid president Ilves hoiatas valitsuserakondi juba aasta alguses, et valitsuse vajadus teha kiireid otsuseid ei tohi vabastada vastutusest säilitada demokraatlikku parlamentaarset riigikorda.

Normaalne parlamentaarne riigikord näeb ette, et soolise võrdõiguslikkuse seadusele ei poogita viimasel hetkel külge Tallinna linna valimiskorda muutvaid paragrahve.

Normaalne parlamentaarse riigikord eeldab, et päev pärast valimisi ei tõsteta ootamatult aktsiise ja käibemaksu - kusjuures arutusele saadetakse alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõstmine, kuid lõpphääletusega tõstetakse hoopis elektri- ja kütuseaktsiisi. Muudatus ilmus seadusesse kolm päeva enne seaduse vastuvõttu ning mitte ühtegi analüüsi selle mõjudest tegema ei vaevutud.

Normaalne parlamentaarne riigikord eeldab, et kõik negatiivsed eelarved peavad saama kinnitatud Riigikogus, mitte ei jää valitsuse seinte vahele, kus neid nimetatakse „liigendusteks".

Õiguskantsler Teder näeb, kuid ei mürista.

Kallid erakonnakaaslased! Kahjuks ma ei saa teile täna öelda, et Eesti demokraatia on hädaohus. Asi on hullem.

Tänavu kahtedel järjestikustel valimistel kaotanud valitsusest on jäänud ainult oma portfellisangade külge klammerdunud grupp politikaane, kes enne iga hääletamist peab enesele poliitilise peenraha eest ostma kuus rohelist häält Riigikogus. Pärast võimuvahetust Roheliste parteis on selge, et nende hääled lähevad kallimaks. Eesti riiki ei juhi mitte demokraatliku mandaadiga poliitikud, vaid rahva toetuseta pidevalt lubatavuse piiri ületavad ametnikud.

Demokraatia valvekoer - ajakirjandus on aga raskelt haige ning keeldub agressiivselt oma tegelikku seisundit tunnistamast. Rein Langi tuleb kindlasti kiita selle eest, et ta taas tõstatas korruptsiooni teema ajakirjanduse sees. Rääkisin sellest pikemalt tänavu jaanuaris Ajalehtede Liidu konverentsil, aga siis peeti seda vaid minu luuluks. Meediaprofessionaalina ei suutnud Lang õnneks kauem seda probleemi salata.

Analüüsiva ajakirjanduse asemel lokkab valitsuspropaganda ja meelelahutus. Meedia on suure osa rahvast ära nõidunud selgeltnägijate ja pealtnägijate ning ärapanijatega. Ebameeldiv on vaadata, kuidas üleriigilise levikuga väljaannetes ajakirjanikud kriminaalseid teemasid - näiteks Hermann Simmi ja Kaur Hansoni kaasust käsitledes ise magusast erutusest värisevad. Selle asemel, et seletada, miks Hermann Simmi tegusid ei avastanud mitte Eesti, vaid välisriikide eriteenistused. Selle asemel, et valgustada, kuidas nii Simm Reformierakonna kui ka Hanson IRLi toetusel kerkisid riigi jaoks ohtlikule positsioonile. Simmi ja Hansoni kuritegude tausta avameelsel käsitlusel tuleks ilmsiks parempoolse võimueliidi sügavam dekadents.

Küsige eneselt ühte asja: kui politsei uurib mõne keskerakondlase reisibüroo kinkekaardi asja, siis kirjeldab meedia seda lausa on-line režiimil ja teeb sellest riigitelevisiooni avauudiseid. Kuidas oli siis võimalik, et justkui erapooletus meedias jäi kaheksa kuu jooksul saladuseks ränk pedofiilia juhtum parempoolsete parteide kõrgete tegelaste ja üleriiklike valimiskampaaniate ideoloogidega? Hoolimata sellest, et samal ajal toimusid kahed suured valimised ning valimiskampaaniate ajal lubas uuriv ajakirjandus parteide kõik saladused paljastada ning alasti kiskuda. Kuidas saab pärast seda veel keegi uskuda Eesti uuriva ajakirjanduse erapooletusse ja sõltumatusse? Nüüd tuleb ju iga päev uudiseid sellest, millise rahvusvahelise võrgustikuga oli tegu ja kui paljud inimesed, ka ajakirjanikud ise, asjast tegelikult teadsid.

Kuni ühiskonna valvekoer on ketti pandud, seni pole ka võimalik ühiskonna tervenemine. Seepärast on vaba meedia küsimus Eesti tuleviku jaoks erakordselt oluline.

Uus meedia on täna tegelikult ainus võimalus ravida ainult propaganda ja meelelahutusega tegelevat peavoolumeediat ja selle kaudu ka ühiskonda.

Kusjuures, ma loen vahel, kuidas mõned ajakirjanikud, kelle kohta ma pole öelnud halba poole sõnagagi, minu kriitikat meedia aadressil hinge võtavad, sellele vastu vaidlevad. Ärge saage valesti aru!

Ajaleht Postimees näeb tihti välja kui Reformierakonna väljaanne, kuid ma tean, et mitte kõik selle väljaande palgal olevad ajakirjanikud pole Ansipi toetajad. Vahel jõuab ka selle lehe veergudele objektiivne kriitika peaministri aadressil, mis tähendab, et toimetuses on ka neid, kes mõtlevad teisiti ja suudavad läbi murda.

Võimalik, et paljudele hakkab nö toimetuse ametlik liin vastu? Kuid mida teha? Lahkuda sellepärast töölt? Kuhu? Kui kõik Eesti arvestatavad kommertskanalid on kahe meediaoligarhi kontrolli all, siis kuhu on ausal ajakirjanikul minna? Rahvusringhäälingusse, kus võimutsevad needsamad reformierakondlased? Vabadust on sama vähe kui nõukogude ajal.

Kõigis Eesti meediaväljaannetes on ajakirjanikke, kes pole lasknud end painutada ja ma austan nende põhimõtteid rohkem kui nad ise kunagi ette kujutaksid. Nemad on demokraatia viimane kaitseliin.

III

Tulevikku vaadates

Head, erakonnakaaslased, niisugused on need riiklikud sõlmprobleemid, mida praegune Eesti Vabariigi valitsus lahendada ei suuda, aga Keskerakond saaks sellega hakkama. Me läheme järgmistele Riigikogu valimistele vastu selge programmiga. Olukorras, kus Eesti poliitika parem tiib on ideoloogilises ja kõlbelises pankrotis, on aeg esitada neile selge vasaktsentristlik alternatiiv.

Vasaktsentristlik alternatiiv VÄLISPOLIITIKAS.

1. Lakata vastandumast riikidele, kellega Eestit seovad elulised majandushuvid: Põhjamaad, Saksamaa, Venemaa, Läti, Leedu. Pime ja paindumatu vastandumine Vene-Saksa gaasijuhtme projektile oli Eesti parempoolsete valitsuste jäme viga. Selmet lõigata sellest poliitilist ja majanduslikku kasu, oleme end ise isoleerinud lisaks Saksa- ja Venemaale ka Põhjamaadest.

2. Suhetes Ameerika Ühendriikidega tuleb Eestil selgelt signaliseerida, et meiegi oleme lõpuks saanud üle Bushi ajastust, oleme lõpetanud selle globaalsete rumaluste taganutmise ning ei näe uues Ameerikas endas enam probleemi, vaid võimalust mitmete maailma oluliste probleemide lahendamiseks.

Me peame tunnistama, et oleme olnud Bushi-Ameerikale halb liitlane, kes kiitis kaasa kõikidele vigadele ka siis kui me neis otsustes kahtlesime, õigustades iseennast vaid lootusega, et siis on ehk ka Ameerika meile kunagi tänuvõlgu. Tegelikult on ju vastupidi - Eesti-sugused kriitikameeleta liitlased on olnud Ameerika seniste probleemide üheks allikaks. Me ei arenda enam vastastikku tänuvõla suhteid. Selgitame oa partneritele, et Afganistani kriis pole sõjaliselt lahendatav ning Eesti on kõige vähem huvitatud NATO autoriteedi langusest Afganistani kriisi süvenedes.

3. Me peame aru saama, et Ameerika rolli Ida-Euroopa välis- ja julgeolekupoliitikas võtab järjest üle Euroopa Liit ja see on hea. Sest Eesti huvides on tugev Euroopa välispoliitika, eriti suhetes Venemaaga. Eesti huvide vastane oleks endise Ameerika poolt toetatud Euroopa ja Venemaa suhete arendamist takistanud sanitaarkordoni jätkumine.

4. Orienteerida seni kitsalt julgeolekupoliitikale suunatud välisministeerium julgelt ümber majanduse teenindamisele, meie majandushuvide esindamisele Hiinas, Indias, Brasiilias, Indoneesias, Lõuna-Aafrika Vabariigis, mis on maailmamajanduse kasvu järgmised mootorid.

5. Mis puutub Euroopa Liidu rolli Eesti majanduse arendamisel, siis mina asetan väga kõrgeid lootusi Siim Kallase nimetamisele transpordivolinikuks. Loomulikult on Eesti majanduse perspektiivi jaoks erakordselt olulised Euroopa toel arendatavad Eestit läbiv Ida-Lääne transpordikoridor ning ka Balti riike omavahel siduvad ning meid kõiki Lääne-Euroopaga lähendavad raudtee- ja maanteeprojektid.

Vasaktsentristlik alternatiiv MAJANDUSES.

1. Rakendada kriisist ülesaamiseks samasugused riiklikud abipaketid nagu USAs ja Lääne-Euroopas.

2. Kehtestada Eestis astmeline tulumaks, mis on toonud edu Lääne-Euroopas ja Põhjamaades ning mida toetab 72% eestlastest.

3. Kaasa tõmmata töötuid mahukate ehitusprojektide ettevalmistustöödes, mis kunagi tuleb niikuinii ära teha.

4. Rakendada Eestis laenajate kaitseks samasuguseid tingimusi nagu Põhjamaades - laenukodu sundmüügil peab laen saama kustutatud.

Vasaktsentristlik alternatiiv SOTSIAAL-, HARIDUS- JA KULTUURIPOLIITIKAS.

1. Valida majanduskriisist ülesaamiseks niisugused taktikad, mis ei suurendaks Eestis elavate inimeste kannatusi. Euro saab olla eesmärk, mille nimel paremini elada, mitte eesmärk, mille pärast vireleda. Me tahame taastada usu riiklikkusse pensionisüsteemi, lõpetada elutöö-hüvitiste edasilükkamine aega, kus inimesed neid enam kasutada ei saagi.

2. Käivitada programm „Kodukool", mis tagaks riiklikult kohustusliku põhihariduse võimaluse kodukohas ja kindlustaks ka jätkuhariduse, põhjustamata siseriiklikku haridusmigratsiooni.

3. Eesti peab muutuma sisemiselt sallivamaks. Läänelikumaks. Tegelikult ka avatumaks euroopalikele vaadetele, mentaliteedile. Küünilise ainult iseenese eest seisva ahnusega Eesti edasi ei arene. Euroopa Kultuuripealinna projekt on kahtlemata võimalus selliseks arenguks, millele peab lisaks linnale hoopis rohkem ja tugevamalt panustama ka Eesti riik. Eesti sumbunud õhustikule on hädavajalik suurem kokkupuude Läänes inimsuhetes valitseva solidaarsuse ja hoolivusega.

Vasaktsentristlik alternatiiv RAHVUSPOLIITIKAS.

Tõmbame selge piiri vahele nendele, kes lõhestavad ja nendele, kes püüavad olla lepitajad. Keskerakond on lepitav jõud.

Ma ei saa meenutamata jätta, et just nimelt Keskerakond oli Kodurahu programmi algataja, mille töö jätkub Tallinnas juba kolmandat aastat. Esialgu oli Kodurahu liikumine mõeldud jõuna, mis lepitab kahte rahvuslikku - õigemini küll keele- - kogukonda. Praegu, süveneva sotsiaalse kriisi tingimustes, oleme me saanud jõuks, kes püüab lepitada ka erineva elatustasemega inimesi.

Tallinna linnavalitsuse välja töötatud kriisivastaste meetmete pakett viiakse ellu, vaatamata sellele, et riik võttis linna taskust poolteist miljardit krooni vähemaks, vaatamata sellele, et me oleme pidevalt valitseva koalitsiooni parteide ja nende kontrollitava meedia kriitikatule all.

Üha rohkem inimesi hakkab mõistma lihtsat tõde: naabreid ei pea armastama, aga nendega tuleb läbi saada. Ka selles näen ma Keskerakonna teenet - sihikindel lepitamise töö on vilja kandnud.

IV

Üleminek kaitselt pealetungile

Head erakonnakaaslased!

Täna kisendab kõikjal, kuhu vaatame, süvenev ebaõiglus.

Olukorras, kus meil on sada tuhat töötut ja kümned tuhanded lõplikult lootuse kaotanud, palgatakse IRLi poliitik Taavi Veskimägi 95 tuhande kroonise kuupalgaga riigiettevõttesse.

Olukorras, kus paljudel Eesti lastel pole võimalust saada võimetekohast haridust pere majandusliku puuduse tõttu, on valitsus mitmetes koolides üle Eesti saatnud õpetajaid tasustamata puhkusele.

Olukorras, kus pikaajaliste töötute pered jäävad Eestis ilma võimalusest arstiabile ning töötuskindlustus on sätestatud Euroopa Liidu miinimumtasemel, tõstetakse vanemapalga ülempiiri üheksasaja kõige rikkama perekonna huvides 35 tuhandele kroonile kuus.

Säilitatakse maksusoodustused ning hüved kõige rikkamatele, samas kui väiksema sissetulekuga inimesi maksustatakse tarbimismaksudega.

Reformierakonna poliitika on kingitus kõige rikkamatele. Aga rahvas ei ole kõige rikkam, ega saa sellega leppida.

Keskerakond kui kõige selgemini Eesti rahva tahet esindav partei ei lepi sellega, et Eesti on jätnud viie viimase aasta jooksul korjamata 45 miljardit krooni ettevõtte tulumaksu, mis viidi Eestist välja ja maksustati teiste riikide poolt.

Me ei luba euro nimel maha müüa Eesti rahva varasid, viies Eesti Energia börsile, sest põlevkivienergeetika on meie riikliku iseseisvuse garantii ja kontroll selle üle peab ühemõtteliselt kuuluma Eesti Vabariigile.

Eesti on kurioosses olukorras, kus valitsus mitte ei teeni rahvast, ei toeta omavalitsusi, vaid kiusab neid. Helsingi linn võtab järgmisel kolmel aastal 1,3 miljardit krooni laenu, et elavdada tööhõivet ja ehitada vajalikke objekte. Eesti valitsus aga keelas Eesti omavalitsustel laenu võtta. Hoopis kärbiti omavalitsuste rahalisi võimalusi. Ja minister Jürgen Ligi lausa karistas Rõngu omavalitsust, kes soovis laenurahaga üksnes oma laste kooli korda teha. Oma laste kooli remontimise eest võtab Vabariigi Valitsus täna Rõngu vallaelanikelt viimase.

Rahval on aeg riik taas enese kätte võtta. Selleks kohustab teda Eesti Vabariigi põhiseadus. Meid kohustab selleks rahvas.

V

Võidukas vägi

Armsad erakonnakaaslased! Sellel aastal oleme võitnud kahed valimised.

Euroopa Parlamenti saatsime Siiri Oviiri ja Vilja Savisaare, kellelt nende 5-aastase ametiaja jooksul ootame Euroopa aruteluteemade lähemat tutvustust. Nii nagu nende kolleegid Ivari Padar ja Tunne Kelam on Eestis avanud esindused, et oma valijatega pidevat kontakti hoida, on ka meie saadikud lubanud erakonnale ja valijatele oma esinduse luua.

Poliitikas on nii, et valimistulemuse selgudes töö mitte ei lõpe, vaid algab.

Riigikogus algab selle koosseisu viimane tööaasta. Keskerakondlased on opositsioonis olnud liiga leebed. Pidevalt on kuulda vaid Tallinna parempoolse opositsiooni häält, aga Riigikogus opositsioonisaadikute hulgast kostab harva midagi. Tallinnas suudab opositsioon tõstatada küsimuse lasteaedadest, aga opositsioon Riigikogus ei ole suutnud viia rahvani seda, et lasteaedade alarahastamise algatas valitsus. Ning et pidev eelarve positsiooni parandamine ei tähenda midagi muud kui inimeste rahakoti tühjendust. Rahvasaadikud, kas te ei ole rahva huvide eest seisjatena mõnikord liiga vagurad?

Teil on positsioone küll! Keskerakonna fraktsiooni 28st liikmest seitse kannavad komisjoni aseesimehe tiitlit ning Toomas Varek juhib Riigieelarve kontrolli erikomisjoni. Riigieelarvet, mis lubas eelmisel aastal peatset majanduskasvu, on nüüd juba kolmel korral jõhkralt kärbitud. Rahvas peab kuulma, et omavalitsustelt, tudengitelt ning tervishoiult raha äravõtt ei ole ainus võimalus eurot saavutada.

Keskerakonna alternatiivid - astmeline tulumaks, riigitöötajate palga ülempiir, uute töökohtade loomine - peavad tuleval aastal olema selgemalt näha. Neist peavad aru saama nii meie toetajad kui ka need, kes meid veel ei toeta, sest nad arvavad, et peale ohverduste muud võimalust ei olegi. Rahvas on täna valmis astmeliseks tulumaksuks nagu ettevõtjad on valmis ettevõtte tulumaksu taastamiseks. Meie ühiskonna ühishingamine peab saama ka tegelikult teoks, solidaarsus ja sotsiaalne ühtsus peavad Eestis uuesti ellu ärkama.

Pealtnäha on parempoolsed veel isegi pealetungil ja meie - opositsioon - justkui tõrjume neid. Tegelikult on need nende viimased meeleheiterünnakud - ideoloogilisele pankrotile on lisandunud arusaam, et parempoolsete senise positsiooni haaravad valimistel peatselt Tarandi tüüpi poliitilised parvenüüd. Kas nad teevad paremal tiival puhta töö üksikkandidaatidena või paljuräägitud uue parteina, sellel pole Reformierakonna ja IRLi jaoks enam suurt vahet.

Muutus Roheliste erakonnas on meile signaaliks, et opositsioon peab minema tõrjelahingutelt üle pealetungile. Me ei saa kauem pealt vaadata kuidas lõhutakse meie haridussüsteemi ja tervishoidu, muudetakse elu Eestimaal võimatuks.

Praegusel valitsusel pole jäänud buumiharjal valitud Riigikogus enamust. Seevastu tugevamaks muutub opositsioon, mille südamiku moodustavad Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid. Me mõlemad läheneme Rahvaliidule ja loodetavasti on nüüd ka Roheliste positsioon selginemas.

Me ei pea enam taluma Ansipi valitsuse võimetut edasitiksumist kriisi kõige raskemal aastal. Eesti ei vaja mitte tänast vastuoludest räsitud poliitilist juhtkonda, vaid tõelist rahvusliku ühtsuse valitsust. Olen kindel, et isegi see oleks ainult ajutine üleminekuetapp. Majanduskriisi sügavikus toimuvatel järgmistel valimistel tugevnevad vasaktsentristlikud positsioonid juba sedavõrd, et meie saame mandaadi Eesti ühiskonna ja majanduse arengu märksa põhjalikumaks uuendamiseks.

Ütlesin juba, et Keskerakond on tõusnud Eesti poliitika lipulaevaks. Meie laev on hästi taglastatud, meie kurss on õige ja meile puhub pärituul. Eesti suundub tulevikku ühte jalga käivate vasaktsentristlike jõudude lipu all!

Meie laevas on ruumi kõigile - see oleks just nagu Noa laev, mis hoiab elu ka kõige hirmsama kriisi ajal. Meie laevas on teretulnud kõik, kes vajavad lootust ja tuge. Me sõidame vastu aastale 2011, kus Eesti valib endale uue Riigikogu, kus Riigikogu valib Eestile presidendi ja Tallinnast saab Euroopa kultuuripealinn.

See on meie töö, see on meie missioon. Selle nimel me olemegi olemas!

Mõelge sellele, et meie järgmine - arvult kolmeteistkümnes partei kongress toimub 2011. aasta oktoobris, just siis kui jõuab kätte Keskerakonna kahekümnes aastapäev.

Teeme selleks ajaks Eesti õiglasemaks, hoolivamaks ja avatumaks.

Tüürime riigilaeva õigele kursile. Kes siis veel, kui mitte meie!

Head erakonnakaaslased, meie lipp lehvigu kõrgelt!

Jaga |