Haridusedenduse parameetreid

Keskseks kujunesid akadeemikust haridusministri Jaak Aaviksoo poolt õpetajatele korduvalt ja erakordse entusiasmiga tõotatud palgatõusu ulmelised ja tõsielulikud küljed, sealhulgas palgatõusuga seostuvad koolivõrgu säilitamise ja arendamise (s.t kokkutõmbamise) visioonid. Omavalitsustegelaste valgustamiseks kohal olnud haridusministeeriumi ja rahandusministeeriumi esindajate paduoptimistlikele ülesastumistele reageeriti mitte ainult vaiksete umbusaldusoietega (Püha müristus, kus siin loogika on!?), vaid ka hingemineva pilkava aplausiga. Nüüd teame, et üha hõreneva asustuse jaoks liigtiheda ajast-arust koolivõrgu optimeerimise ehk hõrendamise seisukohast loetakse kodulähedaseks kooliks algkoolilaste jaoks veel kuni 6,3 km kaugusel olev, III kooliastmel on koduläheduse-mõõduks 11,7 km. (Seda ka seal, kus pole bussiühendust?)

Riikliku haridusedenduse õnnetee on: vähem koole ja vähem õpetajaid, sest siis on allesjäänutel elu parem - koolile jätkub rohkem õpilasi ja õpetajale tüsedamat palka. Kõrgeimate haridusjuhtide meelest peaks õpetajate palk mõne aasta pärast ületama Eesti keskmist viiendiku võrra. Juba 2013. aastal peaks riikliku haridustoetuse see osa, mis läheb pedagoogide palkadeks, olema 11% suurem, kuigi riigieelarvest pigistataks välja kuni 5%. Seni on sellest rahast tasustatud koolide tegutsemiseks hädavajalikku tugipersonali (psühholooge, logopeede, sotsiaalpedagooge jne), kuigi haridusministri meelest oleks pidanud kõik raha minema üksnes õpetajaile - tugipersonal olgu koolipidajate, s.t. kohaliku omavalitsuse (KOV) palgal. Paraku kurdab KOV, eriti pisemates linnades ja valdades, et neil sellist raha ei jätku, kuigi nimetatud spetsialiste on hullusti tarvis ja vajadus kasvab. Näiteks nn indigo-lastest ja hüperaktiivikutest õpilaste suurenev hulk tekitab kooliellu emotsionaalseid probleeme, mis sünnitavad peavalu mitte ainult haridus-, vaid ka sotsiaal- ja siseministeeriumile. Omavalitsusfoorum sai teada sedagi, et koolikiusamise esinemuselt on Eesti Euroopas teisel kohal. Seega tuleks tagajärgede kõrval vaeva näha põhjuste ärahoidmisega. Sest kool pole ainult õpetamis-, vaid ka kasvatamiskoht.

Eesti õpetaja on üliväga hakkaja entusiast, kes ei hooli töötasu nappusest ja koormuse tüsedusest. Talle nüüd ette nähtud „üldtööaeg" on 35 tundi nädalas, kuid sellesse pressitakse ka tegeliku töökulu vaatluste läbi kogusummaks mõõdetud 50-60 tundi. Mõni suudab anda õpilastele nädalas 27 sisukat tundi ja vajadusel enamgi. Inimliku kooli väsimatu eestvõitleja, Tallinna Prantsuse Lütseumi direktori Lauri Leesi pealehakkamisel foorum fikseeris: õpetajate normkoormus olgu siiski 18 tundi nädalas ja klassijuhatamistöö eest makstagu edaspidigi.

(Parimini kirjeldab olukorda Eesti koolis käesoleva lehe 7. küljel professor Mati Hint!)

TIIT MAKSIM

Jaga |