Lennart Meri ja Ain Kaalepi Stalini-aegne sõnavara

HERBERT VAINU,      22. oktoober 2003


Vt Ain Kaalep "Eiardid on ohtlikud", Postimees, 2. oktoober
Kaalep toob Postimehes küll ära mitmed oma oponentide nimed, kuid jätab millegipärast mainimata vabasurma läinud kolleegi - luuletaja Rudolf Rimmeli. Ei usu, et Kaalep pole tema viimast kirja lugenud.

Vaevalt oli raugenud torm selle ümber, et paremradikaalist ekspresident ja kunagine kirjanik Lennart Meri nimetas euroreferendumi päeval lollideks neid, kes söandasid "ei" öelda ja enne seda, kui ta vahelduseks soovitas Eestile sotsiaaldemokraatiat, tuli Ain Kaalep Postimehes välja pikema Meri-näolise artikliga. Kaalep nii labast sõna kui "loll" ei kasutanud, vängemaid aga küll ja otse Stalini-aegsest leksikonist: " … meie riigi teadlikud või teadmatud, vabatahtlikud või palgalised vaenlased." Kumbki, ei Meri ega Kaalep, pole enam nii nooruke, et võiks tembutada või ei oskaks sõnu valida.

Meri pole KGB kohta vastanud
Näib, et tänased paremradikaalid on hoopis enam eale mittevastavalt poisikeseohtu, kui olid mõne aja eest Karl Vaino tüüpi vasakradikaalid. Ain Kaalepi vängesõnalisest tiraadist tõmbab endale tähelepanu väljend "palgalised vaenlased" ja seda just Eesti riigi kohta. Stalini ajal Tartu ülikoolis õppinuna (tegin lõpueksamid 1952. aasta kevadel ja kaitsesin diplomitööd aasta hiljem) tahaks mõne sõna öelda.
Mäletan, kui Meri ja Kaalep hakkasid ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas õppima. Meriga elasin isegi mõne päeva ühes ühiselamutoas. Meri kohta teatavad mõlemad pärast 1940. aastat ilmunud entsüklopeediad, et ta lõpetas ülikooli aastal 1953, ning 1992. aasta EE lisab, et sel aastal oli tema isa alles represseeritud. Kaalep aga oli Soome-poiss ja karistatud isik.
Tulnuksid nad ülikooli Hrushtshovi sula ajal, poleks probleemi. Kuid teades, kuidas Stalini eluajal suleti rahvavaenlaseks nimetatuile ja nende lastele kõrgkool ning sinna kogemata pääsenud välja kihutati, tekib ju seni vastamata küsimus, kas Meri ja Kaalep ise ei tegutsenud siis - tõsi, tol hetkel de facto olematu Eesti Vabariigi - palgaliste vaenlastena?
Meri suhtes on korduvalt tõstatatud küsimus, kas ta oli KGB agent. Ta pole seda kummutama kiirustanud. Selle põhjal, et Kaalep ilmus Tartu ülikooli juba Stalini eluajal, võib temagi suhtes esitada sama küsimuse. Tõsi, entsüklopeedia märgib, et ta lõpetas alles 1956. aastal. Sisseastumisaega pole toodud. Kuid eriti need, kes õppisid temaga ühes osakonnas ja on veel elus, peaksid ju asja täpselt teadma.

Vanas eas võiks olla soliidsem
Ma ei tahaks kumbagi süüdistada. Ajad olid niisugused. Ihaldatud eesmärgi saavutamiseks, kõrghariduse omandamiseks olid kompromissid mõistetavad, sh üsna räiged. Kes neid ühes või teises punktis poleks teinud. Isegi sellekohase ütluse leiame kultuurivaramust: "Eesmärk pühitseb abinõu."
Kuid vanas eas otse öeldes sõimata teisitimõtlejaid pole küll soliidne. Arvan, et toimisin õigesti, kui ei läinud kaasa pisut enam kui kümme aastat tagasi KGB esindaja ettepanekuga anda kohtusse mind ajakirjanduses isiklikult solvanud tuttav ja kaasautor Mart Laar. Kohtu asemel palusin Laari endale külla asja klaarima.
Oma artiklis Ain Kaalep, kes temast erinevalt mõtlevate inimeste argumentatsiooni üldse ei analüüsi, nimetab end millegipärast estoskeptikuks. Õigem oleks nii nimetada tema oponente. Oli ju üks euroeitajate väide referendumil, et Euroopa Liitu astumine võiks kergemini viia eestluse ja eesti keele kadumisele ning meie maa välismaalastele mahamüümisele.
Selle kõige üle käib ajakirjanduses teatavasti diskussioon. Kaalep toob küll ära mitmed oma oponentide nimed, kuid jätab millegipärast mainimata oma vabasurma läinud kolleegi - luuletaja Rudolf Rimmeli. Ei usu, et Kaalep pole tema viimast kirja lugenud.
Tõsi, Postimees (nagu Eesti Päevalehtki) seda ei avaldanud. Luuletaja vabasurm ja selle motiivid ei ületanud nende enesetsensuursete paksude lehtede uudistekünnist. Isegi nekroloogis pole euroeitavast seisukohast lähtunud kirjaniku enesetapu kohta sõnagi. Nähtavasti anti järelhüüde koostajale vastav käsk või pehmemalt öeldes soovitus, millele palgaline töötaja lihtsalt kuuletus. Nii nagu Meri ja Kaalep Stalini ajal. Kuid eks see - nagu ka nende sõnavara - kinnitabki, et taastatud Eesti Vabariigis ollakse mõnes aspektis tagasi jõutud Stalini aegadesse.

Ain Kaalepi kirjutist oli südantkosutav lugeda. Häid kirjamehi, kellel oleks ka arenenud kodanikutunne, ei ole meil just palju. Arvamusliidreid, kellel kodaniku- ja vastutustunne puudub, on küll jalaga segada. Väga meeldiv, et Kaalep on sõna ütelnud ka Pätsi ja Laidoneri mõnitamise vastu, mis viimasel ajal on igasuguse piiri ületanud.
*
Kaalep pilkab ja mõnitab eitajaid, kes jõudsid oma otsuseni valitsuse poolt dikteeritud nn õiget otsust mitte järgides, seega iseseisvalt mõteldes. Lugu tuletab meelde teisitimõtlejate mõnitamist okupatsiooniaegses ajakirjanduses. Arvan, et paljud intellektuaalid on Kaalepis pettunud.

Internetikommentaare Postimehe veebist

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)